Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Pixabay

Kõlab klišeena, aga kes võinuks nädal tagasi arvata, et Donald Trump valitakse USA presidendiks ja Eestis kaotab Reformierakond võimu. Paljudel hakkas ookeanitaguste sündmuste pärast hirm nii meie kollektiivse kui ka isikliku tuleviku pärast.

Sõja- ja märulifilmides „tapetakse” üldjuhul kordades rohkem inimesi, kui õudusfilmides, ent ometigi ei suuda paljud inimesed, kes märulis toimuva tapatalgu peale haigutama hakkavad, vaadata lõpuni üht korralikku õudusšedöövrit. Miks?

Sest hea õudusfilm päästab valla inimese ettekujutusvõime ja võimendab seda. Jubedust ei tekita mitte niivõrd see, et kinolinal keegi võikal moel viimaks elu kaotab, vaid sellele eelnev pinevus, aeg, mille jooksul on vaatajal piisavalt aega mõelda kõige hullematele asjadele, mis juhtuda võib. Hirmul, nagu öeldakse, on suured silmad.

Nii on ka USA presidendivalimiste eel ja järel õhus palju teadmatust, kuidas asjad kulgema hakkavad. Kas Trump müüb meid Venemaale maha või teeb seda hoopis Ratas? Kas NATO tugevaim osaline muutub sihitult märatsevaks rodeopulliks ja Eesti hakkab nõudma Venemaa sanktsioonide lõpetamist? Kas selle kõige taga pole mitte kõikvõimas Putin, kes ju isegi kureparve on suutnud lendama õpetada?

Tegelikult kukuvad paljud asjad aga hoopis teisiti välja, kui kardetud või loodetud. Ameerika Ühendriigid on küll presidentaalne riik, kuid presidendil ei ole seal suguharupealikule omast ainuvõimu. Võimude tasakaalustatus tagab demokraatia toimimise ning hoiab ära suuremad vapustused. Mis samas ei tähenda, et president oleks tasalülitatud ja temast midagi ei sõltuks. Sõltub palju, kuid president ei valitse seda superriiki üksi.

Toimiv demokraatia hoiab ära ka vapustused Eestis. Jah, maksudega hakatakse kuuldavasti ikkagi mängima ja haldusreformi sellisena, nagu seda plaaniti, võib-olla ei tule, kuid pööre sellisena, nagu Reformierakond on püüdnud seda visandada, jääb arvatavasti toimumata. Loodetavasti.

Arved Breidaks

Viimased uudised