Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Vene ajal olid Eestis kõik töölised ja kehtiv kord oli tööliste diktatuur, mistõttu kõik töölistesse puutuv ajas isegi töölisi endid öökima. Töölised ise kukutasid oma diktatuuri pärast seda, kui esitööline kuiva seaduse kehtestas ja laualt viina ära võttis.

Nüüd on sellest kõigest 30 aastat möödas, ja mis huvitav, töölistel polegi enam õiget esindajat. Läänemaailmas esindavad töölisi sotsid ja nad olidki kõige populaarsemad kuni ajani, mil võtsid nõuks hakata migrante massiliselt sisse tooma. Pärast seda tõusid populaarsemaks konservatiivsed migrantide-vastased parteid, sest töölised said aru, et migrandid võtavad nende töökohad, leiva, toetused ja võimaliku palgatõusu. On uskumatu, aga tõsi, et Inglismaal on tööliste hulgas kõige populaarsem poliitik rikkast perest pärit konservatiiv Boris Johnson. Ta ajab rohkem tööliste asja kui tööliste endi esindajad leiboristid.

Ometi on tööliste erakondi vaja. Näiteks Inglismaal ajavad tööliste esindajad praegu tasuta interneti asja. Et kiire internet oleks põhiõigus, umbes nagu kooliharidus ja seda pakutaks tasuta.

Eestis räägiti juba paarkümmend aastat tagasi, et internet, praeguses tähenduses kiire internet peaks olema inimeste põhiõigus. Sellest rääkisid toonased interneti-gurud, peaministri nõunik Linnar Viik ja Veljo Haamer, kes kattis Eestit wi-fi võrkudega, millest enamus olid tasuta. Eesti kiiret ja tasuta internetti toodi eeskujuks terves maailmas, see on ka üks Skype’i ehk veebikõnede kasutamise eelduseid – kiire tasuta internet.

Kui praegu Eestis ringi vaadata, siis on tasuta netti väga vähestes kohtades järgi jäänud, põhiliselt kohvikutes ja bensiinijaamades. Ja see on kõik. Üksvahe paarkümmend aastat tagasi rajati ka linnadesse ja mujale asulatesse tasuta võrkusid ja räägiti, et see ongi tulevik. Need võrgud on osaliselt siiani isegi olemas, aga ühendus on seal väga aeglane või suisa olematu.

Mis aga peamine, tasuta internetist ei räägi Eestis enam keegi. Mingi aeg veeti Eestisse igale poole valguskaablit ja räägiti, et nüüd saab iga talumajapidamine omale kiire interneti. Jäeti aga märkimata, et maja juurde vedamiseks peab igaüks ise maksma, tuhandeid eurosid. Inimestel seda raha pole.

Kui veel paarkümmend aastat tagasi oli just internet see, mis kogu aeg odavnes ja kõned olid kallid, siis nüüd on vastupidi: kõned on tasuta ja internet muudkui kallineb. Paratamatult tekib siin küsimus, kas igaüks üldse suudab omale netti muretseda. Maailmas räägitakse digitaalsest lõhest, kus kiiremini arenevad need riigid ja piirkonnad, kus on parem nett. Ilmselt on see ka Eestis nii, aga sellest avalikult ei räägita. Kosta on vaid üksikuid karjatusi Eesti äärepiirkondadest, et seal puudub internet või on ühendus väga aeglane. Tuletame uuesti meelde, see on kestnud nii paarkümmend aastat, terve inimpõlv. Ehk siis üks põlvkond eestlasi on üles kasvanud kas puuduliku või suisa olematu netiga. See on sisuliselt sama, kui üsna suur osa eestlasi pole saanud omale kooliharidust.

Eestlased on harjunud viimastel aastatel kõiges lootma Euroopa Liidu peale, aga interneti osas liidu peale loota ei saa. Seda näitab kasvõi Eesti veemajanduse projekt, kuhu maeti miljardeid eurosid Euroopa maksumaksja raha, aga inimesed omale tuppa vett ja kanalisatsiooni ikka ei saanud. Sama lugu on praegu internetiga. Kulutatud on tohutud summad raha, aga inimestel netti pole. Miks? Sest pole kedagi, ühtegi parteid, kes sellega tegeleks. Kui Euroopas võitlevad tasuta interneti eest kõigile tööliste parteid, siis võiks see nii ka Eestis olla. Eestile oleks vaja üht tööliste parteid ja sellest oleks kõigile kasu.

LÕUNAEESTLANE

Kommentaarid

Viimased uudised