ARVAMUS: Kui kaua jaksab sõda ennast rahastada?
Avaldatud: 1 oktoober, 2026
Kuvatõmmis. Venemaa järgmise kolme aasta eelarve annab Ukraina sõja võimaliku kestuse kohta üsna sünge vihje. Mitte sellepärast, et eelarvest saaks välja lugeda sõja lõppemise kuupäeva, vaid vastupidi: Moskva rahaplaanidest ei paista, et Kreml arvestaks sõjaliste kulutuste kiire lõppemisega.
Venemaa võimud kavandavad 2027. aasta eelarveprojektis järjekordset märkimisväärset kaitsekulutuste suurendamist. Reutersi käsutusse jõudnud eelarvedokumentide järgi eraldatakse järgmisel aastal kaitsele 17,1 triljonit rubla ehk praeguse kursi järgi ligikaudu 178 miljardit eurot.
See on summa, mida on raske hoomata. Keskmiselt tähendab see umbes 1,42 triljonit rubla ehk 14,8 miljardit eurot kuus, ligi 487 miljonit eurot päevas ja enam kui 20 miljonit eurot tunnis.
Veel kõnekam kui üksiku aasta summa on aga see, mis tuleb pärast seda. 2028. aastaks kavandatakse kaitsele 16,6 triljonit ja 2029. aastaks 16,3 triljonit rubla. Reutersi järgi ulatuvad Venemaa järgmise kolme aasta kavandatud kaitsekulutused kokku umbes 50 triljoni rublani. See ei ole eelarve, mis oleks koostatud eeldusega, et sõjalised vajadused lähiajal kaovad.
Muidugi ei tähenda see automaatselt, et sõda kestab 2029. aastani. Ka relvarahu või rahuleppe järel jääks Venemaal vajadus täiendada relva- ja laskemoonavarusid, taastada kaotatud tehnikat ning ülal pidada oluliselt paisunud sõjaväge.
Küll aga näitab eelarve midagi muud: Venemaa valmistub rahaliselt võimaluseks, et väga kõrge sõjaline koormus kestab veel aastaid.
Sõda hakkab sööma riiki ennast
Küsimus pole seetõttu enam ainult selles, kui palju Venemaa sõjale kulutab. Olulisemaks muutub küsimus, kust see raha tuleb.
Järgmise, 2027. aasta eelarvepuudujäägi prognoos on tõstetud 3,2 protsendini SKP-st, kuigi varem loodeti 1,6 protsendile. Nafta- ja gaasitulude prognoosi on kärbitud. 2027. aastal plaanib riik laenata 7,7 triljonit rubla ning riigivõlg peaks kerkima 21,7 protsendini SKP-st. Samal ajal kehtestatakse uusi makse, sealhulgas täiendav maks kaevandus- ja metallurgiaettevõtetele.
See ei tähenda veel, et Venemaa oleks majandusliku kokkuvarisemise äärel. Riigivõlg on rahvusvahelises võrdluses jätkuvalt suhteliselt väike ja riigil on endiselt võimalusi makse tõsta, laenata ning tsiviilkulutusi sõjaliste prioriteetide kasuks ümber jagada.
Ent sõja majanduslik hind muutub järjest nähtavamaks. Kui sõjaliste kulutuste hoidmiseks tuleb suurendada võlga, võtta ettevõtetelt rohkem makse ja suunata üha suurem osa riigi rahast armeele, hakkab sõda konkureerima ülejäänud majandusega.
See on oluline erinevus küsimusest, kas Venemaal „saab raha otsa”. Tõenäolisemalt ei saabu ühte konkreetset päeva, mil riigikassa on tühi. Majanduslik surve avaldub tasapisi: kallim laenamine, maksukoormus, inflatsioon, tööjõupuudus ning järjest suurem osa tootmisvõimsusest ja investeeringutest, mis on seotud sõjatööstusega.
Teisisõnu võib Venemaa olla võimeline sõda veel aastaid rahastama, kuid iga järgmine aasta ei pruugi olla sama hinnaga kui eelmine.
Ukraina probleem on teistsugune
Ukraina puhul töötab sama võrrand hoopis teisiti.
Ukraina enda majandus ei suuda praeguse intensiivsusega sõda üksi finantseerida. 2026. aasta kaitse- ja julgeolekueelarve ulatub ligikaudu 88,5 miljardi euroni. Seda tuleb võrrelda Venemaa ligikaudu 134 miljardi euro suuruse sõjalise eelarvega samal aastal.
Seega moodustab Ukraina ametlik kaitse- ja julgeolekueelarve ligikaudu kaks kolmandikku Venemaa omast.
Kuid Ukraina puhul on selle numbri taga veel teine rahakott — lääneriigid.
Euroopa Liit on 2026.–2027. aastaks kokku leppinud 90 miljardi euro suuruses Ukraine Support Loanis. Sellest ligikaudu 60 miljardit on ette nähtud Ukraina kaitsevõime ja kaitsetööstuse toetamiseks ning 30 miljardit majanduslikuks toetuseks. 2026. aastal tehti sellest Ukraina kaitsetööstuse ja relvahangete tarbeks kättesaadavaks 28,3 miljardit eurot.
Sellele lisanduvad üksikute riikide relvatarned ja muud sõjalised programmid. Kieli instituudi Ukraine Support Trackeri järgi kasvas Euroopa sõjaline abi 2026. aasta mais ja juunis järsult ning esimese poolaasta sõjalise abi maht lähenes eelmise aasta sama perioodi tasemele. Samas sõltub Euroopa abi endiselt osaliselt Ameerika relvatööstusest: 2026. aasta esimesel poolel ostsid Euroopa riigid vähemalt kolme miljardi euro eest Ukrainale relvi USA ettevõtetelt.
See muudab Venemaa ja Ukraina võrdluse keeruliseks. Venemaa 134 või 178 miljardit eurot on suuresti ühe riigi enda majanduslik pingutus. Ukraina sõjaline võime koosneb aga Ukraina enda ressurssidest ja kümnete partnerite rahast, relvadest ning tootmisvõimsusest.
Seetõttu pole sõja kestuse seisukohalt Ukraina puhul kõige tähtsam küsimus, millal Kiievil raha otsa saab.
Olulisem küsimus on: kui kaua on Euroopa ja teised Ukraina partnerid valmis seda puudujääki täitma?
Ukraina kõige suurem majanduslik risk võib olla poliitiline
Siin jõuame tegurini, mida ükski Ukraina eelarvetabel korralikult mõõta ei suuda.
Euroopa riikide majanduslik võime Ukrainat toetada on tervikuna väga suur. Kuid majanduslik võime ja poliitiline tahe ei ole üks ja sama asi.
Euroopa poliitikas on viimastel aastatel tugevnenud mitmed populistlikud ja rahvuskonservatiivsed jõud. Sellest ei saa automaatselt järeldada, et nende edu tähendaks Ukraina toetamise lõppu. Euroopa populistlikud parteid ei ole Ukraina ega Venemaa küsimuses ühesugused ning valitsusse jõudes võivad nende poliitikat piirata koalitsioonipartnerid, Euroopa Liidu kokkulepped ja muud institutsioonid.
Samas on põhjust käsitleda seda Ukraina pikaajalise rahastamise ühe poliitilise riskina.
Pew Research Centeri 2026. aasta 37 riiki hõlmanud uuring näitas, et mitmes Euroopa riigis suhtuvad parempopulistlike parteide toetajad Venemaasse ja Vladimir Putinisse positiivsemalt kui nende parteide mittetoetajad ning Volodõmõr Zelenskisse negatiivsemalt. Erinevuste suurus varieerub riigiti.
Teised uuringud osutavad aga sellele, et lihtne seos „populistide tõus võrdub Ukraina abi lõppemisega” oleks eksitav. Kuue Euroopa riigi andmetel põhinenud uuring leidis, et veel 2024. aastal eelistas enamik vastanutest olemasolevat Ukraina toetust säilitada või suurendada ning abi täielikke vastaseid oli ligikaudu kümnendik. Samas oli Ukraina toetamine nõrgem nende seas, kes hindasid oma riigi majanduslikku olukorda negatiivsemalt.
See võib pikema sõja puhul osutuda oluliseks.
Kui valija hakkab tajuma, et Ukraina toetamine konkureerib tema pensioni, maksude, tervishoiu, energiahindade või riigi enda kaitsekulutustega, tekib poliitikutel võimalus see rahulolematus enda kasuks mobiliseerida. See ei tähenda, et Euroopa toetus tingimata väheneb. Küll aga tähendab see, et pika sõja puhul sõltub Ukraina rahastamine üha rohkem Euroopa sisepoliitikast.
Kelle aeg töötab kelle kasuks?
Seda sõda kujutatakse sageli küsimusena, kummal poolel saab esimesena otsa laskemoon, sõdurid või raha.
Tegelikkus võib olla vähem dramaatiline.
Venemaa ei pea ootama, kuni Ukrainal sõna otseses mõttes raha otsa saab. Moskvale oleks oluline strateegiline muutus juba see, kui Ukraina partnerite vahel tekiksid suuremad erimeelsused selle üle, kui palju ja kui kaua Ukrainat rahastada.
Ukraina seisukohalt toimib sama loogika vastupidises suunas. Kui Euroopa suudab muuta sõjalise toetuse mitmeaastaseks ja etteaimatavaks — nagu 90 miljardi euro suurune 2026.–2027. aasta laenumehhanism vähemalt osaliselt teeb — muutub Venemaal raskemaks lähtuda eeldusest, et lääneriigid väsivad enne, kui Venemaa majanduslik surve tõsiseks muutub. ELi praegusest 90 miljardi euro suurusest mehhanismist on 60 miljardit ette nähtud sõjaliste vajaduste jaoks, mis näitab juba liikumist pikemaajalise rahastamise suunas.
Seetõttu võib sõja üks olulisemaid vastasseise toimuda hoopis väljaspool lahinguvälja.
Ühel pool on Venemaa võime muuta järjest suurem osa oma majandusest sõjamajanduseks ning panna ettevõtted ja kodanikud selle eest maksma.
Teisel pool on Ukraina partnerite võime ja poliitiline tahe jagada sõja maksumus paljude märksa suuremate majanduste vahel.
Raha ei ütle, millal sõda lõpeb
Eelarvetest ei saa välja arvutada kuupäeva, millal sõda lõpeb.
Venemaa 2027.–2029. aasta plaanidest saab siiski teha ühe ettevaatliku järelduse: Moskva on rahaliselt valmistumas võimaluseks, et kõrged sõjalised kulutused jätkuvad veel mitu aastat. Ainuüksi järgmiseks kolmeks aastaks kavandatakse umbes 50 triljonit rubla kaitsekulutusi.
Samal ajal hakkab selle poliitika hind järjest selgemini kanduma Venemaa eelarvepuudujääki, võlga, maksudesse ja ülejäänud majandusse.
Ukraina nõrkus asub teises kohas. Tema võime jätkata ei sõltu ainult Ukraina enda majandusest, vaid olulisel määral sellest, kas Euroopa ja teised partnerid jätkavad sõjalise ja rahalise toetuse andmist.
Nii võib lõpuks osutuda, et sõja majandusliku vastupidavuse kõige olulisem näitaja polegi see, kummal poolel on suurem kaitse-eelarve.
Küsimus on selles, kumb süsteem peab kauem vastu: kas Venemaa võime panna järjest suurem osa oma majandusest sõja teenistusse või Ukraina ja tema partnerite võime hoida koos poliitilist koalitsiooni, mille majanduslikud ressursid on palju suuremad, kuid mille kasutamine sõltub paljude demokraatlike riikide valijatest, parlamentidest ja valitsustest.
Praegused eelarvenumbrid ei anna sellele küsimusele vastust. Küll aga näitavad need, miks just sellest võib saada sõja järgmiste aastate üks määravamaid küsimusi.
TOOMAS PIIRMANN
Viimased uudised
TOP 10
LOE SIIT: Lõunaeestlase horoskoop aastaks 2026
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
