Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Harri Kivilo abikaasa Maimuga. Kujutis: geni.com

Võrumaa juurtega mees Harri Kivilo kirjutab, et Eesti president ei tohiks lömitada Venemaa ees seoses Eesti-Vene piirileppega.

Järgneb Kivilo arvamuslugu:

Maikuu lõpus kinnitas president Kaljulaid eesti meedias ja Vene ajakirjanikele et ta läheb Moskvasse president Putinit tänama, kui Venemaa ratifitseerib veebruaris 2014 allkirjastatud „meie piirilepingu”. See ülimalt jahmatamapanev uudis lausa nõudis avalikult küsima presidendilt, mis või kes on sundinud Eesti Vabariigi kõrgeima taseme isikuid veerand sajandi vältel valelikult väitma, et Eestil ei ole Venemaaga riigipiiri lepingut. Võimatu on arvata, et Eesti nimel toimijad ei teadnud, et Eesti Vabariik oli kogu okupatsiooniaja kestel olnud olemas de iure staatuses ning et Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri paiknemine on väga üksikasjaliselt määratud ikka kehtivas Tartu rahulepingus.

Täielikult eirates aastal 1918 loodud Eesti Vabariigi tegelikku olukorda asuti aastal 1994 sõlmima Venemaaga mitte piiri muutmise lepingut, vaid piirilepingut, milles on teadlikult välditud viiteid Tartu rahulepingule ja looduses kuni juuni 1940 olnud piiri tähistele – justkui Eesti Vabariik oleks alles aastal 1991 loodud. „Meie piirilepingus”  määratud piiri paiknemisega loovutati 5,2 protsenti Eesti maa-alast Venemaale. Kuna maa-ala loovutamise eest Venemaalt mingit hüvitust või teenust ei soovitud, siis võib veebruaris 2014 sõlmitud piirilepingut õigustatult kinkelepinguks pidada.

Eespool esitatu kohaselt ei olnud Eestil kõige vähematki vajadust „meie lepingu” sõlmimiseks. Aga kuna pr president pidas tinglikult Moskvasse minemist vajalikus, siis pidi ta ka teadma, miks oli ainult Venemaa huvisid käsitleva lepingu sõlmimise senini avaldamata põhjus. Presidendi õigusnõuniku koostatud vastuskirjas on viidatud nii Põhiseaduse Assamblee juhataja ühele toonasele mõttele kui ka kõigi õiguskantslerite seisukohale: „meie lepingu” sõlmimine ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Lähtudes ülipikkadest Põhiseaduse kommenteeritud väljaande selgitustest ning nendel põhinevatest õiguskantslerite otsustest, mida üks või teine põhiseaduse säte võib kõrgema juriidilise haridusega lugeja meelest tähendada, on minul, kui ainult lugemisoskusega kodanikul mõttetu väita, et maa-ala Venemaale kinkimine on põhiseaduse vastane toiming. (Kommentaarid ilmselt kinnitavad et põhiseaduses öeldu ei kehti, kui seda pole põhiseaduse kirjutajate toonaste mõtete alusel tõlgendatud). Vastuskirjas ei ole sõlmimise vajaduse kohta midagi öeldud. Õigusnõuniku poolt koostatud kiri võimaldab järeldada vaid seda, et „meie leping” sõlmiti lihtsalt sellepärast, et põhiseaduses ei ole ainsatki sätet, mis keelaks Vabariigi valitsusel lepinguid sõlmida, riigikogul lepinguid ratifitseerida ja presidendil ratifitseeritud lepinguid välja kuulutada.

Põhiseaduses ei ole tõenäoselt ka mingit sätet, mis nõuaks et valitsus, riigikogu, õiguskantslerid ja president lähtuksid oma tegevuses ka sellest, et kui Nõukogude Liit poleks Eestit okupeerinud, vägivaldselt ENSV-i moodustanud koos seda ülejäänud Nõukogude Liidust eraldava piiriga, siis ei oleks ülima tõenäosusega Eesti Vabariik soovinud ainsatki jalatäit oma maa-alast Venemaale kinkida või müüa.

Aga kuna Põhiseaduse kommentaarid (osaliselt õiguskantslerite Truuväli ja Madise poolt kirjutatud – justkui oma otsuste õigustamiseks) kehtivad ehk ainult idapiiriga seonduvate põhiseaduse sätete kohta, siis peaks kodanikel olema õigus §46 alusel küsida: miks oli Eesti Vabariigil vaja sõlmida Venemaaga piiri muutmise leping, mis on sõnastatud ainult Vene Föderatsiooni huvidest lähtuvana – ilma vähemagi viiteta piiri paiknemise muutmisele ja Tartu rahulepingule?

Pr president peaks tõemeelselt vastama eelmises lauses esitatud küsimusele ning selle kirjutise lugejad peaksid, eespool kirjutatuga nõustumisel, esitama ka oma poolt pr presidendile sama küsimuse!

Samal teemal: Harri Kivilo avalik kiri Eesti presidendile.

Viimased uudised