Vihakõne seadusest eestlase pilgu läbi
Avaldatud: 18 detsember, 2020
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.
XIV Riigikogu täiskogu istungil 16.12.2020, oli arutusel Reformierakonna fraktsiooni esitatud Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 276 SE, millisega sooviti täiendada kehtivat karistusseadustikku vihakuritegudega võitlemiseks väidetavalt vajalike sätetega. Eelnõu eesmärgiks on Reformierakond nimetanud vajaduse täita 2008. aasta Euroopa Liidu nõukogus vastuvõetud otsust võidelda rassismi ja ksenofoobia ilmingute vastu kriminaalõiguse vahenditega (Nõukogu raamotsus 2008/913/JSK).
Ajakirjanduses on eelnõu 276 SE saanud nimeks „vihakõne seadus”. Erinevaid arvamusartikleid ning kommentaare lugedes jääb mulje, nagu sooviks Reformierakond tuua Eesti õiguskorda tsensuuri ja kehtestada mingeid põhimõtteliselt uusi regulatsioone.
Tegelikkuses ei ole asi siiski nii lihtne. Eelnõu ei too kaasa seninägematut sõnavabaduse piiramist. Kuid siiski tekitab eelnõu 276 SE esitamine ja menetlemine mitmeid küsimusi.
Esmalt jääb minule arusaamatuks, milleks Eestile „vihakõne seadust” vaja on.
Eesti Põhiseaduse artikkel 12 ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Põhiseaduse kohaselt on rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.
Kehtiv karistusseadustik näeb ette kriminaalvastutuse vaenu õhutamise (KarS § 151), võrdõiguslikkuse rikkumise (KarS § 152) ning pärilusriskide eest diskrimineerimise (KarS § 153) alusel.
Seega on ka praegu võimalik võtta kriminaalvastutusele tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga.
Reformierakond põhjendab eelnõu 276 SE esitamist Euroopa Liidu noukogus 28. 11. 2008 vastu võetud otsusega teatud rassisimi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu vöitlemise kohta kriminaalöiguse vahenditega (Nöukogu raamotsus 2008/913/JSK).
Tekib küsimus, kas Eesti on oma suveräänsuse tõepoolest sellisel määral Euroopa Liidule loovutanud, et tekkinud on kohustus võtta siseriiklikult vastu kõik seadused, milliseid EL suvatseb nõuda ? Sellele küsimusele ei oska ühest vastust anda isegi õigusteaduse tippspetsialistid. Eesti rahvas võttis 2003. aasta 14. septembril rahvahääletusel tõepoolest vastu seaduse Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamiseks, millise § 2 kohaselt Eesti kuulumisel Euroopa Liitu (EL) kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega on rahvas justkui tunnustanud EL õiguse ülimuslikkust Eesti põhiseaduse ning seaduste üle. Samas ei ole Eesti Vabariigi riiklik suveräänsus ka EL liikmesuse tingimustes tähendust minetatud. Näiteks sisenemine föderalistlikusse EL-i poleks kehtiva PS-ga kaetud, millele on viidanud ka Riigikohus (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 223).
Mina olen vääramatult seisukohal, et enne siseriiklikusse õigusesse ülevõtmist tuleb analüüsida absoluutselt kõikide EL-u õigusaktide vastavust Eesti põhiseadusele ning vajadusel taotleda kas EL õigusaktide muutmist või algatada rahvahääletus põhiseaduse muutmiseks.
Eelnõu 276 SE seletuskirjas viidatud Euroopa Liidu nõukogu otsus läheb oma regulatsioonides kaugemale kui Reformierakonna eelnõu, nõudes isikute karistamist mitte ainult solvamise või tagakiusamise toimepanemise eest, vaid ka selliste kuritegude eitamise või väheoluliseks nimetamise eest, kui see võib kihutada vihkamisele. Ehk siis euroopa nõuab näiteks mõne sõjakuritöö eitamise või selles kannatanute ametlikus arvus kahtlemise eest kriminaalkaristust. Issanda loomaaed on suur ning eeldada, et iga inimene tunneb ajalugu ja on haritud, seda on on palju palutud isegi 21.sajandil ! Reformierakonna loodud eelnõu sedavõrd radikaalseid sätteid ei sisalda.
Ainuüksi mõne ajaloolise sündmuse eitamise või sellele ühiskondliku arengu kontekstis väiksema tähenduse omistamise eest kriminaalvastutuse nõudmine tundub ilmselges vastuolus olevat Eesti Vabariigi põhiseaduse artikliga § 45. Eesti Põhiseaduse kohaselt on igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Sama sätte kohaselt Eesti Vabariigis tsensuuri ei ole.
Eelnevast tulenevalt pean mina eelnõu 276 SE aluseks olevat Euroopa Liidu nõukogu otsust Eesti Põhiseadusega vastuolus olevaks ja leian, et selle EL õigusakti alusel ei ole küll põhjust teha mingeid muudatusi meie siseriiklikusse õigussüsteemi.
Eelnõu 276 SE ei näe ette täiendavat kriminaalvastutust vihakuritegude eitamise eest, mistõttu
ka eelnõu heaks kiitmise järel saab Euroopa Liit süüdistada Eestit EL otsuste mittetäitmises. Kas meil on seesuguse perspektiivi korral üleüldse mõistlik ja vajalik muuta seniseid toimivaid regulatsioone ?
Vaatleme nüüd lähemalt, mida sisaldab eelnõu 276 SE.
Oluline muudatus karistusseadustiku eriosas on, et seni sai vaenu õhutamise ja diskrimineerimise eest süüdlast kriminaalkorras karistada üksnes juhul, kui tegevusega kaasnes oht mõne konkreetse isiku elule, tervisele või varale. Nüüd tahetakse muuta karistatavaks igasugune vähemusgrupi solvamine, sõltumata konkreetse kannatanu olemasolust. Ehk siis kriminaalkorras saaks eelnõu kohaselt karistada isikut, kes on avalikult kutsutud üles vaenule voi vägivallale isiku voi isikute rühma vastu ja sellega kaasneb avaliku korra rikkumine. Avaliku korra rikkumiseks on ka näiteks sanktsioneerimata miitingu korraldamine. Seega muutuks karistatavaks näiteks perekonnaseaduse muutmise vastu toimuvad, kuid kohalikus omavalitsuses registreerimata rahvakogunemised. Arvestades eelseisva rahvaküsitlusega, pole põhjust imestada, mis Reformierakonnal just praegu on tarvis asuda karistusseadustikku vastavate muudatuste sisseviimist taotlema.
Siiski ei näe ma põhimõttelist probleemi mingi vähemusgrupi vastu vaenu õhutamise kriminaliseerimises.
Eelnõu 276 SE sisaldas aga ka sätet, millega vaenulikkus muudetakse mistahes kuriteo puhul raskendavaks asjaoluks. Mina pean seda muudatust eelkirjeldatust tunduvalt ohtlikumaks. Seesugune muudatus loob võimaluse, et süüdistuspraktika hakkab diskrimineerima tavalisi eesti kodanikest kannatanuid. Näiteks tekib võimalus, et sissemurdmisel teise eestlase korterisse on karistus kergem kui sissemurdmisel somaalase või türklase korterisse.
Mõnevõrra probleemseks pean ka eelnõu 276 SE §-s 2 loetletud kriminaalmenetluse seadustiku muudatusi. Eelnõu autorid märgivad seletuskirjas, et need muudatused on rangelt tehnilist laadi. See ei vasta kahjuks tõele, näidates Riigikogu liikmete teadlikku eksitamist eelnõu koostajate poolt. Nimelt soovitakse muuta kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 239 sõnastust. Vaenu õhutamist puudutava kuriteo puhul ei olnud varasemalt lubatud kokkuleppemenetluse kohaldamine, tehtav seaduseparandus aga muudaks kokkuleppemenetluse rakendatavaks ka vaenu õhutamise korral.
Esmapilgul on kokkuleppemenetlus mõistlik lahendus, mis justkui säästab uurimisasutuste, prokuratuuri ning kohtusüsteemi ressursse ja võimaldab riigi ning kahtlusaluse kokkuleppe sõlmimist. Tegelikult varjab kokkuleppemenetlus eneses suurt ohtu.
Kokkuleppemenetlus on olemuselt kriminaalõiguslik kompromiss, mille põhisisuks on süüdistatava süüdi tunnistamine (õigeksmõistev otsus ei ole võimalik) ja karistamine lihtsustatud korras. Kokkuleppemenetlusse suundub käesoleval ajal väga suur enamus kriminaalsüüdistustest. Võimaldades vaenu õhutamise süüdistuses kokkuleppemenetlust, suureneb paratamatult kergekäeliselt esitatavate ning viletsasti tõendatud süüdistuste hulk. Menetlejatel on suhteliselt lihtne viia kahtlustatav piirini, kus ta edasisest uurimisest pääsemiseks nõustub kokkuleppemenetlusega. Seda ka olukorras, kus tavamenetluses oleks tõenäoline isiku õigeksmõistmine kuriteo tõendamatuse või ebaõige kvalifikatsiooni tõttu. Kahjuks ei aita sageli ka kaitsja kaasamine seesuguseid kokkuleppeid ära hoida.
Kokkuvõttes tuleb nentida, et Reformierakonna „vihakõne seadus” näitab reformistide suhtumist Eesti riiklikkusse suveräänsusesse, muudatused on sisuliselt mittevajalikud ning loovad tõsise ohu uurimisorganite, prokuratuuri ning kohtute poolt ebamõistliku praktika kujundamisele.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
