ARVAMUS: Mida Putin Ukrainalt tegelikult tahab?

Venemaa sõda Ukraina vastu peetakse õigusega ka sõjaks territooriumi pärast. Krimm ja neli Ukraina oblastit, mille Venemaa on kuulutanud enda omaks, ei ole kujuteldavad kaardimärgid. Aga kui küsida, millist ülejäänud Ukrainat Moskva aktsepteeriks, jõuame suurema küsimuseni: kes otsustab Ukraina julgeoleku- ja välispoliitika üle?

Putini sõnades ja Venemaa nõudmistes aastatel 2013–2025 kordub soov, et Ukrainal oleks riiklik vorm, kuid tema strateegilised valikud ei läheks vastuollu Moskva nõudmistega. See on tõlgendus dokumentidest ja tegudest, mitte ligipääs Putini mõtetesse.

Enne sõda vaieldi lepingute üle

2013. aastal valmistus Ukraina allkirjastama Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepingut. Venemaa avaldas sellele vastuseisu ja soovis Ukraina lähenemist enda juhitud tolliliidule. Sama aasta novembris peatas Janukovõtši valitsus ELi lepingu sõlmimise ettevalmistused. Euroopa Liidu juhid viitasid oma tollases avalduses Ukrainale avaldatud välisele survele ja taunisid Venemaa tegevust. (ELi ühispöördumine, 25.11.2013)

Detsembris leppisid Putin ja Janukovõtš kokku Venemaa kuni 15 miljardi dollari suuruses Ukraina võlakirjade ostus ja gaasi hinna alandamises. Ukraina ei liitunud selle tehinguga tolliliiduga. Tolliliiduga ühinemine jäi Venemaa strateegiliseks sooviks, mitte 17. detsembri kokkuleppe sisuks. (OSW toonane analüüs)

Maidani protestidele järgnes Janukovõtši võimu kokkuvarisemine 2014. aasta veebruaris. Seejärel hõivas ja annekteeris Venemaa Krimmi ning Ida-Ukrainas algas sõda. Sellest järjekorrast ei saa automaatselt järeldada, et Kremlil oli enne Maidani juba valmis üks kindel sõjaplaan. Küll näitab 2013. aasta vastasseis, et Ukraina orientatsioon oli Moskvale oluline enne täiemahulist invasiooni. (OSW ülevaade Janukovõtši langemisest)

Suveräänsus koos kasutusjuhendiga

Putin rääkis 2014. aasta Krimmi-kõnes soovist näha Ukrainat tugeva ja iseseisva riigina. Samas põhjendas ta Krimmi annekteerimist muu hulgas Ukraina võimaliku NATO-liikmesuse ja Sevastopoli sõjalise tähtsusega. Tema 2021. aasta essees saavad venelastest ja ukrainlastest ajalooliselt üks tervik ning Ukraina tegelik suveräänsus seotakse koostööga Venemaaga. Need on Putini väited, mitte selle loo ajaloolised tõsiasjad. (Putini Krimmi-kõne · Putini 2021. aasta essee)

Väike kiri on siin peaaegu tähtsam kui pealkiri: Ukrainal on õigus iseseisvusele, ent Venemaa juht seab sellele õigusele tingimusi.

2015. aasta Minski kokkulepe nägi ette erikorra teatud Donetski ja Luhanski aladele ning Ukraina põhiseadusreformi. Võimalus, et niisugune kord annaks Moskvale mõju kogu Ukraina poliitikale, on põhjendatud analüütiline järeldus. See ei olnud lepingus sõna-sõnalt kirjas ning selle elluviimine jäi poolte teravate vaidluste taha. (OSCE avaldatud Minski meetmete pakett)

2016. aasta detsembris esitas Venemaa USA-le ja NATO-le julgeolekulepingute kavandid, milles nõudis NATO edasise laienemise välistamist ning liitlaste sõjalise tegevuse piiramist Ukrainas. See oli otsene nõue seada piirid naaberriigi liitlassuhetele. Ukraina enda nõusolekust nende kavandite puhul juttu ei olnud. (Venemaa avaldatud kavandid)

Kiiev ja Istanbul

2022. aasta veebruaris kuulutas Putin invasiooni eesmärkideks Ukraina „demilitariseerimise” ja „denatsifitseerimise“. Vene väed liikusid ka Kiievi poole. Briti valitsus oli juba enne invasiooni avaldanud luurehinnangu, mille järgi Kreml kaalus Moskva-meelse juhtkonna võimuletulekut Ukrainas. See on oluline tõend võimaliku režiimivahetuse kavatsuse kohta, kuid avaldatud luurehinnang ei tõesta üksinda, millise täpse korralduse Putin vägedele andis. Putin on hiljem öelnud, et Kiievi operatsioon pidi sundima Ukraina juhtkonda kokkuleppele. Ka tema enda seletuse järgi kasutati sõjalist survet Ukraina poliitiliste otsuste mõjutamiseks. (Briti valitsuse 2022. aasta teade · Putini 2024. aasta sõnavõtt)

2023. aasta kevadel arutatud Istanbuli tekstides oli kõne all Ukraina neutraliteet koos rahvusvaheliste julgeolekutagatistega. Arutati ka piiranguid Ukraina relvajõududele; võimalikku ELiga liitumist ei olnud põhimõtteliselt välistatud. Tegemist oli läbirääkimiste kavanditega, mitte sõlmitud rahulepinguga: tagatiste toimimine ja sõjaväe piirid olid muu hulgas vaidluse all. Seega näitavad need kavandid üht võimalikku mudelit, millega Moskva võis töötada, mitte tõestatud valmisolekut seda lõplikult allkirjastada. (Reutersi käsitlus dokumentidest)

Mida hilisemad nõudmised lisavad?

2025. aasta juunis Istanbulis üle antud Venemaa memorandum nõudis Krimmi ja nelja Ukraina oblasti Venemaa osaks tunnustamist, Ukraina vägede lahkumist nende oblastite kogu territooriumilt, neutraliteeti, sõjaväe piiramist ning muudatusi Ukraina keele- ja sisepoliitikas. See on juba enamat kui üks vaidlus NATO üle. (OSW avaldatud memorandumi esimese osa tõlge ja analüüs)

Samal kuul ütles Putin venelaste ja ukrainlaste „ühe rahva” käsitlusest lähtudes, et selles mõttes on „kogu Ukraina meie oma”. Ta rääkis ühtlasi ukrainlaste õigusest iseseisvusele, kuid sidus selle 1991. aasta neutraliteedi põhimõttega. Üks lause üksi ei ole kogu sõjaplaan; koos kirjalike nõudmistega aitab see mõista, miks Moskva tunnustab Ukraina riiki sõnades, kuid tahab selle valikutele piire seada. (Putini 20.06.2025 esinemine)

Kas selle kohta peaks ütlema „vasallriik”? Sõna on ahvatlev, aga ebatäpne, kui sellega mõeldakse Kremlist otseselt juhitavat valitsust. Dokumenteeritud nõudmised lubavad teha kitsama ja tugevama järelduse: Venemaa tahab endale otsustavat mõju Ukraina strateegilistele valikutele ning esitab nõudeid ka tema sisekorrale. Territoriaalsete vallutuste taotlus ja mõju ülejäänud Ukrainale võivad korraga kehtida.

Küsimus pole lõpuks ainult selles, kas Putin tunnustab Ukraina lippu ja kohta ÜROs. Küsimus on, kas ta tunnustab ukrainlaste õigust valida oma riigile tee, mis Moskvale ei sobi. Putini sõnade ja Venemaa nõudmiste põhjal näib vastus olevat: ainult siis, kui Ukraina valib Moskvale sobiva tee.

 TOOMAS PIIRMANN