Südamlik lugu Lõuna-Eestis tormivangi jäänud rongist, ja mis edasi sai…
Avaldatud: 28 oktoober, 2019
Foto: Artur Lorents/ Facebook Elroni vedurijuht Artur Lorents on sotsiaalmeediasse kirja pannud südamliku loo sellest, kuidas rong eile õhtul Lõuna-Eestis raudteele kukkunud puu tõttu tormivangi jäi ja mis edasi sai.
Lugu ise on järgmine:
27.10.2019 õhtu, kell 17.37. Tervet riiki, eriti Lõuna-Eestit räsivad karmid tormituuled. Olen oma Tallinn-Tartu-Koidula reis number 0016/0386 väljumisega Tartust kolm minutit graafikust maas. Teel Tartusse jõudis torm pisut pahandust teha ning selle tõttu sain Eesti Raudtee liiklusjuhtimiskeskuselt enne Tartusse jõudmist mõned kiiruspiirangud. Kolm minutit pole väga suur hilinemine ning planeerin oma edasist teekonda ja arvestan, kuidas tekkinud hilinemine tasa sõita ja Kagu-Eesti inimesed turvaliselt kohale viia.
Tartust väljudes saan uued hoiatused, tormituule tõttu puudub kontroll osade raudteeülesõitude üle. Uhti peatuses märkan raudtee ääres üht kurjakuulutavalt kaldus kuusepuud.
Saabudes Reola jaama näen väljasõidufoori keelavat signaali. Saan uue info, mille kohaselt on elektrikatkestused jõudnud ka liiklusjuhtimissüsteemideni ning edasi sõidame juba sellistes eriolukordades kasutatavate reeglite järgi. See aga võtab oma aja. Päeval Koidula liinil sõitnud kolleegilt laekub info – temal oli mitmes kohas puid teele langenud. See teadmine kõrgendab valvsust veelgi.
Teavitan reisijaid võimalikust hilinemisest, mis on esialgsete prognooside kohaselt lõppjaama Koidulasse pool tundi. Mõne aja pärast oleme Reolas seisnud juba kauem kui pool tundi ning arvestades tee peal toimuvat, lisandub hilinemisele veel aega juurde. Saame Reolast liikuma kolmveerandtunnise hilinemisega. Vastse-Kuuste jaama ja Valgemetsa peatuse vahel tabas meid esimene üllatus. Teele oli langenud kaks puud. Esimesele polnud võimalik otsasõitu vältida, teine lebas endiselt ees.
Minuga sõidab vabast päevast kaasa vedurijuht Taavi Laats, kes Tartu ja Koidula vahelisel liinil ei sõida, kuid kes soovib selle liiniga tutvust teha. (Temast saab mulle edasisel teekonnal suur abiline). Läksime koos välja, et kangutada puutükid rataste alt ja teine puu rööbastelt.
Üks Põlvasse sõitev vanem meesterahvas pakub end lahkesti appi ning tema abi kulus marjaks ära. Jätkame rahulikult reisi ning Põlvas lahkub rongist suurem hulk reisijaid. Oleme hilinenud ligi tund. Järjekordne üllatus tabab meid Ruusa peatusest väljudes. Keset teed lebab puu. Peatasin rongi ja läksime Taaviga olukorda hindama. Vagunist pakkusid end appi kolm meesterahvast, nendega koos saime puu tee pealt eemaldatud. Mõne kilomeetri pärast kordub sama, kuid puule otsasõitu vältida pole võimalik. Taaskord läksime puutükke rongi nina alt välja tõmbama ja jätkasime reisi. Ja siis, olles jõudnud 57. kilomeetrini, mõnisada meetrit peale Võhandu jõe silda, lebas teel veduri kabiiniakna kõrgusel üks suur ja jäme kuusepuu, mille nägemine ei jätnud avariipidurdamise rakendamiseks mingit kõhklust. Sellele puule otsasõit oleks avaldanud rongile juba tõsisemat mõju.
Teavitasin liiklusjuhtimiskeskust ja palusin saata abi. Aga seda abi pole kuskilt võtta. Osad riigimaanteed on liikluseks suletud, RMK jõud on maanteedel väljas, päästmaks langenud puude taha lõksu jäänud autosõitjaid. Meie, ühes 17 reisijaga oleme keset metsa, Ruusa peatuse ja Veriora jaama vahel.
Ruusa peatuseni on 2 kilomeetrit, Veriora jaamani 4 ning ühtegi läbitavat sõiduteed meie asukohani ei tule. Liikluskorraldaja edastab minu abipalve, abi lubatakse osutada esimesel võimalusel. Pöördun reisijate poole palvega helistada läbi kõik oma pereliikmed, tuttavad ja sõbrad, kellel võib olla võimalus puu läbi saagida. Helistan ka ise kõikidele Lõuna-Eestis elavatele tuttavatele, kuid kes pole kodus, kellel pole saagi. Üle ei jää muud kui oodata. Mõne aja pärast märkan paremalt metsast lähenemas nelja taskulambituld. Veriorale koju sõitvad õde ja vend olid helistanud oma emale, kelle kaudu saime omale lähedalasuvatest taludest appi neli meest. Nemad haarasid pikemalt mõtlemata kätte mootorsaed ja tõttasid tuult ja vihma trotsides läbi metsa ja üle põllu meile appi. Läbi metsa saabus ka soliidses eas meesterahvas, kes kuulis meie abitust seisust läbi Koidula raudteejaama töötajate. Saades sellest puust jagu, paistis kauguses juba järgmine. Palusin neid meiega Koidulani kaasa sõita, kuna aimasin, et see puu viimaseks ei jää. Nad olid koheselt nõus, üks nendest jooksis tagasi koju, et võtta auto ja meid teel olles jaamades varustada ning mehed pärast Koidulast koju viia, vanema meesterahva lubasime koju. Juba Veriora jaamas oli tarvis vahetada saekett ja tankida mootorsaagide paake. Ruusa – Koidula lõik sai kõige rohkem tuultest räsida ning peale Veriora jaama tegime teele langenud puude pärast peatuseid veel kuuel korral.
Lõppjaama Koidulasse, kuhu pidime sõiduplaani kohaselt jõudma kell 18.51, saabusime kell 21.33. Ja seda tänu neljale hea südamega hoolivale inimesele, kes võtsid vaevaks üht tormivangi jäänud reisirongi abistada, kes ei kõhelnud kaasa sõitmast ja kes olid valmis oma vabast ajast ja oma vahenditega seda rasket tööd tegema. Tänu nendele jõudsid Veriora, Ilumetsa, Orava ja Koidula reisijad turvaliselt koju.
Need suuremeelsed inimesed olid: Indrek, Raito, Margus ja autoga toetas ja varustas meid Raul. Nendega oli kaasas ka vapper tüdruk Raneli, keda üksi elektrita majapidamisse maha ei jäetud. Tänud neile, Olimarile ning Merilile ja nende emale, kelle kaudu abi saime. Tänud klienditeenindaja Ljubovile, kes oli igakülgselt abiks reisijatega suhtlemisel, uste avamisel ja valvamisel, tänud kolleeg ja sõber Taavile, kes aitas koos reisijatega puid tee pealt kangutada, tänud Eesti Raudtee Tartu – Koidula liikluskorraldusteenistusele meeldiva koostöö eest. Erilist tänu ja tunnustust väärivad ikkagi need neli meest – ilma nendeta oleks meie teekond lõppjaama olnud palju pikem.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
