Vabaerakonna esimees Kaul Nurm: „Sotsiaalpoliitika on inimõiguste tagamise instrument”
Avaldatud: 15 jaanuar, 2019
Lõunaeestlane saatis kõigi Kagu-Eestist Riigikokku pürgivate parteide esindajatele küsimused selle kohta, kuidas neil on kavas parandada poliitikute poolt siiamaani kõige rohkem ignoreeritud puuetega inimeste heaolu.
Esimesena vastanud Vabaerakonna esimees Kaul Nurm leiab, et puuetega laste toetused võiksid tõusta kaks kuni kolm korda ning et puuetega inimestele eluks vajalike abivahendite omaosaluse protsent võiks langeda praeguselt kümnelt protsendilt viiele, mähkmed ja muud meditsiinitarvikud võiks aga olla tasuta.
Järgnevad Lõunaeestlase küsimused ja Kaul Nurme vastused.
Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega lapse riiklik toetus? (praegu on see mõlemal 80, 55 eurot)?
Kaul Nurm: Toetus peaks olema kindlasti suurem. Vabaerakond on pakkunud, et sügava puudega lapse puhul võiks ajale jalgu jäänud summa korrutada kolmega, raske puudega lapse puhul kahega. Selle toetuse mõte on ju võimaldada peredel katta puudega lapse eest hoolitsemisel tekkivad lisakulutused, et pere saaks hoida oma harjumuspärast elukvaliteeti, kasvatada ka teisi lapsi ja tunda elust rõõmu. Umbes selliseid summasid nimetasid puuetega laste vanemad lisakulutustena ka eelmisel aastal läbiviidud küsitluses. Muidugi tuleb toetuseid vaadata käsikäes muude sotsiaalteenustega, mida riik ja omavalitsused puudega last kasvatavatele peredele pakuvad. Toetus üksi ei ole piisav tugi.
Kas peate õiglaseks olukorda, et raske ja sügava puudega lapse toetus on praegu täpselt sama, kuigi hoolduskoormus on erinev?
Kaul Nurm: Eelmises küsimuses pisut sellele juba vastasin, aga tegelikult on asjad elus keerulisemad, kui need kaks puude raskusastet. Sügava puudega lapsi on Eestis umbes 700, raske puudega lapsi ligi 7000. Pole kahtlust, et sügava puudega lapsed vajavad keerulist hoolt, aga ka raske puudega laste hulgas võib olla neid, kelle abistamine on töömahukas ja kulukas – puuded on ju erinevad. Seega võib-olla oleks üldse õigem luua uus toetuste süsteem, mis võtaks täpsemini arvesse kulutusi, mida pere peab tegema.
Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega täiskasvanu hooldaja riiklik toetus/palk? (praegu on 20 ja 40 eurot)
Kaul Nurm: Parandan Teid, hooldajatoetuse puhul ei ole tegu riikliku toetusega, vaid seda määravad kohalikud omavalitsused oma kehtestetud korra järgi. Seetõttu on need väga erinevad, ulatudes 0 eurost kuni miinimumpalgani. See viimane on küll pigem erand, aga paar sellist valda Eestis on, kus omakseid hooldavaid lähedasi toetatakse juhtumipõhiselt. Vabaerakonna seisukoht on, et hooldajatoetusele on vaja kehtestada üleriigilised ühtsed põhimõtted. Kui hooldatavale ei suudeta tagada vajalikke sotsiaalteenuseid sellisel määral, et keegi lähedastest peab loobuma tööl käimisest ja jääma koduseks hooldajaks, peab hooldajatoetus võimaldama miinimumsissetuleku koos tervise- ja pensionikindlustusega. Kui töötamine on takistatud osaliselt, peaks olema võimalik küsida osalist hooldajatoetust. Siiski peaks hooldajana koduseks jäämine olema viimane võimalus – või siis ajutine lahendus. Sotsiaalsüsteem peaks olema nii tugev ja hästi korraldatud, et ka hooldust vajava pereliikme kõrval saaksid inimesed jätkata oma elu elamist ega peaks pühenduma pikkadesk aastateks üksnes hooldamisele.
Kui suur võiks Teie hinnangul olla puudega inimese omaosaluse protsent abivahendi rentimisel/ostul? Hetkel on see 10 protsenti. Kas olete nõus toetama ideed, et omaosalus võiks olla 0 protsenti nagu see on Soomes, kus näiteks mähkmed on uriinipidamatusega inimestele tasuta ning abivahendid on tasuta laenuks (tasuta kasutamiseks, kuni neid vaja läheb).
Kaul Nurm: Mähkmete ja meditsiiniseadmete tarvikute puhul peaks omaosalus olema tõesti 0. Muude abivahendite puhul pooldaksin siiski väikest omaosalust, näiteks 5-protsendilist, mis annaks aimu, et asjadel on hind. Põhjendatud juhtudel saaks taotleda omaosaluse kustutamist, nagu see ka praegu on. Abivahendisüsteemis tuleks aga kindlasti ümber vaadata rentimise kohustus, kui tegu on pikaajalise kasutusega ja vahendi kasutaja sooviks selle kulude vähendamiseks välja osta.
Miks ühiskond peaks Teie arvates puuetega inimesi aitama? Kas seepärast, et nad on nõrgad ja see on kaastunde küsimus, või seepärast, et riik on kohustatud looma puuetega inimestele teistega võrdsed võimalused, sest see on inimõiguste küsimus? Palun põhjendage oma vastust.
Kaul Nurm: Mul on heameel Teile vastata, sest just selle küsimusega me väga põhjalikult tegelesime, kui kirjutasime koos Tiina Kangroga Vabaerakonnale sotsiaalprogrammi. Vastus on, et sotsiaalpoliitika ei ole nõrgemate aitamine või neile väikeste kingituste tegemine, nagu sellest asjast Eestis tihti valesti aru saadakse. Sotsiaalpoliitika on inimõiguste tagamise instrument – selle eesmärgiks on tagada kõikidele inimestele “võrdsed võimalused” oma eluga hakkama saamiseks. Sotsiaalpoliitika tegeleb inimestega, kellel on toimetulekuga seoses objektiivseid takistusi: puuded, terviseprobleemid, kõrge vanus, väikelapsed jm. Riik peab looma instrumendid, mida kasutades inimesed saavad need takistused ületada ja elada teiste ühiskonnaliikmetega võrreldavalt ja võrdväärselt. See ongi sotsiaalpoliitika eesmärk ja sisu. Oma erakonnas just sellest ka lähtume.
Lõunaeestlane saatis samad küsimused ka Liina Kersnale Reformierakonnast, Ivari Padarile SDEst, Priit Sibulale Isamaast, Anneli Otile Keskerakonnast, Uno Kaskpeitile EKREst, Igor Tarole Eesti200st ning Elurikkuse Erakonnale. Avaldame need saabumise järjekorras.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
