Riigikontroll aastaaruandes: tervishoiu võimekus jääb ravivajadusest üha enam maha ja reformiplaanid ületavad suutlikkust muudatusi ellu viia

Eesti tervishoiusüsteemi võimekus ei kasva ravivajadusega samas tempos ning lõhe nende vahel suureneb, leiab Riigikontroll tänavuses aastaaruandes. Eriarstiabi kättesaadavus ei ole kulude märkimisväärsest kasvust hoolimata paranenud, perearstide puudus süveneb ning korraga kavandatakse rohkem muudatusi, kui olemasoleva raha, töötajate ja IT-võimekusega suudetakse ellu viia.

Riigikontroll hindas, kuidas on olukord tervishoius muutunud pärast Riigikontrolli 2022. aasta aastaaruannet, mis oli samuti pühendatud Eesti tervishoiu suundumustele. Nelja aasta eest ja ka järgnevates auditites esile toodud probleemid – tervishoiu rahastamise pikaajaline ebakindlus, tervishoiutöötajate puudus, muutunud vajadustele mittevastav tervishoiukorraldus ning vajalike otsuste edasilükkumine – on endiselt lahendamata. Samal ajal on tehtud edusamme laste tervisekontrollides, e-konsultatsioonide kasutamises, perearstiabi töökorralduses ja ravi kvaliteedisüsteemi uuendamises.

„Tervishoius ei ole puudus teadmisest, millised on probleemid, ega ka ideedest, kuidas neid lahendada. Küsimus on selles, millised muudatused suudame lõpuks päriselt ellu viia ja mida need patsiendi jaoks paremaks teevad,” ütles riigikontrolör Janar Holm. „Uue reformi väljakuulutamisest on vähe kasu, kui selle rakendamiseks ei ole töötajaid, raha või võimalust hinnata, kas inimese jaoks midagi paremaks läks. Sotsiaalministeeriumil tuleb otsustada, mida teha esimesena, mida hiljem ning mille tegemiseks praegu jõudu ei jätku.”

Eesti tervishoiukulud kasvasid aastatel 2020–2025 ligikaudu 61%, ulatudes 2025. aastal üle 3,3 miljardi euro, millest ligikaudu 2,5 miljardit kaeti avalikust rahast. Kulude kasvu on mõjutanud teenuste sagedasem kasutamine, ravi keerukamaks muutumine ning üldine hinnatõus, mida tervishoius on võimendanud palgakasv ning ravimite ja tehnoloogia kulude suurenemine.

Tervishoiu pikaajalise rahastamise lahendusi on valitsuste tegevusprogrammides korduvalt lubatud, kuid otsused on jäänud tegemata.Lähiaastate puudujäägi katmiseks on leitud ajutisi lahendusi ja kavandatud kokkuhoidu. Need ei anna aga vastust küsimusele, kui palju ja millistest allikatest tervishoidu pikemas vaates rahastada, kui rahvastik vananeb ning ravivajadus kasvab. Need valikud tuleb teha Vabariigi Valitsusel ja Riigikogul.

Lahendust vajab kolm omavahel seotud probleemi: kui palju ja kust koguda avalikku raha, kui suure osa kuludest maksavad inimesed ise ja milline osa kaetakse muudest eraallikatest ning kuidas saada olemasoleva raha eest paremaid ravitulemusi. Inimeste omaosalus moodustas Eestis 2024. aastal 21% tervishoiukuludest, samal ajal oli Euroopa Liidu keskmine näitaja 2023. aasta andmetel 15%. Suure ravivajaduse või väiksema sissetulekuga inimeste jaoks võib omaosalus takistada vajaliku abi saamist.

Eriarstiabi kättesaadavus ei ole suuremast rahastamisest hoolimata paranenud. Tervisekassa kulud eriarstiabile olid 2025. aastal ligikaudu 70% suuremad kui koroonapandeemiaeelsel 2019. aastal, kuid samal ajal vähenes ambulatoorsete vastuvõttude arv 8% võrra.

Eriarstiabi ooteajad erinevad erialade, raviasutuste ja piirkondade kaupa. Ambulatoorse eriarstiabi ravijärjekorra maksimumpikkuseks on kehtestatud 42 päeva, kuid 2026. aasta märtsis ületas mediaanooteaeg seda paljudel erialadel ja mitmes raviasutuses. Samal kuul oli üle 10 500 esmase vastuvõtu broneeringu, mille ooteaeg ületas 60 päeva, ning enam kui kolmandikul neist tuli vastuvõttu oodata üle 90 päeva. Näiteks ulatus mediaanooteaeg mõnes raviasutuses silmaarsti või oftalmoloogiaõe vastuvõtule 126–208 päevani ning endokrinoloogi ja kardioloogi juurde üle 110 päeva. Tegelikkuses võib vastuvõtule saamise ooteaeg kujuneda pikemaks kui mõõdetav järjekorra pikkus, kuna mõningatel juhtudel ei ole vabade visiidiaegade puudumise tõttu võimalik broneeringut teha.

Positiivse muutusena on e-konsultatsioonide arv võrreldes 2021. aastaga kolmekordistunud. E-konsultatsiooniga küsib patsiendiga tegelev tervishoiutöötaja digitaalselt teise eriala spetsialisti hinnangut ravi jätkamiseks või patsiendi vastuvõtule suunamiseks. Ligikaudu kolmandikul juhtudest piisab eriarsti või õe digitaalsest ravisoovitusest ja patsient ei vaja eraldi vastuvõttu. Nii saab kasutada eriarstide aega paremini ja osa tervisemuredest lahendada kiiremini. E-konsultatsioon üksi ei kõrvalda aga vastuvõtuvõimekuse puudust erialadel, kus töötajaid napib.

Perearstide puudus puudutab üha rohkemaid inimesi. Asendusnimistutes ehk püsiva perearstita nimistutes olevate inimeste arv on võrreldes 2022. aastaga kasvanud ligikaudu 72 500-lt ligi 110 700-ni. Perearstide keskmine vanus kasvab ning juba üle poole nimistuga perearstidest on vähemalt 60-aastased. Tervisekeskuste võrk on küll laienenud ning katsetatakse meeskonnapõhist tööd ja kaugteenuseid, kuid kõikjal senise ühetaolise töökorralduse säilitamine ei ole enam realistlik.

Sotsiaalministeeriumil tuleks kujundada perearstiabi korraldus, mis arvestab pikaajalise tööjõupuudusega ning milles inimene teab, kust ta abi saab ja kes vastutab tema ravi järjepidevuse eest.

Kui inimene ei saa õigel ajal perearstiabi, eriarstiabi, õendusabi või vajalikku sotsiaalteenust ega jõua sobiva abiandja juurde, võib tema tervisemure tuua ta EMOsse või panna teda kiirabi kutsuma. Erakorralise meditsiini osakonda (EMO) pöörduti 2025. aastal üle 452 000 korra ehk ligi 5% rohkem kui 2021. aastal. Mittekiireloomulise ehk rohelise triaažikategooria alla kuulus 58% pöördumistest. See ei tähenda, et pöördumine oli põhjendamatu, kuid osa neist tervisemuredest saaks sobiva abi olemasolu korral lahendada väljaspool EMO. Selleks peab inimene teadma, kuhu pöörduda, ning saama vajaduse korral abi sobiva teenuseni jõudmiseks. Perearstiabi, tööajaväline abi, hädaabinumber (112) ja perearsti nõuandeliin (1220) ei toimi veel ühtse süsteemina, milles liiguks vajalik teave ning kus inimene suunataks ühtsete põhimõtete järgi sobiva abini.

Sarnased probleemid ilmnevad õendusabi ja sotsiaalteenuste kokkupuutepunktides. Statsionaarses õendusabis võib inimese viibimine pikeneda ka siis, kui ta seda enam ei vaja, kuid vajalik üldhooldusteenus või koduõendus ei ole kättesaadav. See vähendab õendusabi kättesaadavust neile, kes seda tegelikult vajavad.

Tervishoiutöötajate puudust ei saa lahendada üksnes rohkem arste ja õdesid koolitades – sama oluline on hoida praeguseid töötajaid ja kasutada nende oskusi paremini. Tervishoiutöötajate arv ja koolitusmahud on võrreldes 2022. aastaga kasvanud, kuid tööjõupuudus ei ole oluliselt leevenenud. Ületundide maht püsib suur ja on võrreldes 2020. aastaga kasvanud. Lähikümnendil tuleb vanuse tõttu asendada suur hulk tervishoiutöötajaid. 2025. aastal oli tervishoius töötavatest arstidest 44% ja õdedest 29% vähemalt 55-aastased. Vähemalt 65-aastaste arstide osakaal tervishoius töötavatest arstidest suurenes aastatel 2015–2025 ligikaudu 18%-lt 24%-ni. Rahvastiku vananedes ei pruugi tervishoiutöötajate arvu ja koolitusmahtude järjepidev suurendamine olla enam teostatav, sest vähemaks jääb tööturule sisenevaid noori, samas kui nõudlus tervishoiuteenuste järele kasvab. Järelkasvu koolitamise kõrval tuleb seega hoida olemasolevaid töötajaid, soodustada tervishoidu naasmist ning jagada ülesandeid nii, et spetsialistid saaksid keskenduda just nende oskusi nõudvale tööle.

Arengukavade ja reformide küllus ei ole toonud tervishoidu samavõrra rikkalikult lahendusi, sest kavatsused ületavad nende elluviimise võimekust. 2026. aasta septembris oli rahvastiku tervise arengukava ja selle programmide kõrval veel 16 strateegiadokumenti ning koostamisel või planeerimisel veel seitse. Nende puhul ei ole alati selge, millised kokkulepped riigiasutusi seovad, kes vastutab ja kust tuleb elluviimiseks vajalik raha. Näiteks töötati strateegia „Ravimipoliitika 2030“ kallal kolm aastat, kuid pärast selle valmimist 2023. aastal ei ole rakenduskava siiani kinnitatud.

„Arengukavade rohkuse järgi võiks Eesti tervishoiu tulevikku vaadata üsna muretult. Paraku ei ole arengukavade üha parem kättesaadavus seni veel arstiabi kättesaadavust taganud,” ütles riigikontrolör Janar Holm. „Sotsiaalministeeriumil tuleb otsustada, millised muudatused olemasolevate töötajate, raha ja IT-võimekusega päriselt ära tehakse. Patsiendi jaoks loeb see, millal jõuab kätte tema vastuvõtuaeg, mitte järjekordse arengukava valmimise tähtaeg.”

Korraga on töös näiteks tervishoiu- ja sotsiaalteenuste koostöö reform, eriarstiabi rahastamise uute põhimõtete väljatöötamine ning patsiendi liikumist eri ravietappide ja asutuste vahel korraldavate raviteekondade rakendamine. Need muudatused toetuvad osaliselt samadele töötajatele, rahale ja IT-lahendustele.

Ka tervishoiureformid ise vajavad triaaži ehk otsustamist, millised muudatused on kõige pakilisemad ja milliste elluviimiseks on vajalikud võimalused olemas. Sotsiaalministeerium peaks vaatama suuremaid reforme ja arendusprojekte koos ning määrama, mida teha esimesena ja mida hiljem. Vastasel juhul võivad reformid üksteist pidurdada ning nende mõju patsiendi abi saamisele jääda oodatust väiksemaks või üldse puududa.

Ennetuses on edusamme, kuid tervisemure märkamisest peab jõudma ka vajaliku abini. Eesti inimesed elavad kauem, kuid tervena elatud aastate arv ei ole kasvanud sama kiiresti. 2025. aastal oli meeste oodatav eluiga 75,6 ja naiste oma 83,6 aastat. Neist mööduks arvestuslikult vastavalt 55,2 ja 59,3 aastat ilma igapäevategevust piiravate terviseprobleemideta. Tervena elatud aastate suur mahajäämus Euroopa Liidu keskmisest ei ole vähenenud. Olukorra parandamiseks on tähtis haigusi ennetada ja varakult avastada ning tagada ravi järjepidevus.

Laste tervisekontrollides on toimunud märgatav edasiminek. Kui varasemas vaatluses jäi kolme aasta jooksul tervisekontrollist täielikult kõrvale ligikaudu pool 3–6-aastastest lastest, siis aastatel 2023–2025 oli selliseid lapsi ligikaudu 10%. Kõigil kolmel aastal ehk ettenähtud sagedusega käis kontrollis siiski vaid 15% lastest. Laste vaktsineerimisega hõlmatus jääb eesmärkidest väiksemaks. Näiteks 2025. aastal oli leetrite, mumpsi ja punetiste vastu vaktsineeritud 83,1% kaheaastastest lastest, kuid eesmärk on 95% ning maakonniti olid erinevused suured. Vähene vaktsineeritus suurendab haiguspuhangute riski.

Rinna-, emakakaela- ja jämesoolevähi sõeluuringutes osaleb üle 60% sihtrühmast, kuid üleriigilist 70% eesmärki ei ole saavutatud. Puudub terviklik ülevaade sellest, kas sõeluuringul leitud vähikahtlusega või vähieelse muutusega inimene jõuab õigel ajal täiendavate uuringute, diagnoosi kinnitamise ja vajaduse korral ravi alustamiseni. Seda takistavad andmete liikumise ja kvaliteedi probleemid, mille Riigikontroll tõi esile juba 2021. aasta auditis. Ka krooniliste haigete ravi ja jälgimine ei ole piisavalt järjepidev.

„Patsiendi jaoks on määrav, kas tema haigus avastatakse õigel ajal, kas ta saab vajalikku ravi ja kas see aitab. Selle hindamiseks ei piisa üksnes tehtud vastuvõttude ja uuringute kokkulugemisest,” ütles Janar Holm. „Peame suutma märgata ka inimest, kelle ravi on pooleli jäänud või kelle tervis ravist hoolimata ei parane, ning tagama, et ta saab vajalikku abi.”

Taustaks

Riigikontroll hindas aastaaruandes, mis on Eesti tervishoius muutunud pärast 2022. aasta ülevaadet. Aruanne tugineb vahepeal valminud audititele ja täiendavatele analüüsidele ning käsitleb ennetust, ravi kättesaadavust ja kvaliteeti, tervishoiutööjõudu ning valdkonna juhtimist.

Aruande täisteksti leiab siit:

Riigikontrolli aastaaruanne: Tervishoid surve all – suutlikkus toime tulla | Riigikontroll

Samal teemal

Viimased uudised