Vähikogukonnale mõeldud festivali „Kohatult kohane” esimesel päeval räägiti elust pärast diagnoosi
Avaldatud: 17 august, 2025
Pilt: onkofest.ee Eesti suurimal vähikogukonnale mõeldud festivalil räägiti diagnoosiga seonduvast identiteedikriisist, lähedaste enesehoolest, intiimsusest, paarisuhtest ja kehakuvandist aga ka surelikkusest ning leinast.
Onkopsühholoog Inna-Narro Taimsaare rääkis festivali esimesel päeval määramatusega toimetulekust. Raske haigusseisundi puhul on määramatus ja määramatuse talumatus üpris tavaline, sest see on meie loomupärane võimetus taluda negatiivset reaktsiooni, mille vallandab olulise ja piisava info puudumine. Määramatuse talumatus on seotud suurenenud hirmureaktsiooniga, mille on põhjustanud, näiteks raske diagnoosi puhul, erinevad tegurid- vähene informeeritus haigusest ning ka hirm tuleviku ees ehk mis minust saab, aga ka näiteks hirm igapäevase hakkamasaamise ees. Ka tõi Narro-Taimsaare välja praktilisi võimalusi määramatuse talumatuse ennetamiseks. Selleks on näiteks selge ja avatud suhtlus meditsiinitöötajatega, psühholoogilise toe ja nõustamise otsimine, olukorra normaliseerimine ja jõukohaste eesmärkide püstitamine, elujaatavate uskumuste loomine ning erinevate stressijuhtimise tehnikate kasutamine.
Seksuoloog ja seksuaalnõustaja Kristina Birk-Vellemaa kõneles kehakuvandist, eelarvamustest ja häbist aga ka sellest, kui vähk on magamistoas ehk intiimsusest ja seksist ajal, kui meie keha on haaranud raske diagnoos. Seksuaalsus ei ole elu kese aga ta on elu osa. See puudutab meie identiteeti, kogemusi ja kogemisi. Meie suhteid ja suhet ka iseendaga. Seksuaalsusest räägitakse hästi palju ja järjest rohem. Küsimus pole aga niivõrd selles, mida räägitakse vaid selles, kuidas me räägime. Paarisuhtest rääkides märkis ta, et selle toimimisse on vaja panustada, sest ükski suhe ei toimi niisama. „Paarisuhtes on oluline leida teineteise jaoks aega- rääkimiseks, kuulamiseks, teineteisele silma vaatamiseks, teineteise nautimiseks,” märkis Birk-Vellemaa. Veel toonitas ta, et inimene on täisväärtuslik ka vähikriisis. „Mitte keegi meist pole kuidagi moodi erilisem, kui tal on raske diagnoos. Luba ka siis olla endal seksuaalne, tunda erinevaid tundeid, seal hulgas ka negatiivseid – näiteks seda, et mul on raske ja ma pole endaga või oma kehaga kontaktis.”
Vestlusringis „Elu pärast diagnoosi- mehed räägivad” osalesid kogemusnõustaja Ivar Seeland, nukunäitleja Heino Seljamaa ning ajakirjanik Lauri Hermann. Jutuks oli vähidiagnoosiga kaasnevate psühholoogiliste staadiumide läbi kogemine, alates eitusest kuni viha ja leinani. Mõnel kestab see pikka aega, mõni tahab seda ära pakkida, mõnel kulgeb see väga kiirelt ja kontsentreeritult. Kõnelejad leidsid üheskoos, et meestel tekib tenamasti tunne, et mees peab ta olema tugev ja hakkama saama – ei pea! Ühiskonnas levib arusaam, et Eesti mees enne surma arsti poole ei pöördu. See tõstatas „Ole meheks” algatuse, mis kutsub mehi tegema ennetavalt ja regulaarselt oma tervise otsuseid. Vähk kardab avatust ehk mida avatum sa oled, seda kiiremini ja rohkem ning vajalikumat tuge sa saad, jäi lõpuks kõlama.
Vestluses „Kuidas toetada last vanema vähiteekonnal” arutlesid Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu juhatuse liige ja tugiisik Luive Merilai, kriisinõustaja ja mänguterapeut Eva Näf ning onkopsühholoog Inna Narro-Taimsaare selle üle, et lastega on vaja vanemate haigusest rääkida, sest enamasti annab haigust endast märku ka füüsiliselt. Üheskoos tõdeti, et lapsed on uudishimulikud ja nad hakkavad ise uurima, on tähelepanelikud. Seega on hästi oluline neid raviteekonda kaasata. Laps on pereliige ja pere on meeskond ning ka haiguse ajal hoiab meeskond kokku ning elab peres toimuvaid sündmusi ka üheskoos läbi. Nii tunneb laps, et ta on vajalik ja temaga jagatakse infot. Lapsed aga arenevad erinevalt, seega ei saa ka neile vanusegrupiti anda konkreetseid soovitusi, millal, kuidas ja mida lapsele vähist rääkida. Küll aga on oluline rääkida ja anda selgitusi lapsele surmast ausalt ning lubada lapsel leinata ja oma tunded läbi elada. Veel andsid esinejad praktilisi näpunäiteid oma tunnete jagamiseks lapsega ja vastupidi.
Vähieelse elu leina ja identiteedikriisi paneelis tõdesid Onkoloogika kogukonna asutaja ning üks festivali korraldajatest Kristel Leif, vähipatsient Emilia Ellermaa ning vestlust juhtinud hingehoidja ja surmatoetaja Kristjan Prii, et elu vähidiagnoosiga ei ole enam kunagi endine, kuigi väga suur kiusatus on pöörduda tagasi „vana mina” juurde. Elu muutub diagnoosi saades väga palju ning oluline on õppida teatavat isekust, et selleks uueks endaks kasvada ja mõista mida tal vaja on. Mõnikord on ka üksi olemine vajalik ja seda peaks endale lubama.
Kehakuvandi, häbi ja eelarvamuste paneelis rääkisid ajakirjanik Linda Eensaar, seksuoloog ja seksuaalnõustaja Kristina Birk-Vellemaa ning Onkoloogika kogukonna asutaja ja üks festivali korraldajatest Pille Retter, et oma keha suhtes häbi tundmise põhjus pole universaalne või midagi sellist, mis on kõikides kultuurides sarnane. Ka ei ole olemas õiget või veel õigemat keha ning me ei tohiks oma kehast rääkida absoluutides või üldistades, oma keha häbeneda. Ka arvatakse, et vähidiagnoos peab kehast kuidagi välja paistma. Ei pea, sest väga paljud vähi vormid kulgevad nii, et need ei ole kehaliselt nähtavad. Oluline on mõista, et igaühe keha on tema enda oma ja kuulub talle.
Lähedaste enesehoole arutelus aga rääkisid Vähiravifondi Kingitud Elu tegevjuht Margit Saar-Kraavi ja onkopsühholoog Inna Narro-Taimsaare sellest, et oma lähedast toetades peab olema ka sinul tugivõrgustik kellele toetuda. Me kõik vajame puhkust, süüa, und, hetke iseendaga, ennast korraks välja lülitada. Kui sa iseenda ära unustad, siis pole sinust ka abistajat, jäi kõlama päeva viimasest arutelust.
Pühapäeval räägitakse festivalil terviseteadlikkusest, tervislikust toitumisest, toidulisanditest vähiteekonnal, toimetulekust ja tõsiseltvõetavusest tööturul ning patsiendist kui ravimeeskonna liikmest.
16. ja 17. augustil toimub Viljandimaal, Valma Seikluspargis esmakordselt vähikogukonnale mõeldud festival „Kohatult kohane”, mis on Eesti suurim kogukonnasündmus kõigile neile, kelle elu on vähikriis vahetult puudutanud.
Festivali toetavad Swedbank, Tervisekassa, AstraZeneca, Roche, Apotheka, Babé, Magnum, Selver ning koostööpartnerid on Kolm õuna, WePrint, Sviby, AdGorilla, Valma Seikluspark, Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Vähiravifond “Kingitud Elu” ning Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit.
Lisainfo festivalil esinejate ning teemade kohta on leitav sündmuse veebilehelt onkofest.ee.
Viimased uudised
TOP 10
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
