Arvamus: Päikesepargid meid talvel ei päästa – võimaliku leevenduse pakuvad koostootmisjaamad

Margus Sikk. Pilt: erakogu

Sügise saabudes ja ilmade jahenedes muutub jutt odavast ja stabiilsest elektrist üha hapumaks. Päike käib madalalt, sügistormid möllavad ja peagi paugub talvepakane. Ometi kuuleme poliitikutelt ja arendajatelt ikka ühte ja sedasama mantrat: meil on vaja ehitada juurde päikese- ja tuuleparke. Aga mis kasu on meil tuhandetest paneelidest keset pimedat ja tuulevaikset jaanuarikuud?

Tõde on see, et pelgalt tuulest ja päikesest ei piisa meile stabiilse elektrienergia tagamiseks nii kaua, kuni me ei oska seda energiat odavalt ja massiliselt „purki panna” ehk salvestada. Tänased akutehnoloogiad on suured, kallid ja mõeldud pigem minutite või tundide, mitte tervete talvekuude üleskaalumiseks. Vajame lahendust, mis töötab siin ja praegu, ilmast sõltumata.

Millegipärast on avalikust arutelust täielikult kadunud termin, mis võiks olla meie energiasüsteemi üks tugevamaid nurgakive: koostootmisjaamad.

Hajutatud energiatootmine on julgeoleku garantii

Mõte on lihtne ja loogiline. Iga suurema linna või asula juures on olemas katlamaja, mis varustab elanikke küttega. Kui ehitaksime need katlamajad ümber koostootmisjaamadeks, mis toodavad samaaegselt nii soojust kui ka elektrit, lahendaksime mitu muret korraga.

Selline süsteem annaks voolu peamiselt just sügisel ja talvel – täpselt siis, kui ühiskonna vajadus energia järele on tipus ja päikesepargid seisavad tühja taskuga.

Lisaks pakuks see mudel meile hädavajalikku strateegilist hajutatust. Selle asemel, et sõltuda mõnest üksikust hiiglaslikust elektrijaamast või haavatavatest merekaablitest, oleks tootmine jaotatud üle terve Eesti. See vähendaks koormust põhivõrgule ja vähendaks ülekandekadusid, sest elekter toodetakse seal, kus seda tarbitakse. Kriisiolukorras või ulatusliku tormi ajal suudaksid sellised kohalikud jaamad hoida elutähtsaid teenuseid (haiglad, veevärk, küte) toimivana ka siis, kui üleriigiline võrk peaks katkema. See on puhas energeetiline julgeolek.

Puidu CO₂: kas kasutu lagunemine või kasulik soojus?

Koostootmise vastased viitavad sageli puidu põletamisest tekkivale süsinikdioksiidile (CO₂). Kuid vaatame asja ratsionaalselt ja loodusteaduslikult. Puu lagunemisel metsa all ja selle põletamisel katlas eraldub atmosfääri täpselt sama kogus CO₂. Vahe on vaid ajas – katlas juhtub see minutitega, metsa all aastakümnetega.

Suurem erinevus seisneb aga kasuteguris. Kui puit laguneb metsa all, on energeetiline kasu inimese jaoks null. Kui me aga kasutame säästlikult raiutud puitu või metsatööstuse jääke koostootmisjaamas, saame sellest kätte nii sooja toa kui ka põleva lambipirni. Meie oma kohalik, igapäevaselt juurdekasvav ressurss konverteeritakse reaalseks heaoluks ja majanduslikuks stabiilsuseks.

Miks me sellest siis ei räägi?

Praegu on jäänud mulje, et kogu riiklik fookus ja toetusrahad liiguvad vaid ühe kaardi – taastuvenergiaarenduste – peale, jättes kohaliku biomassi ja koostootmise vaeslapse rolli. Jah, uute jaamade rajamine on kallis ja nõuab kohalikult omavalitsuselt ning riigilt pikaajalist vaadet.

Väiksemates asulates võib takistuseks saada ka väike soojuse tarbimine. Kuid need on lahendatavad väljakutsed, kui me vaid tunnistaksime koostootmise strateegilist väärtust.

Me ei saa rajada oma riigi energiasüsteemi lootusele, et talvel puhub alati paras tuul ja akutehnoloogia teeb järgmise viie aastaga imehüppe. Meil on vaja maapealseid, kindlaid ja juhitavaid võimsusi. Koostootmisjaamad linnade katlamajade küljes pakuvad meile just seda: odavamat kohalikku energiat, hajutatud riske ja kindlustunnet, et kui saabub järgmine suur talvetorm, ei jää me pimedasse ega külma. On aeg tuua see lahendus tagasi otsustajate lauale.

Margus Sikk
EKRE Rõuge osakonna esimees,
kaitseliitlane