TARMO PIIRMANN: Miks ma andsin allkirja toidu käibemaksu alandamise poolt?

Eestis on toiduhinnad juba praegu keskmiselt 109% EL-i tasemest, mis tähendab, et Eesti tarbijad maksavad oma toidukorvi eest rohkem kui Euroopa Liidu keskmine elanik. Samas kulutab Eesti inimene ligikaudu 19% oma sissetulekust toidule, mis on märksa kõrgem kui EL-i keskmine, mis jääb 13% kanti. Samuti tuleb arvestada, et Eesti keskmine palk on Euroopa Liidu keskmisest madalam, mis süvendab probleemi veelgi.

Toidu käibemaksu alandamise vastased räägivad, et sellest pole midagi kasu, kuna hinnad nagunii ei lange. Aga samamoodi võib küsida, kuidas siis hinnad tõusevad, kui maksu tõstetakse?

Valitsus süüdistab hinnatõusus kaupmehi, et poode on liga palju. Samas on õpikutõde, et just konkurents on see, mis aitab hindu all hoida. Kui seda poleks, oleksid hinnad veelgi kõrgemad.

Eestis pole kaubanduses monopli. Suuri toidukette on vähemalt seitse. Kui üks kett hinda ei alanda, siis teeb seda teine ja tarbija saab vastavalt sellele teha oma valiku. Kõige tähtsam on anda nii tarbijatele kui kaupmeestele võimalus. Kui jätta maks alandamata, siis seda võimalust pole.

Nii näiteks langesid Eestis kütuse hinnad, kui kütuse maailmaturu hind langes. Kui üks ees langetab, tulevad teised kaasa.

Ja kui toidu käibemaksu alandamisest midagi kasu pole, siis seda ei tehtaks. Euroopa eeskujul saab maksu alandada rohkem näiteks puu- ja juurviljadel, et ergutada inimeste tervislikumat toitumist ja võidelda ülekaalu vastu, mida peab probleemiks rahandusminister Jürgen Ligi. Kui jätta maks alandamata, siis tarbivad vaesemad inimesed kõige odavamat toitu, mis on enamasti ebatervislik. USA-s pandeemiaks muutunud rasvumise põhjuseks peetakse riiklikke toidutalonge vaestele, mis soodustavad odava rämpstoidu ostmist.

Näiteks Prantsusmaal on puu- ja juurviljade käibemaks vaid 5,5 protsenti (tavataks on 20 protsenti), tänu sellele on tervislik toit odav ja ülekaalulisi praktiliselt pole.

Ent see pole veel kõik! Soodustades käibemaksualandmaisega tervislikku toitumist hoiame kokku ebatervisliku toitumisega kaasnevatelt ravikuludelt. Tervisekassal on inimeste raviks puudu üle 200 miljoni. Alandades enam puu- ja juurviljade käibemaksu ei pea leidma riigieelarvesse nii palju katet, sest tekib kokkuhoid ravikuludelt, millevõrra Tervisekassa puudujääk väheneb.

See oleks pikaajaline investeering meie tervisesse, säästlik inimestele kui riigille. Tervisest tõuseb tulu. Hea tervis annab hea enesetunde, mis mõjutab positiivselt meie igapäevast sooritust ja tulemuslikkusega kasvab majandus, koos sellega maksulaekumine ilma makse tõstmata.

Lugematutest maksutõusudest, Haigekassa nimebrändimisest Tervisekassaks sisu muutmata, vaatamata suurele puudujäägile kulukate suvepäevade pidamisest jmt saame näha, et Eesti vajab muutust rohkem kui kunagi varem, sest valitsuses olevad poliitikud on kaotanud nii suuna kui ka pea. Eesti riiki juhitakse nagu lühiajalist projekti, kus oma rahvaga tehakse ohtlikke ühiskondlikke eksperimente.

Riigi valitsemine peab sisaldama vähem päevapoliitilist näitemängu ja rohkem sisulisi valikuid nagu nt investeerimime Eesti inimeste toimetulekusse ja tervisesse kohe nüüd ja praegu. Enne kui on hilja. See tähendab, et endist viisi enam edasi minna ei saa, kui me tahame riigi ja rahvana elumere lainetel ellu jääda.  Rahulolematus valitsemisega on laialdane, mida näitas spontaannne protest sigade tapmise vastu. Riigikogu liige Peeter Ernits tabas oma küsimusega sotsiaalset närvi: „Kes on järgmised – veised, lambad, inimesed?”