Töökiusamisel on mitu nägu
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 91 kohaselt on psühhosotsiaalsed ohutegurid õnnetus- või vägivallaohuga töö, ebavõrdne kohtlemine, kiusamine ja ahistamine tööl, töötaja võimetele mittevastav töö, pikaajaline töötamine üksinda ja monotoonne töö ning muud juhtimise, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegurid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või füüsilist tervist, sealhulgas põhjustada tööstressi. Töökeskkonna põhilisteks ohuteguriteks, mis tekitavad depressiooni, on tööstress ja töökiusamine.³ Jah, töökiusamine. Töökiusamine on füüsilise vägivalla ja seksuaalse ahistamise kõrval üks töövägivalla liike. Töökiusamine põhjustab lisaks depressioonile ka ärevust, uneprobleeme, kergelt ärritatavust ning madalat enesehinnangut ja enesesüüdistamist. Pikaajalist töökiusamist seostatakse vaimse ja füüsilise tervise probleemidega ning post-traumaatilise stressihäire ja läbipõlemisega.4 Täna pole seadusega ära määratletud, mis see töökiusamine täpselt on ja võib-olla on see hea, kuna kiusamisel on nii mitu nägu, et neid ei jõua kokku lugeda. Töövaidlusorganid on töökiusamist defineerinud järgmiselt: töökiusamine on vaenulik ja ebaeetiline käitumine, mis on süstemaatiline ja pikaajaline ning on suunatud ühele või mitmele inimesele, kes on selle tõttu abitus ja kaitsetus positsioonis.5 Kuivõrd töötaja on töösuhtes nagunii nõrgem pool6, siis ei ole keeruline jääda töökiusu korral väga haavatavaks. Seda enam, et 65,4% töökiusamisest on vertikaalne ehk kiusajaks on ülemus või tööandja7.
Kuidas siis Eestis lood kiusamisega on?
Tänast statistikat, kui palju esineb Eestis töökiusamist, meil paraku pole, aga 2017. aastal vastas 2,3% naistest ja 4,1% meestest, et neid on viimase aasta jooksul tööl kiusatud.8 Samas on teada, et kui selle asemel, et lasta inimesel end identifitseerida kui töökiusuohvrit, paluda tal välja tuua kas ja kui tihti ta töökiusamisega kokku puutub, siis on tulemused hoopis teised – 23% raporteerisid, et nende suhtes esineb töökiusu iganädalaselt ning 10% raporteerisid, et seda on juhtunud paar korda nädalas viimase kuue kuu jooksul.9 Töötasin aastaid tööinspektsiooni ennetuse ja teabe osakonnas, kus nägin ja kuulsin nii mõnegi loo töökiusamisest. Olen nõu andnud keskealisele nutvale meessoost tippjuhile, suitsiidsele haridustöötajale; kuulnud uskumatuid lugusid inimeselt, kes hommikuti enne kontorisse minekut ärevusest autoparklasse oksendab ning kelle eriti kehvad tööpäevad lõppevad erakorralise meditsiini osakonnas südamerütmihäirete ja kõrgenenud vererõhuga. Samamoodi olen kuulnud lugusid sellest, kuidas töökiusamine ka pärast töösuhte ja kiusu lõppu annab vaimsele ja ka füüsilisele tervisele tunda ning markantsem juhtum, kus töökiusuohver näeb ka mitu aastat pärast töölt lahkumist unes töökiusajat ning ärkab läbinutetud padja ja paistes näoga. Siinkohal ei ole vahet mitu pagunit sul on või mitu numbrit on su pangakontol. Töökius võib mõjutada meid kõiki, isegi siis kui meid ennast ilmtingimata ei kiusata, aga me oleme selle tunnistajaks. Ühe Austraalia uuringu kohaselt ei mõju töökius kehvasti üksnes ohvrile vaid ka kiusajale ning kolleegidele, kes kiusamist pealt näevad. Juhtub tihti, et terved osakonnad või üksused võivad töökiusamise tunnistajaks olemise tagajärjel läbi põleda.10 Lisaks väheneb pealtnägijate töörahulolu ning nad kipuvad lahkuma, et uut tööd leida.11 Samal ajal on leitud, et töökiusu tunnistajatel on lihtsam end olukorrast taandada, mistõttu ei leia palju kõrvalseisjaid, kes oleksid valmis töökiusamisele vahele minema.12