Võru volikogu liige Rain Epler: Eesti energiapoliitikas peegelduvad kitsa ringi ärihuvid

Augusti viimase päeva õhtul tõmmati joon alla riigikogu erakorralisele istungile, kus otsustati lõpetada Eesti tulevikku väga oluliselt mõjutava seaduseelnõu esimene lugemine. 1. septembril ei leidnud see meie peamistes meediakanalites mingisugust kajastust, vaatamata sellele, et tegu oli teadmistepäevaga ja meedia roll on olulisi teadmisi inimestega jagada.

Suve teises pooles köitis meedia vahendusel inimeste meeli nn elektriturureformi temaatika. Valitsuse poolt kõlasid lubadused inimesi eeloleval talvel aidata ning just sellepärast kutsuti augusti lõpus kokku riigikogu erakorraline istung. Kui ma mõni päev enne 31. augustit riigikogu veebilehe avasin, et erakorralise istungi täpne aeg järele vaadata, nägin oma imestuseks, et istungi päevakorras on lisaks elektrituru reformiga seonduvale veel üks punkt: „Eelnõu nr. 656 Energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seadus”.

Mille pagana pärast on vaja erakorraliselt ja kiirkorras asuda menetlema seadusemuudatust, millega tõstetakse 2030. aastaks seatud taastuvenergia tarbimise eesmärke? Kas seda, et 2030. aastal peab taastuvenergia moodustama senise 42 protsendi asemel 65 protsenti riigisisesest energia summaarsest lõpptarbimisest ja elektrienergia puhul tõuseb taastuvenergia eesmärk 40 protsendilt sajale protsendile, ei peaks arutama rahulikult, asjatundjaid kaasates ning olusid ja võimalusi põhjalikult kaaludes? Ilmselgelt ei ole see koalitsioonierakondade soov, sest arutelu käigus saaks ruttu avalikkusele selgeks, et Eestile kavatsetakse võtta hullumeelne ja teostamatu eesmärk.

Ja siis meenus mulle, et mõned aastad tagasi rääkis üks energeetikateemadega hästi kursis olev inimene mulle järgmise loo. Ta osales kümmekond aastat tagasi Saksamaal toimunud konverentsil, kus räägiti Saksamaa energiapöörde (Energiewende) plaanidest ja eesmärkidest. Sakslased tutvustasid oma eesmärki jõuda 2050. aastaks energia summaarses lõpptarbimises 60-protsendilise taastuvenergia osakaaluni ning elektri summaarses lõpptarbimises 80 protsendini.

Mu tuttav ütles ühele Saksa energeetika olulisele tegijale, et selliste eesmärkide saavutamine on ju nii kallis, et see on praktiliselt võimatu. „See võib nii olla, aga ära lase ennast sellest segada. „Koridorides” ringleb palju raha!” sai ta vastuseks.

Kas taastuvenergia on odav?

Meile korrutatakse päevast päeva, et tuule- ja päikeseenergia on väga odav või suisa tasuta. Paraku pole see teps mitte nii. Regulatsioonide, soodustuste ja maksuerandite abiga on loodud kunstlik keskkond, kus taastuvenergia tootmise rahaline tasuvus võib olla väga suur, samal ajal, kui selle energeetiline tasuvus (mitu kilovattundi energiat tuleb kulutada ühe väljund kilovattunni saavutamiseks) on madal.

Näiteks päikesepaneelide energeetiline tasuvus meie kliimas on 2-4 (st kulutades 1 kWh, saate te väljundiks 2-4 kWh elektrit), seevastu tuumajaama puhul on sama näitaja 75 ja põlevkivist energia tootmisel üle 30.

Kui äriline tasuvus ja energeetiline tasuvus teineteisest liialt palju erinevad, siis toob see kuskil paratamatult kaasa väga suured lisakulud. Kui me võtaksime tuule- ja päikeseparkide toodetava energia kuludes rahaliselt arvesse vajaminevaid investeeringuid ülekandevõrkudesse ja salvestusse, kordades suuremat vajadust maapinna ja ehituseks kasutatavate materjalide järele, siis muutuksid need energiatootmise viisid oluliselt kallimaks ning ei pruugiks olla konkurentsivõimelised.

Praegu on need kulud varjatud ning makstakse kinni avaliku rahaga, st kogu ühiskond peab kandma oluliselt suuremat kulu.

Toon mõned arvulised näited sakslaste läbikukkunud Energiewende projektist. Aastatel 2000 – 2021 kulutas Saksamaa energiapöördele hinnanguliselt 360 miljardit eurot, millega saavutati tuule ja päikeseelektri 28-protsendiline osakaal kogu elektritoodangust, aga kui vaadata primaarenergia tarbimist, siis on tuule ja päikese osakaal ainult viis protsenti.

Saksamaa installeeritud energia tootmise võimsused on kasvanud pea kahekordseks, 115 GW-lt 222 GW-le, aga kogu energiatoodang on jäänud praktiliselt samaks (587 TWh aastal 2002 vs 598 TWh aastal 2021). Tarbijate jaoks on kõige selgemaks tulemuseks see, et elektri hind on mitmekordistunud ja maailma kõige kallim elekter on praegu Saksamaal.

Mis toimub Eesti „koridorides”?

Kuigi Saksamaa energiapööre võib ühiskonna seisukohalt olla ebaõnnestumine, on see teatud sihtrgupi jaoks kindlasti ärilises mõttes suur edulugu. „Koridorides” suudeti raha vajalikus suunas liikuma panna ja edasine on juba minevik. Mulle tundub, et Eestis ei püüta sakslaste vigu vältida, vaid otse vastupidi. Energiewende lugu on kui õpikunäide sellest, kuidas väike seltskond saab rikastuda ülejäänute arvelt.

Aeg õpitut rakendada ja kohalik pöörasus ette võtta on soodus. Energiahinnad on laes, sõda võimaldab põhjendada ükskõik mida ja suur osa inimestest on suudetud uskuma panna, et maailm tahab päästmist ja tuule- ning päikeseenergeetika aitavad seda teha.

Selle asemel, et investeerida jõuliselt põlevkivienergeetikasse, eemaldada energiahinnast CO2 komponent ning lõpetada niinimetatud börsil spekuleerimises osalemine ja muuta energia inimeste ja ettevõtete jaoks taas taskukohaseks, kasutatakse kunstlikult kõrgeks aetud hindadest tekkinud täiendavat raha selleks, et järjest kallima energia pealt saaks keegi veel rohkem teenida.

Käib pidev silmamoondamine ja inimestele kärbeste päheajamine. Näiteks räägitakse, et kui me installeeriks piisavalt tuule- ja päikeseelektri tootmisvõimsusi, siis läheksid hinnad alla ja elektrit jätkuks. Tegelikkus on see, et kui veebruaris on 25 kraadi külma, siis päike käib korraks piilumas, tuul ei puhu ja elekter tuleb ikkagi Ida-Virumaa ahjudest.

Sakslastel on elekter kallis suuresti ka seetõttu, et vana hea toimiva tootmisvõimsuse kõrvale on ehitatud teine, „roheline” ja üleval peab pidama mõlemaid ning energiat ei suudeta oluliselt rohkem toota.

Energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on kõnekas lause: „Seaduseelnõu ajakriitilisuse tõttu ei eelnenud eelnõule ametlikku kooskõlastust tulenevalt Vabariigi Valitsuse koalitsioonileppes kokku lepitud tähtaegadest ja menetlustempost ning vajadusest võimalikult kiiresti energiakriisi leevendamiseks võetavad meetmed ning tegevused rakendada. Samal põhjusel ei koostatud ka eelnõu väljatöötamiskavatsust. Eelnõu sisu koordineeriti Rahandusministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumiga.”

Tõlgituna tähendab see, et koalitsioonileping dikteerib tempo ning vajaduse kooskõlastusringi vältida. Veel kõnekam on, et meedia hoiab teemat vaka all.

Milline on Eesti jaoks hea lahendus energiakriisile?

Eesti on heas olukorras, meil on endal olemas ressursid, millest piisavalt energiat toota ning end selle abil kaitsta Euroopat tabanud kriisi eest. Põlevkivi ja puidu abiga oleme me võimelised tootma piisavalt elektrit, et katta siseriiklik vajadus ja seda väga mõistliku hinnaga.

Kui tuua elektri hind 40€/MWh peale, siis väheneb iseenesest vajadus ettevõtete ja inimeste toetamiseks. Nii ühed kui ka teised saavad ise hakkama ning ettevõtete konkurentsivõime rahvusvahelisel areenil kasvab märgatavalt.

Nagu olen ka varem kirjutanud, ei pea me lahkuma CO2 kvootide kaubanduse süsteemist ega ka Nordpooli börsilt. Neilt lahkumine tekitaks asjatuid pingeid ja vaidlusi rahvusvaheliselt. Küll aga saame CO2 kvootide müügist teenitud raha kasutada selleks, et fossiilsetest kütustest toodetud elektri hinnast CO2 kulu osa eemaldada.

Nord Poolil osalemine ei kohusta meid kogu oma toodetud elektrit sinna müüma ning seetõttu on mõistlik selles süsteemis jätkuvalt osaleda, et müüa oma elektritoodangu ülejääki ning mõnel üksikul päeval, kui meie enda tootmisvõimsused ei kata tarbimisvajadust, börsilt elektrit lisaks osta.

Need on lühiajalised lahendused, mis aitavad meid lähiaastate keerulistes oludes toime tulla. Pikemas perspektiivis on vaja investeerida Ida-Virumaa soojuselektrijaamade moderniseerimisse ning tuumajaama arenduseks vajalike eelduste loomisesse. Nende tegevustega on vaja alustada kohe, et viie-kuue aasta pärast saaksime oma tegevuse esimesi vilju nautida.

Ees ootab keeruline talv, aga loodetavasti toob kevad Eesti riigi etteotsa inimesed, kes julgevad teha meie endi inimeste ja ettevõtete huvidest lähtuvaid otsuseid!