Sotsiaalministeerium on võitnud seni kõik COVID-19 piirangutega seotud kohtuvaidlustest
Avaldatud: 7 märts, 2026COVID-19 pandeemiaga seotud kohtuvaidlustes on riigi kasuks jõustunud 56 kohtulahendit ning vaid üks kohtuasi on veel menetluses.
Kõige enam vaidlustati koroonapiirangutest tulenevaid tegevuspiiranguid (47 vaidlust), maskikandmise kohustust (7) ning avalike koosolekute pidamise piiranguid (2). Kaebustes viidati muu hulgas piirangutega seotud takistustele ühiskonnaelus osalemiseks, vaba aja veetmiseks, kultuuri- ja spordiüritustel osalemisel. Kohtud ei pidanud neid põhjuseid siiski sedavõrd kaalukaks, et need kaaluksid üles avaliku huvi ning teiste inimeste elu ja tervise kaitse.
„Elasime pandeemia ajal tavatult, sest ühiskonna toimimise massilises piiramises ei ole midagi normaalset. Kuid viirus oli tundmatu ja surmav ning piirangud vajalikud meie rahva tervise kaitseks,” ütles Sotsiaalministeeriumi kantsler Maarjo Mändmaa. „Ametnikud, teadlased, rääkimata valitsuse liikmetest, pidid äärmiselt lühikeses ajaaknas kaaluma kättesaadavate andmete pinnalt iga meetme rakendamise vajadust ja võtma vastutuse. Hea on tõdeda, et saame ka kohtute kaudu tagantjärgi kindluse, et ülimalt pingelises olukorras langetatud otsused olid asjakohased ja õiguspärased.”
Riigikohus on mitmes lahendis leidnud, et pandeemia ajal kehtestatud piirangutel – sealhulgas vaktsineerimisnõudel, koroonatõendi kasutamisel, maskikohustusel ning kogunemis- ja liikumispiirangutel – oli legitiimne ja äärmiselt kaalukas eesmärk: kaitsta inimeste elu ja tervist ning tagada riigi ja tervishoiusüsteemi toimepidevus. Kohus rõhutas, et otsused tuginesid nende vastuvõtmise ajal olemas olnud parimale teaduslikule teadmisele. Teadusandmete täienemine või eriarvamused ei muuda prognoosidel põhinevaid otsuseid õigusvastaseks.
Kohtud leidsid, et vaktsineerimine vähendas nakatumise, raske haigestumise ja haiglaravi vajaduse riski ning samaväärselt tõhusaid leebemaid alternatiive – näiteks massilist testimist, ei olnud. Piirangud riivasid küll mitmeid põhiõigusi, kuid neid peeti proportsionaalseteks, ajutisteks ja olukorras põhjendatuks.
Samuti on kohtud märkinud, et vaba aja tegevustele kehtestatud piirangud immuunsuskaitset mitteomavatele inimestele ei olnud absoluutsed ega ülemäärased ning inimestel oli võimalik kasutada alternatiive. Maskikandmise kohustuse puhul on halduskohus rõhutanud, et puuduvad teadusuuringud, mis kinnitaksid nõuetekohaselt kantud maskide ohtlikkust, ning ebamugavustunne ei kaalu üles avalikku huvi viiruse leviku tõkestamisel.
Kohtute hinnangul oli lahendus, kus piiranguid ei kohaldatud olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute suhtes, mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt. See võimaldas ühelt poolt hoida ühiskonda ja majandust avatuna, teisalt toetada immuunsuskaitse suurenemist elanikkonnas ning tagada avalike teenuste, sealhulgas tervishoiu, toimepidevus.









