Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Lõppev nädal pakkus kummalist riigiaparaadi-sisest vaidlust selle üle, millise osakonna ametnikud on õigupoolest süüdi selles, et maakonnaliinidel tuleb ikka veel bussiga sõitmiseks pilet osta.

Algas see majandus- ja taristuminister Kadri Simsoni hooletust hinnangust, et maavanemad pole üles näidanud küllaldast entusiasmi, et reisijavedu maakonnaliinidel saaks muuta tasuta teenuseks.

Kohalikku liinivõrku korraldab Eestis, sõltuvalt maakonnast, kas maavalitsus või siis kohalikele omavalitsustele kuuluv ühistranspordikeskus.

Kuna aga valitsusliit on otsustanud maavalitsused kiirkorras järgmisest aastast likvideerida ning koalitsioonileping näeb ette, et ühistranspordi korraldamine maakondades peab saama kohalike omavalitsuste teemaks, siis võtvat kogu süsteemi ühtlustamine maavanemate väidetava munemise tõttu nii palju aega, et tasuta bussisõitu pole võimalik järgmisest aastast ikkagi pakkuda.

Maavanemad ei jäänud aga võlgu ning teatasid neljapäeval tehtud ühises avalduses, et nende taga asi ei seisa. Kui minister soovib ja riigil raha jätkub, saaks juba 1. maist piletimüügi maakonnaliinidel lõpetada ja lustisõit võiks alata.

Tõepoolest, kui keeruline see piletimüügi lõpetamine ikka olla saab? Ettevõtja jaoks, kes bussiliine teenindab, pole kokkuvõttes vahet, kes teenuse eest maksab, peaasi, et maksab.

Tasuta buss ei asenda autot

Hoopis teine küsimus on selles, kuhu bussiga üldse sõita, isegi kui see on tasuta? Kahtlemata on tasuta teenus kasulik neile, kes käivad näiteks maakonnalinnas või naabervallas tööl ja kasutavad selleks juba praegu kohalikku bussi.

Ent laiemalt võttes pole tasuta maakonnaliin asi, mis meelitaks inimesi autoroolist bussi peale. Et eelistada autole bussi, peaks buss olema autost mitte ainult soodsam, vaid ka parem reisimisviis. Praegu aga paistab, et bussiteenus tehakse vaid odavamaks, mitte paremaks.

Et teenus saaks minna paremaks, tuleb sellesse investeerida. Lisada uusi väljumisi ning loobuda iganenud arusaamast, et inimesed liiguvad tööle ja kooli maakonna piirides.

Näiteks Antslast Tartusse tööle või kooli käimisel pole autole sisulist alternatiivi, sest buss Lõuna-Eesti pealinna väljub Antslast vaid kord päevas, pärastlõunati.

Vahest tuleks lisanduv dotatsiooniraha kulutada just maakondadevaheliste bussiliinide avamiseks, mille järele on reaalne vajadus, kuid mida turutingimustel pole seni olnud võimalik avada. Kui inimesed saavad mõistliku hinnaga Tartus tööl käia, väheneb ka vajadus tingimata Tartusse elama kolida.

Paraku soovib valitsus investeeringu asemel raha lihtsalt ära kulutada. Mõistagi on see iga poliitiku unelm inimestele nende enda raha eest midagi „tasuta” anda. Ja pealegi võtta teenuse „tasuta” andmisega neilt kriitikavõimalus. „Mida te virisete, et liinivõrk pole päris selline, nagu vaja. Selle eest on kõik tasuta!”

Nagu Antsla volikogu esimees Kurmet Müürsepp sel nädalal Lõunaeestlases kommenteeris: „Ühistransport on juba praegu paljudes kohtades tasuta – seda lihtsalt pole.”

Arved Breidaks

Viimased uudised