Üks anekdootlik ja samas õpetlik lugu Eestis rongiga sõitmisest
Avaldatud: 23 mai, 2019
Sotsiaalmeedias on avaldatud üks anekdootlik ja samas õpetlik lugu Eestis rongiga sõitmisest.
Lugu on järgmine:
„Kui sul haigust pole ja sa püksi ei tee, ei tohi piletita rongi vetsu minna” ehk kuidas ma trahvi sain ja 20-eurose ebaõigluse nimel maanteeametniku kabinetis pillisin.
Käisin aprillis tööasjus Tartus. Tagasi Tallinnasse sõitsin rongiga. Läksin üsna sõidu alguses tualetti. Kui ma tagasi istuma läksin, tuiskas pisut enne mu istekohta vastu piletimüüja. Ta oli meie ala juba ära teenindanud. Ma ei mõelnud asjale teist kordagi, sest piletimüüjad voorivad ju kogu aeg edasi-tagasi – eks ma ostan siis, kui ta tagasi tuleb. Ainult et mõni minut hiljem astus meie ette hoopis piletikontrolör. Selgitasin, et pole saanud piletit osta.
„Kleinditeendindaja käis ju.”
„Käis, jah, aga ma olin vetsus.”
„See ei ole vabandus.”
„No kuidas ei ole, kuidas ma siis oleksin pidanud ostma, kui ma olin vetsus?”
„Teil on võimalik osta ka piletiautomaadist.”
„Ma pole seda elus kasutanud, ma ei tea, kuidas see töötab.” Hiljem uurisin ja sain teada, et masina kasutamiseks läheb vaja Elroni kaarti, mida mul samuti pole.
Igatahes nõudis kontrolör kiirmenetluse vormistada. Ma tõstsin olukorra jaburuse üle pisut häält, aga ei tahtnud suurt skandaali ka nagu teha, kuna kontrolör nägi ise välja nagu ta võiks iga hetk nutma puhkeda. Ma olen varem näinud inimesi kontrolöride peale päris inetult röökimas ja selline inimene ju ka olla ei tahaks. Aga see oli lihtsalt nii ebaõiglane!
Lasin siis menetluse vormistada, 20 eurot trahvi. Uurisin, kuidas otsus edasi kaevata. „Siin tagaküljel on kõik kirjas.” Lugesin läbi teksti, mis käskis saata allkirjastatud kaebuse maanteeameti meilile. “Saadangi siis lihtsalt allkirjastatud kirjelduse, mis juhtus?” „Jah,” mõmises kontrolör. Panin kaebuse kohe teele, minu kõrval istunud võõras naine palus end võimaliku tunnistajana kirja panna, sest ka tema arvates oli olukord nonsenss. (Hiljem pidas maanteeamet seda inimest mu sõbraks ja leidis, et ma oleks võinud piletiraha tema kätte anda – võimalusi kui palju!)
Nädala aja pärast sain maanteeametilt vastuse. Minu kaebus oli valesti vormistatud: lisamata oli, et kiirmenetluse vormistas maanteeamet ja nende aadress on Teelise 4. Ahsoo. Lisasin selle ülitähtsa info ja panin kirja uuesti teele.
Nädala pärast sain vastuse, et mu kaebus on menetlusse võetud. Mõni aeg hiljem sain kutse maanteeametisse väärteoprotokolli koostamisele. Juriidika ja kantseliidi segust sain vaid aru, et kohustuslik on ilmuda kolmapäeval kell 10 Laagrisse, muidu tuuakse politseiga. Miks ka mitte, eks ma siis võtan tööpäevast kolm tundi, et sõita rongiga Laagrisse ja tagasi, et 20-eurose trahvi vaidlustamiseks üks dokument vormistada.
Sõidan kohale. Valvelauas ütlen, et mind kutsuti rongitrahvi vaidlustuse pärast kell kümme siia ütlusi andma.
„Kuhu teid kutsuti?”
„Siia.”
„Tähendab, vaatame palun ikka täpselt järele.”
Ohkan sügavalt, haaran telefoni ja otsin postkastist viis minutit kutset. Loen dokumendist: “Maanteeametisse Teelise tänav 4.”
„Kes teid kutsus?”
„Ühistranspordi osakond.”
„Oh, nüüd juba jõuame kuhugi, ma olen siin ju ka esimesi päevi tööl.”
Valvur helistab, tuleb üks mees, piiksutab mu turvaväravast sisse.
„Noh, mis küsimus on?”
„Mind kutsuti kell kümme siia ütlusi andma. Ma sain rongis trahvi, kaebasin selle edasi ja mind kutsuti siia.”
„Ahah.”
Peagi selgub, et see sama mees ongi siis see kutsuja.
Läheme mehega koosolekutuppa. „Nüüd vormistame siis väärteoprotokolli. Te mõtlesite, et te saate siin mingeid tunnistusi anda või? Ei-ei, ma koostan täna teie suhtes väärteoprotokolli. See oli kutses kirjas ka. Lugesite ikka seda kutset või?”
„Ikka lugesin, jah. Mis see väärteoprotokoll tähendab siis?”
„Väärteoprotokoll tähendab, et ma koostan teie suhtes väärteoprotokolli.”
Hammustan huulde.
„Kas te saaksite selle palun lahti seletada?”
Mees selgitab lõpuks, et alguses vormistati kiirmenetlus, aga mu kaebuse peale alustatakse uut menetlusliiki ja seal on trahv juba 40 eurot jne. Ma ei saa endiselt suurt midagi aru, sest võib-olla ma pole kirgas kriit, võib-olla mul on ebarealistlik ootus, et riik võiks suhelda inimestega niimoodi, et maanteeameti büroo kutset ei peaks saatma juristist sõbrannale tõlkimiseks. Lõpuks saan oma tillukese mõistusega aru sedamoodi, et mul on kaks võimalust: mulle vormistatakse 20-eurone trahv või väärteoprotokoll ehk alustatakse menetlust 40-eurose trahvi tegemiseks.
„See on teie otsus, aga meie jaoks on teie rikkumise asjaolud selged.”
„Mis see tähendab?”
„Teie rikkumise asjaolud on selged. Te olete eksinud.”
Ahsoo, aga mida ma siis üldse siin istun? Nüüd ma olen juba tõeliselt vihane ja hakkan aru nõudma, kuidas nad saavad mulle teha trahvi, kui mul oli igati plaanis osta pilet, aga ma olin sellel ajal faking vetsus.
„Reisija kohustus on pilet osta.”
„Aga pange siis oma eeskirja kirja ka, et ma pean seda tegema viie minuti jooksul! Praegu pole ju kuskil öeldud, MIS AJA jooksul ma selle ostma pean, ma plaanisin seda teha siis, kui müüja tagasi tuleb.”
„Seaduses on kirjas, et viivitamatult.”
„Ma olin ju vetsus!”
„Aga miks te üldse vetsus olite? Kas teil on mingi haigus?” küsib ta ja jõllitab mulle sügavalt silma.
Karjun, et selline mõte ei tulnud mulle aju sisse ka, et ma ei või LIHTSALT minna vetsu oma füüsilisi vajadusi rahuldama, sest ma pean pileti ostma nüüd ja kohe, kuigi ma sõidan Tartust Tallinnasse, nii et mul on ostuks kaks tundi. Ka ei mahu mulle pähe, kuidas riik ei suvatse oma reegleid arusaadaval moel kirja panna, aga inimesi kottida ja raha kasseerida peavad väga mõnusaks. Seejärel teeb mees selgeks, et kui ma ka olen vetsus, tähendab see, et ma olen seadust rikkunud ettevaatamatusest. Ka see on rikkumine. Piletit ostmata ei ole mingit asja minna vetsu, “kui teil pole mingit haigust või te pole sõna otseses mõttes püksi tegemas.”
„Okei, võtan teadmiseks, et Eesti rongides pole lubatud vetsus käia.”
„Seda ma ei öelnud, te väänate mu sõnu,” pahandab ta, samal ajal kui ma nüüd juba nutta turtsun.
„Ma ei ole oma elus Eesti riigilt ebaõiglasemat käitumist kogenud ja ka mu reaktsioon tuleb sellest ahistavast tundest,” püüan end läbi nutu kõõksudes selgitada.
„Ah, lõpetage see ahistamise jutt ka ära! Viimasel ajal on iga asja peale ahistamine!” karjub ta.
„Ma rääkisin AHISTAVAST TUNDEST,” karjun vastu.
„Vormistage mulle see lühimenetlus siis ära, et ma saaksin minema minna.”
„Ma ei saa lühimenetlust vormistada. Võimalik on väärteoprotokoll või kiirmenetluse otsus.”
„No midaiganes, see teine siis jah, kui te mind siin niimoodi mõjutada püüate, et ma selle trahvi ära maksaksin.”
„Mina ei püüa teid mõjutada, minu eesmärk on teile selgitada teie kohustusi.”
Järgneb pahane ja nutune vaidlus, miks nad siis neid kohustusi oma eeskirjadesse selliselt kirja ei võiks panna, et mõni inimene neist ka päriselt aru saaks. Menetleja ütleb kolm korda, et minu puhul ta tõesti usub, et ma ei rikkunud seadust tahtlikult, aga see ei loe
„Vormistage mulle see lühimenetluse otsus ära palun.”
„Ma ei saa lühimenetluse otsust vormistada. Ma saan teile vormistada väärteoprotokolli või kiirmenetluse otsuse.”
Ja nii see jätkub, kuni menetleja vormistab siis lõpuks 20 eurot trahvi. Ma kõõksun samal ajal, nagu viimati lapsepõlves, kui nuttu ei saanud pidama ja see ajas hingeldama. Mees selgitab mulle nüüd väga sõbralikult, millele ma alla kirjutan, samal ajal kui mu pisarad muudkui lahisevad lauale. Lõpuks läheme koos alumisele korrusele, et ta saaks mulle otsuse koopia paljundada. Tee peal lähevad ta paberid lendu, püüame kitsas koridoris neid läbisegi üles korjata ja kordamööda kummardada. Väga piinlik on. Menetleja palub oodata ja toob kepsakal sammul mulle paberi: „Koopia nii hea, nagu päris!” rõõmustab ta. Noogutan oma nutust paistes näoga.
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
