Võrus esitleti sõjaaja ellujäämisõpetuse raamatut: Mida teha, kui tuleb vaenlase sõdur?
Avaldatud: 14 oktoober, 2025Raamat ei sündinud juhuslikult, kuigi kirja pandud sai see kiiresti. „Olin oma peas neid ridu kirjutanud sadu kordi pikkade aastate vältel. Jäi üle vaid vormistada,” ütles autor, kellest ellujääja sai oma sõnutsi juba väga ammu – ta on väga palju aega veetnud metsas ning elanud ka ilma elektrita majapidamises. „Oma kentsakate või siis traagiliste elu keerdkäikude järel olen alati teinud oma järeldused ja otsustanud: SEDA minuga enam ei juhtu! Ning otsusest ka kinni pidanud. See on hõlmanud peamiselt valmisolekut olla täiesti isemajandav.”
Raamatu toimetaja Epp Petrone tsiteeris Valdur Mikita tuntud ütlust: tõeline prepper on Eesti maavanaema. „Mulle meeldib, kuidas Myy on suutnud oma peas kombineerida ürgse tarkuse ja moodsa tehnika kasutamise, aga ka igasugused kavalad nipid, näiteks et oma kogukonda tasub meelitada keegi meditsiinitarkusega inimene ning et hambaarsti juures tasub rahuajal ehk kohe homme ära käia, mitte seda edasi lükata.”
Väikese Myy nime all tegutsev Põlvamaa pensionär on nüüd jõudnud juba oma kümnenda raamatuni, tema sulest on varem ilmunud näiteks „Vanaema hoidised” ja „Meie taluelu”.
Siin katke vastilmunud raamatust:
Hambaarstist ja kaitsepookimisest ehk kuidas valmistuda kriisiks
Kujutleme korraks, mis võib juhtuda suurema kriisi korral rahvarohkes kohas. Põgenikelaagrid, kus inimesi on palju ning ligi hiilivad niiskus ja nälg, soodustavad haigestumist. Piisab ühest viirusekandjast, et valla pääseks epideemia. Pahatihti roojatakse, kuhu juhtub, ning ka veevõtukoht võib saastuda. Kui olukord päris hulluks läheb, võivad siin-seal vedeleda laibad. Samuti ei tea te, kas inimene, kes teile läheneb, ei kanna vahest juba mingit viirust – neist paljud levivad ka õhu kaudu.
Meie maailmas liigub ringi päris palju vanu haiguseid. Neile on suudetud piir panna, aga sobivates tingimustes võivad need „ärgata”: isegi praegu on siin-seal maailmas haiguspuhanguid. Meile tundub, et need haigused on täielikult seljatatud ja unustatud, isegi sedavõrd hästi unustatud, et rääkides vaktsineerimisest, peame me silmas ainult kaasaegseid gripi- ja koroonavaktsiine. Nooremate inimeste mälus puudub ohutunnetus, et haiguspuhang võib kaasa viia massiliselt lapsi ja nõrgema organismiga täiskasvanuid.
Minu vanaema kandis veel rõugearme, ta põdes rõuged läbi ja jäi elama, paljud mitte… Mu enda mälestustes on lastehalvatusest moondatud kehaga koolikaaslasi ning inimesi, kelle lähedale ei tohtinud minna, sest neil oli lahtine tuberkuloos.
Sellepärast mõelge väga põhjalikult järele, enne kui igasugustest vaktsiinidest keeldute. Ka mina ei pea suurt midagi kõigist neist uue aja kaitsesüstidest. Küll aga suhtun austusega vanadesse headesse elupäästvatesse vaktsiinidesse.
Kas tasub end ka mõne haiguse suhtes üle vaktsineerida, sest kunagi aastaid tagasi tehtud kaitsepookimine on vananenud? Selle läbimõtlemine on minu meelest pika plaani osa.
Reeglina aitab haiguseid ennetada hea hügieen, täisväärtuslik toit ja tervislik eluviis. Kriisiajal tuleks siia liita veel üks element: omaette hoidmine. See võib aidata hoiduda nakkushaigustest, nii vanadest kui uutest. Samas on ka selliseid haiguseid, mis võivad tulla isegi juhul, kui hoiate omaette. Näiteks peaksid täiskasvanud saama difteeria ja teetanuse ühise korduvvaktsiini iga kümne aasta tagant, aga ega keegi seda täiskasvanud inimesele väga peale suru või meelde tuleta. Kujutame nüüd ette, te pole selle peale mõelda osanud, pagete kriisi ajaks metsa ja lõikate seal noaga sõrme. Teetanust põhjustava bakteri eosed on pinnases – mullas, kõdus ja sõnnikus – laialt levinud ning tavaliselt satub bakter inimese organismi haava kaudu. Kui minna rahuajal metsas tekkinud haava tõttu EMO-sse, siis tehtaks teile esimese asjana teetanusevastane süst – juhul, kui teile seda varem tehtud pole.
Nii et soovitan teil praegu, rahuajal, läbi vaadata haiguste ja vaktsiinide teema, mõeldes täiesti oma peaga, mitte minnes kaasa ei kaitsesüstivastaste ega -pooldajatega. Need teemad ei ole mustvalged.
Kindlasti tasub ära käia igasuguses arstlikus kontrollis, ka hambaarsti juures, et olla valmis selleks, et krooniliste muredega ei pruugi te lähiajal niisama lihtsalt arstiabi saada. Ehk tasuks end isegi veidi haigemaks luisata, et koduapteegis oleksid olemas hädavajalikud põletikurohud ja antibiootikumid: kaose olukorras pole enam kedagi retsepti kirjutamas. Niisiis, kui kasvõi hammaski valutama hakkab, saate ennast ise aidata.
Olen naine ilma meheta ja siia saabusid võõrad mehed. Vägistamisoht on õhus.
Kuidas te välja näete, sellele peaks juba varem mõtlema. Üks meeldetuletus ajaloost: sõdade ajal oli naistel kombeks maskeeruda: kanda vanainimeste riideid ja rätikuid, jätta nägu pesemata, värvida hambaid tahmaseks, olla võimalikult eemaletõukavad. Naisterahva tarkus kriisiolukorras on mitte tekitada ahvatlust! Lisaks on tark hoida eemale: magada telgis, pööningul, peidikus, mitte sattuda silma alla.
Selle konkreetse olukorra lahendusi võib olla mitu, arutan need järjest läbi. Esiteks, pipragaas või -geel. Üks väike balloon võib anda teile vajalikud sekundid, et põgeneda. See lahendus toimiks siis, kui teie vastas on üks-kaks kallalekippujat. Eelistatav on geelballoon, sest gaas levib õhus ning võite seda ise sisse hingata ja olla seejärel võimetu põgenema.
Oletame aga, et teil pole võimalust põgeneda. Siis on ehk abiks, kui öelda ligitikkujatele, et teil poleks midagi selle vastu… aga kahjuks eelmised sissetungijad tarvitasid juba jõudu ning nüüd on teil üks väga paha haigus küljes…
Kui veel lisate, et need eelmised olid teise sõdiva poole esindajad, siis tuntakse teile võibolla kaasagi.
Psühholoogiliselt olete nad enda poole võitnud, liitlaseks teinud. Iga olukorra jaoks on sõnad olemas.
Kui aga tõesti mitte miski ei aita ja teile juba kallale tungitakse, siis ainuke võimalus ellu jääda on… minu meelest… lasta asjal vaikselt toimuda. Eriti juhul, kui keegi lähedane kuskil ligidal ennast peidab. Pole vaja, et ka tema välja tormaks ja ohvriks langeks.
Siin ka video asja kohta: