Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Foto: ekre.ee

EKRE kandidaat Euroopa Parlamendi valimistel Anti Poolamets kirjutab sellest, kuidas massiline immigratsioon otsustab Euroopa saatuse.

 

Anti Poolamets, jurist ja ajaloolane, Riigikogu liige
EKRE kandidaat Euroopa Parlamendi valimistel

 

On mõistetav, kui inimesed on valimistest hetkeks mõnevõrra tüdinenud, sest alles olid Riigikogu ja kohe on tulemas ka Euroopa Parlamendi valimised, kuid mingil juhul ei saa ka eelseisvaid eurovalimisi alahinnata.

Me võime eeldada, et meie elu sõltub kõige rohkem kohalikust omavalitsusest, seejärel meie riigi valitsusest ja parlamendist ja seejärel alles Euroopast, kuid kui asju veidi lähemalt vaadata, siis me näeme, et üllatavalt suur osa käske, direktiive ja muid käsulaudu, mis meie igapäevaelu mõjutavad, tuleb just Euroopa Parlamendist, Euroopa Nõukogust, Euroopa Komisjonist või teistest Brüsseli büroodest.

Seega, kui president Kersti Kaljulaid rõhutas oma kõnes vastse Riigikogu ees, et ainult sellest saalist juhitakse Eestit, siis oli tal selles vaid poolenisti õigus.

Nii on väga tähtis, et vaatamata kahe valimisperioodi kokkulangevusele meie inimesed ikkagi läheksid valima ka Euroopa Parlamenti, et leida sinna väärilised esindajad, kelle sõna ka välja kostab.

Vaatamata sellele, et Eestist pääseb Euroopa Parlamenti vaid kuus poliitikut, on ülioluline meie huvide kaitsjate kohalolek.

Seejuures peaks euroskeptikud seal kindlasti olema vähemalt pooled Eesti esindajad, et tagada tasakaal suveräänsuse hoidjate ja nende vahel, kes on valmis alati Euroopa Liitu rohkem tsentraliseerima ehk meie riigivõimu lahkelt ära kinkima.

EKRE nõuab vabadust

EKRE kandidaadid lähevad Euroopa Parlamenti nõudma liikmesriikide võrdsust, rahvusriikide Euroopat, piiride kontrolli massiimmigratsiooni tõkestamiseks, sõna- ja internetivabadust, meie põllumeeste võrdset kohtlemist.

Saadikute ülesanne on tagada pädev, eri vaatenurkadega välisinfo voog, millega senised saadikud on väga kehvasti hakkama saanud. Brüssel on olnud kohaks, kuhu saadikud kaovad nagu musta auku. Põhjuseks see, et seni on seal olnud väljaõppinud takkakiitjad. See tüütab neid ennastki ning Eestiga suhtlemise aktiviseerumine toimub üksnes mõni kuu enne järgmisi valimisi. Erandina võib märkida Yana Toomi tegevust, kes ei väsi Venemaa huvide eest seismast. Just Venemaa, sest eesti keel olevat tema sõnul üks väljasurev keel. Ka eesti meel ei meeldi talle, sest eestimeelsed venelased nagu Postimehes kirjutav Ivan Makarov on tal pinnuks silmas. Vaevalt suudab teda ümber veenda ka Keskerakonna nimekirjas kandideeriv Igor Gräzin. Euroskeptikud nagu Suurbritannia Brexiti kampaania eestvedaja Nigel Farage on olnud seevastu ühed kõige nähtavamad Euroopa Parlamendi liikmed, sest neil on, mida öelda. Nad on hoidnud tihedat sidet oma Briti valijatega. Nende veenmisvõime oli ka Brexiti taga. Kui valida lihtsalt populaarset inimest, peab arvestama, et tegelikult liitub ta Europarlamendis kindlasti mõttekaaslaste rühmaga, kes ei pruugi tema valijatele lõpuks ühestki otsast meeldida. Indrek Tarand liitus näiteks roheliste/Euroopa Vabaliidu fraktsiooniga, milles on palju inimesi, kes varjamatult põlgavad vabasid Euroopa rahvaid ja peavad rahvusriike düstoopiaks.

Föderatiivne Euroopa lahustab rahvusriigid

Euroopa Parlamendis saame vastu seista Euroopa ühisarmee plaanile, mis lõhestab NATOt. Armee loomise plaan on suunatud Donald Trumpi vastu, sest tema kindel tahe seista vastu üle Mehhiko piiri voolavate miljonite immigrantidega ei lähe Euroopa piirid avanud Merkeli ja Macroni väärtustega kokku. Saame seista Euroopa ühise eelarve ja rahandusministeeriumi tegemise vastu, sest ühine eelarve on üks tähtsamaid föderaalriigi tunnuseid. Tõkestame massiimmigratsiooni ning selleks saab uues Euroopa Parlamendis olema meil palju liitlasi – rahvuslikud parteid kasvatavad seekord hüppeliselt oma mõju. Itaalia siseminister Salvini on tõestanud, et piirid pagulasmassidele saab kinni lüüa mõne kuuga. Hispaania sotsid seevastu tõestasid, et piirid saab ka avada mõne kuuga ning sajad tuhanded aafriklased sealtkaudu Euroopasse suunata.

Meil tuleb Euroopas seista Eesti põllumeeste võrdse kohtlemise ja internetivabaduse, ja seeläbi sõnavabaduse eest, mida Euroopa Komisjoni liige Andrus Ansip kahjuks ei hinda, sest vabadust ahistava, autorikaitsele rõhuva äsjase interneti piiramise direktiivi taga oli paljuski just tema.

Meil tuleb seista Euroopa põlisrahvaste ja kultuuriväärtuste säilimise eest. Tuleb aru saada, et Euroopa Liit ei tohi muutuda liitriigiks, vaid peab olema riikide liit, kus igal riigil on võrdne hääl, vaatamata rahvaarvule.

Jõuluturud automaaturite valve all

Vaadake, mis Euroopas toimub. Põletatakse kirikuid, korraldatakse terrorismiakte, tänavatel vohab anarhia. See on Euroopa liiga lahke immigratsioonipoliitika tagajärg.

Liiga liberaalses Rootsis, kus mitmetes linnades on saab mõnekümne aasta pärast olema immigrante rohkem kui põliselanikke, leidub juba praegu hulk getosid, kuhu isegi politsei ei taha minna. Autode põletamised, granaadirünnakud ja tulistamised või lihtsalt laamendamised on tavaline asi. Kaks eesti kodanikku on juba terrorirünnakutes hukkunud ning Tallinna jõuluturg ning laulupeorongkäik on kaitstud betoonblokkidega.

Sellist tulevikku meie Eestisse ei taha ning ka neil, kes soovivad Euroopa põlisrahvaste huvide kaitseks oma sõna sekka öelda on 16-22. mail toimuval e-hääletusel ja 26. mai tavapärasel valimispäeval see võimalus.

Viimased uudised