ARVAMUS: Rõuge vallas prioriteedid paigas – Ööbikuoru vaated pimedatele, läbimatud teed kohalikele

Mõni aeg tagasi kutsus Rõuge vald inimesi oma elukohta Rõugesse registreerima. Lubati isegi auhindu – teiste hulgas lumepuhur. Mina ei tulnud Rõugesse lumepuhuri pärast.

Mind tõid siia juured.

Minu ema vanaisa August Kurvits oli tuntud Rõuge mees. Ta on maetud Rõuge kalmistule. Perekonna lood, mälestused ja esivanemate rajad ulatuvad siia. Mõnikord teavad juured paremini kui inimene ise, kuhu ta kuulub. Nii jõudsin minagi tagasi Rõuge kanti, otsides kohta, kus elada, panustada ja tulevikku ehitada.

Seda valusam on näha, kuidas oma inimesi koheldakse.

Alles hiljuti kutsus vald inimesi Ööbikuoru kallastele avastama uut pimedatele mõeldud rada ning nautima Rõuge loodust ja vaateid. Mõte ise on ilus – iga inimene väärib võimalust loodust kogeda.

Aga kas pole kummaline vastuolu?

Rõuge vald leiab raha selleks, et pimedad saaksid Ööbikuoru vaateid nautida. Samal ajal ei leia vald piisavalt raha selleks, et inimesed, kes siin elavad, saaksid oma kodudeni normaalselt sõita.

Hämkoti küla inimesed ei küsi luksust. Nad ei küsi uhkeid objekte ega turismiatraktsioone. Nad küsivad lihtsalt teed, mis oleks läbitav.

Kui mõne kilomeetri läbimiseks kulub ebamõistlikult palju aega ning päästeautod ja kiirabi peavad tegema pikki ringe, sest otseteed on halvas seisus, siis ei ole enam tegemist mugavuse küsimusega. See on turvalisuse küsimus.

Veelgi enam hämmastab see, kuidas vallavalitsus kodanike muredele vastab.

Kui esitasin vaide volikogu otsuse kohta, lootsin sisulist arutelu ja vastuseid küsimustele, miks leitakse kümneid tuhandeid eurosid ühe MTÜ toetamiseks ajal, kui teede olukord valmistab elanikele tõsist muret.

Selle asemel sain vastu lehekülgede kaupa paragrahve.

Mulle selgitati, et mul puudub vaideõigus. Mulle selgitati, et minu õigusi pole rikutud. Mulle selgitati, miks ma ei saa küsida seda, mida küsin.

Kuid vastamata jäi kõige olulisem küsimus – miks ei ole kohalike inimeste igapäevased probleemid valla prioriteet?

Kohalik omavalitsus ei ole loodud selleks, et võita vaidlusi oma elanikega. Kohalik omavalitsus on loodud selleks, et teenida oma inimesi.

Kui kodanik juhib tähelepanu probleemile, siis ei peaks esimene reaktsioon olema juriidilise kaitsemüüri ehitamine. Esimene reaktsioon peaks olema soov probleemi lahendada.

Eriti kurb on see, et kirja lõpus juhatatakse kodanik lahkelt kohtusse. See on saanud Eestis peaaegu tavapäraseks – selle asemel et kuulata, arutada ja lahendada, soovitatakse inimesel pöörduda kohtusse.

Aga kõik probleemid ei pea lõppema kohtusaalis.

Mina ei kavatse kohtusse minna. Samuti ei kavatse ma Rõugest välja kirjutada, kuigi võin ausalt öelda, et olen pettunud. Kui juba kord südame kutsele vastasin ja siia tulin, siis jään siia.

Kuid ma ei kavatse vaikida.

Kui vallavalitsus ei soovi kuulda oma inimeste muresid, siis tuleb neist rääkida avalikult.

Sest küsimus ei ole ainult ühes teelõigus, ühes külas või ühes vaides. Küsimus on selles, milline on Rõuge valla suhtumine oma inimestesse.

Kas tähtsamad on rahastusprojektid, turistide meelitamine ja FB klantspildid  või inimesed, kes siin päriselt elavad? Kas tähtsam on ehitada uusi objekte või tagada, et olemasolevad elanikud pääseksid turvaliselt koju?

Need on küsimused, millele Rõuge vallajuhid peaksid vastama mitte juristide keeles, vaid oma inimestele arusaadavas keeles.

Sest lõpuks ei mõõdeta omavalitsuse edukust mitte pressiteadete, projektide ega toetuste suurusega. Seda mõõdetakse selle järgi, kuidas ta kohtleb oma inimesi siis, kui need abi vajavad.

Karmen Minenko, EKRE Rõuge