Võru Kuperjanovi pataljoni ajateenija astus kevadel granaadi otsa ja sai raskelt vigastada
Avaldatud: 25 oktoober, 2018
Tänavu aprillis toimus kaitseväe keskpolügoonil intsident, kus 19-aastane Kuperjanovi pataljoni ajateenija Lars astus granaadile, mis oli sinna unustatud eelmisest õppusest.
ERRi saade „Pealtnägija” uuris, mis täpsemalt juhtus.
Lars mängis bändis ja oli nutikas koolipingis. Kuigi noormees sai pärast gümnaasiumi lõpetamisest sisse Tallinna tehnikaülikooli, ostustas ta minna ajateenistusse. „Ma lihtsalt mõtlesin, et lähen käin arstlikus ära ja kui midagi viga pole, siis käin ära. Et see ei saa nii hull olla, kui jutud,” selgitab noormees oma otsust. Ka vanemad olid otsusega päril, kuigi see tuli neile natuke üllatusena.
Kuperjanovi jalaväepataljoni ülema Toomas Tõniste sõnul on Lars sitke, arukas ja väga hea sõdur, kes polnud peaaegu mitte kunagi haige. Poole aastaga sai ta nooremseersandiks. Aprilli lõpuks oli ta ajateenistuses olnud 10 kuud, mis tähendas seda, et lõpp juba paistis. Samal päeval, kui pealinnas tähistati veteranipäeva, rullus Kuusalus lahti stsenaarium, mis meenustab pigem Afganistani, kui rahuaja Eestit.
23. aprillil oli ilus ilm ja ees ootasid laskeharjutused. „Oli viimane vile ära tulnud, et harjutus on läbi. Siis anti käsk, et lähme laskeväljale ja vaatame oma sihtmärgid üle. Teel sinna sain mina käsu, et läheksin tagasi ja võtaksin torukoti, kuhu saaksin sihtmärgi panna,” rääkis Lars.
Kotile järgi minnes jäi Lars grupist umbes 30-50 meetrit maha, kui äkitselt märkas enda ees midagi kahtlast. „Ma kõndisin seal, kui nägin enda ees mingit hõbedast helendavat asja, läksin selle ümbert, aga jäin seda vaatama. Astusin ja siis käis plahvatus ära jala all,” meenutab Lars. „Alguses läksid kõrvad lukku ja keset kukkumist sain aru, et mul käis mingi plahvatus jala all ära ja mõlemad jalad kohutavalt valutavad ja värisevad,” kirjeldab noormees juhtunud õnnetust.
Tõniste sõnul ei olnud ta poisist kaugel ja tajus juhtunu tõsidust. „Oli selge, et hästi ei ole,” lausub mees raske südamega.
„Olin pikali maas ja hakkasin karjuma. Siis tuli veebel minu juurde ja hakkas mingeid saapaid lahti lõikama ja sidemeid vist panema. Ma ei tea, ma ei vaadanud. Ma ei teinud silmi väga lahti,” meenutab granaadi otsa astunud Lars. Plahvatanud lõhkekeha oli 40-mm granaat, mis lastakse välja käsitulirelvast.
„Mul olid kolmes erinevas kohas hulgimurrud ja vasakust jalalabast lendas kohutav tükk minema. Mõtlesin, et ma loodan, et ei jää eluks ajaks ratastooli. Kõik olid endast väljas. Kaks eakaaslast aitasid tassida,” jätkab Lars juhtunu meenutamist.
Isa esimene mõte õnnetusest kuuldes oli, et kas poisil on jalad alles. Koheselt sõitsid vanemad Rakverre, kus poiss haiglavoodis lebas. „Kui me sinna jõudsime, oli seal lihtsalt üks hall inimene voolikute küljes. Mina hakkasin lihtsalt nutma,” meenutab ema.
Pärast esmast abiaandmist veetis Lars kuu aega Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, kus talle paigaldati 36 sentimeetri pikkune varras ja tehti 9 operatsiooni. Siis algas aga kaitseväe poolne solgutamine. Voodihaige noormees viidi laatsaretti ja sealt edasi kaheks päevaks mitmesaja kilomeetri kaugusele Kuperjanovi pataljoni. Kõike selleks, et ta saaks väidetavalt oma ajateenistuse lõpetada ja asjad üle anda. Peale seda suunati ta taastusravile Ida-Tallinna keskhaiglasse, kus Lars veetis kuu aega.
See, et ainult Lars õppeplatsil vigastada sai, on puhas juhus, sest lõhkemata granaate vedeles seal veelgi. Hiljem tuvastati neid veel lausa neli. Kes aga vastutab ja on süüdi? Sellele ei saagi selget vastust.
Granaadid jäid sinna kahelt õppuselt. Lõhkemata granaatidest tuleb aga kindlasti teavitada, et demineerijad saaksid need ohtutuks teha. Kuigi neist oli teada antud, tekkisid edasises kommunikatsioonis puudujäägid.
Tõniste, kelle ajal küll granaate ei lastud, kuid kelle hoole all olles plahvatus toimus, tunneb ennast vastutavana. Vastuseid õhku jäänud küsimustele aga ei saagi.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
