Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Kuvatõmmis.

Euroopa on mitmeid kuid arutlenud selle üle, kui arukas on suhelda autokraat Vladimir Putiniga. Praegune vaidlusküsimus ei ole enam see, kas rääkida Venemaaga – ahne naabriga, kes tungis ligi viis aastat tagasi Ukrainasse –, vaid pigem see, kes peaks Euroopa Liitu esindama ja – mis eriti oluline – millist seisukohta võtta läbirääkimislauas, mida juhib Donald Trumpi USA administratsioon. Eurooplased on seni sellest protsessist kõrvale jäetud ning „vana manner” püüab endiselt endale kohta laua taga kindlustada.

Abu Dhabis peetud kõnelused, milles Euroopal oli vaid marginaalne roll, on dialoogi taas elavdanud. Väljavaade liituda tulevaste kohtumistega on vallandanud EL-is poliitilise draama, paljastades taas, et 27 liikmesriigi vahel puudub üksmeel selles, kuidas läheneda edasistele suhetele Kremliga, vahendab El Pais.

Pärast nädalaid kestnud vaidlusi otsustasid liidrid Dublinis toimunud tippkohtumisel, et Euroopat esindavad tehnilisel tasandil Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriigi, Itaalia ja Poola julgeolekunõunikud koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Ülemkogu kõrgete ametnikega. See kokkulepe jätab kõrvale välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, eestlanna Kaja Kallase – ühe Putini kõige kindlameelsema kriitiku –, kes oli ise pakkunud end dialoogi juhtima ja koordineerima. See vastuolu, mis on pälvinud kriitikat Moskvas ja tekitanud kahtlusi USA-s, ulatub kaugemale kui vaid kõnelused Kremliga. „Põhimõtteliselt on küsimus selles, millist välispoliitikat EL soovib ajada ja kes peaks olema selle häälekandja; see peegeldab sisemist võimuvõitlust EL-i institutsioonides,” märgib kõrge allikas Brüsselis.

Elcano Kuningliku Instituudi vanemanalüütiku Ignacio Molina sõnul on probleemiks see, et Venemaa, Ameerika Ühendriikide ja Hiina silmis jätab see mulje „kakofoonilisest koorist”. „Asjaolu, et on moodustatud mingi meeskond, ei ole lepingute seisukohast tõsine probleem, kuid see on kahetsusväärne ja näitab, et valitseb arusaam, justkui annaks sõjaline jõud välispoliitikas suurema mõjuvõimu,” lisab ta, viidates eelkõige Saksamaale.

Tegelikkuses ei olnud Kaja Kallas kunagi realistlik kandidaat Euroopa esindamiseks Moskvaga peetavas dialoogis, nendivad mitmed EL-i allikad. Põhjus ei seisne selles, et Eesti poliitik oleks kuulutatud persona non grata‘ks (tõlkes: soovimatu isik) või kantud Kremli musta nimekirja; pigem tuleneb see asjaolust, et sellise hüpoteetilise läbirääkimislaua taha istuksid – sõltuvalt formaadist – kas tehnilised eksperdid või riigi- ja valitsusjuhid. Allikate selgitusel on Euroopa eesmärk selliste läbirääkimiste puhul mitte üksnes tagada Ukrainale õiglane kokkulepe, vaid tugevdada ka Euroopa julgeolekuarhitektuuri.

„Ma ei esinda iseennast, vaid 27 liikmesriiki,” rõhutas EL-i välispoliitika juht paar nädalat tagasi. Kallas märkis, et aluslepingute kohaselt on just tema see, kes esindab EL-i välispoliitikat. Veelgi kõrgemal tasandil kuulub see roll riigi- ja valitsusjuhtidele – täpsemalt Euroopa Ülemkogu eesistujale António Costale –, kes positsioneeris end mõne kuu eest EL-i häälekandjana suhtluses Kremliga, avades juunikuus isegi dialoogikanali.

Prantsusmaa ja Saksamaa on siiski selgelt väljendanud soovi osaleda mis tahes sellistes hüpoteetilistes läbirääkimistes. Varem on nad sarnasel viisil – nn Normandia formaadis, kuhu kuulusid Pariis, Berliin, Moskva ja Kiiev – püüdnud leida lahendust Donbassi sõjale; ettevõtmine, mis hilisemate sündmuste ja täiemahulise sissetungi valguses ei lõppenud hästi.
Arutelu selle üle, kes Venemaaga suhtleb, on ühtlasi võitlus jõudude tasakaalu ja geograafilise mõju pärast, aga ka institutsioonidevaheline jõukatsumine. See on võimuvõitlus, milles Ursula von der Leyeni juhitud Euroopa Komisjon taotleb välispoliitikas üha kaalukamat sõnaõigust – tõrjudes sellega sisuliselt kõrvale Kallase. Elcano Kuningliku Instituudi ekspert Ignacio Molina märgib, et kogu seda debatti tuleb vaadelda Prantsusmaa ja Saksamaa kalduvuse taustal suruda EL-i välisteenistus tagaplaanile; olukorda võimendavad veelgi Euroopa Komisjoni enda ekspansionistlikud ambitsioonid.

Eelmisel nädalal Dublinis pooldas Costa läbirääkimistelauas kollektiivset lähenemist ehk ühist läbirääkimisgruppi. „Meie Euroopa meeskond rahuläbirääkimisteks koosneb Euroopa Liidu institutsioonidest ja E5 riikidest – see on justkui „tahte koalitsioon”,” sõnas ta. „Tegutseme tihedas kooskõlas ja täielikus üksmeeles,” kinnitas ta. Ometi, kuigi 27 liikmesriiki on teoreetiliselt esindatud Euroopa Komisjoni ja eelkõige Euroopa Ülemkogu kaudu, tekitab mõnedes partnerites endiselt ebamugavust formaat, milles domineerivad Euroopa suurriigid.

Lisaks ei ole mõned riigid valitud formaadiga nõus. Balti riigid leiavad, et Euroopa ei saa pidada läbirääkimisi kontinendi julgeoleku üle ilma nende riikide osaluseta, kes on Venemaa suhtes kõige haavatavamas olukorras. Eesti näiteks pooldab seda, et EL-i esindaksid Costa ja Kallas. „Me ei saa rääkida 27 mikrofoni kaudu. Vajame ühtset häält, mis eeldab selget mandaati, selgeid protseduure ühise seisukoha kujundamiseks ja loomulikult tõhusat esindatust,” märkis Leedu välisminister Kestutis Budrys.

„Oleme liiga kaua lasknud teistel pidada Euroopa dialoogi Venemaaga, mis on minu hinnangul vastutustundetu,” ütles Soome president Alexander Stubb sel nädalal intervjuus väljaandele Financial Times. Stubb – kes vestles oktoobri lõpus Putiniga koos Norra peaministri Jonas Gahr Størega – leidis, et Euroopa liidrid peaksid Putiniga otse suhtlema, kuid seda alles pärast ühise seisukoha kooskõlastamist.

Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR) analüütik Fredrik Wesslau rõhutab, et arutelu selle üle, kes Euroopat esindab, ei saa lahutada küsimusest, kes määrab läbirääkimiste päevakorra. Kui Euroopa läheb läbirääkimistele ilma ühise ettepanekuta, riskib ta sellega, et peab arutama Venemaa etteantud tingimusi. „Venemaal on lubatud suunata läbirääkimiste arutelu kõrvale vajadusest saavutada Ukrainas relvarahu,” ütleb ta. „Eurooplased peaksid kiiresti välja töötama oma ettepaneku Euroopa julgeolekukorra ümberkorraldamiseks, selle asemel et oodata, kuni Moskva paneb paika arutelu tingimused,” lisab ta.

Tegelikkus on see, et samal ajal, kui eurooplased organiseeruvad lähtudes põhimõttest, et Euroopast ei saa rääkida ilma eurooplasteta, saadab Venemaa vastakaid signaale oma osalemise kohta Washingtoni korraldatavas foorumis – foorumis, milles Moskva pole tegelikult soovinud osaleda, eelistades selle asemel suhelda otse Trumpi administratsiooniga. „Mõistame, et julgeolekuküsimuste – sealhulgas Euroopa julgeoleku – arutamine ilma eurooplasteta on mõttetu,” ütles Putin neljapäeval Shenzhenis pärast tippkohtumist Trumpi ja Xi Jinpingiga. „Oleme diplomaatiliste kanalite kaudu teinud ettepaneku, et eurooplased tuleksid Moskvasse oma seisukohti selgitama. Seejärel otsustame, millises formaadis jätkata dialoogi Ukrainaga,” märkis ta.

Viimased uudised