Sõja ülevaade: 743. päev – 92 vene poole rünnakut ja õige pisu rinne lainetas
Avaldatud: 7 märts, 2024
Vastase kaotused. Allikas: https://armyinform.com.ua/ Lõunaeestlane jätkab sõjanduse asjatundja Toomas Piirmanni ülevaatega sündmuste kohta Ukraina sõjas.
Ukraina 07. märts 2024:
92 vene poole rünnakut ja õige pisu rinne lainetas ning mitte ainult vene poole kasuks. Venemaal on kasvanud kurtmine ning on ka põhjust ja egas Ukraina asulatelgi (100) lasta rahus olla.
1. 100 Ukriana asulat pommisajus.
2. Ukraina on juba teist päeva aktiivsemalt hakanud Venemaal erinevaid sõjaga seotud objekte ründama.
3. Kupiansk-Kreminna: vene poole rünnakuid jagus põhiliselt rinde lõunalõigus, mis muutusi rindejoones siiski ei toonud.
4. Siversk: ei siingi vene pool edasi saa.
5. Bahmut: suruvad tugevalt aga rinne siiski peab ja pisu üllatusega on Ukraina omad hakanud aktiivsemaks.
6. Donetsk: seni rinne peab ja on kasvanud vene poole kurtmine, et Ukraina teeb vasturünnakuid.
7. Lõunarinne: läks suuremaks Ukraina kaitse kompimiseks tervel rindel.
8. Herson: vaatamata vene poole kiitlemisele edusammudest neid seni kaartidelt tuvastada ei suuda.
9. USA kavatseb Venemaa ilma jätta viimasest suuremast välispangast.
10. Pärast valimisi võib putin Gazpromi ja Rosnefti juhtkonna vallandada.
11. Venemaal läheb anonüümsuse sälitamine sotsiaalvõrkudes üha keerulisemaks.
12. „Seni, kuni putin on võimul.” Venemaa ametnikud on valmistunud sõja jätkumiseks Ukrainas 2030. aastani.
13. Venemaa sõjatööstuskompleks: imesid pole.
14. Lühiuudised
Ukraina relvajõudude maavägede ülem Pavliuk teatas Ukraina plaanist alustada tänavu vasturünnakuid. Eesmärkideks on rindejoone stabiliseerimine, taastamist vajavate üksuste ümberrühmitamine ja väljaõpe, löögigrupi moodustamine ning vasturünnakute läbiviimine. Pavliuk teatas edukatest edusammudest hoolimata vaenlase vägede jätkuvast koondamisest sellistesse levialadesse nagu Avdiivka, Tšassiv Jar ja Ternõ-Lõmani suunas.
1. Venemaa ründas Odessat Zelenski sealoleku ajal. Rakett tabas objekti Zelenskiga koos liikunud Kreeka delegatsiooni Odessas vaid 150 meetri kaugusel.
Jätkuvalt kasutab vene pool ka lennundust ja droone piiriäärsete Ukraina asulate pommitamisel. Ju niipalju kaudtuleüksusi ei jagu Ukraina vastutegevuse tõttu ja pommitamise nivood üritatakse hoida samal tasemel.
Rindest kuni 30 km on siiski Ukraina asulate kohal põrgu ning sihtmärkide valikut ei eksisteeri…
HIMARS olla ära lastud Iskander raketiga.
Njah, Ukriana poolel saab igapäevaselt surma kohalikke elanikke juba päevi sellistest kaotustest Venemaa suunalt ei kuule, sest Ukriana üritab tabada kindlaid objekte, mitta lihstalt massiliselt pommitada. Eks eksi ikka vahest miskit läheb…
2. Kurskis teatati plahvatustest. Ulatuti Tuula oblastini aga vene pool tabamustest veel infot jaganud pole.
Venemaal Železnogorskis (Kurski oblasti põhjaserval) ründasid uued droonid. Varem sai pihta naftabaas. Nüüd teatavad vene kanalid, et väidetavalt on Mihhailovski kaevandus- ja töötlemistehast tabanud vähemalt üks droon.
Brjanski ja Belgorod pole ka oma osast ilma jäänud. Kõigis kolmes Ukrainaga piirnevas oblastis olla tabamusi saanud mitmed sealsed naftabaasid.
Venemaa kanali ASTRA teatel süttis Ukraina relvajõudude tulistamise tagajärjel okupeeritud Luhanski oblastis laskemoonaladu. Väidetavalt sai 4. tankidiviisi kuuluv ladu umbes 1,5 km kaugusel Mostki külast tabamuse HIMARS-ilt.
Ukraina ametlik uudis: okupeeritud Berdjanskis likvideeriti eile autopommiga väidetavalt GUR-i teatel putini pseudovalimiste korraldaja Zaporižja oblasti okupeeritud aladel Svitlana Samoilenko. Samoilenko tegi meelsasti koostööd Venemaa võimudega ja määrati Venemaa okupatsioonivalitsusse. Ta töötas majanduse, põllumajanduse ja rahanduse abilinnapeana. Samoilenko abikaasa ja täiskasvanud poeg teenivad samuti vene okupante.
3. Kupiansk-Kreminna: rünnakud Kupianski suunal on jätkuvalt madalal tasemel ning Ukraina vaid kolmest vene poole ebaõnnestunud rünnakust teada andis.
Ternõ suunal siiski tugev vene poole rünnakute laine jätkus ning surutakse tugevalt, aga juba mitmes päev edenemisi ei suuda tuvastada. Vene blogijad annavad küll teada, et nad olla Ternõ asula piiril, aga seda isegi nende endi kaartidelt tuvastada ei suuda.
4. Siversk: siingi jätkub paralleelselt Ternõ suunale Bilohorivka küla ründamine ja muutusi rindejoones ei tuvastanud.
5. Bahmut: Ivaniske külas lahingud jätkusid ning hetkel pisu selgusetu, kas eile vene pool külas edasi sai. Küll on teateid, et Ukraina aktiivsus olla ka tõusnud. Jätkuvalt on pisu arusaamatu, miks nii tugeva kaudtule ja lennunduse toel ei suuda vene elukutselised üksused soomuse toel edeneda. Maastik pigem soosib kaitsjat ja võimalik, et mõnes rindelõigus on suutnud Ukraina teadlikult maalida pildi, et neil kaudtulemoon otsas.
6. Donetsk: suurem vene poole edenemine Avdiivka ümber on seni pidama saadud. Ukrainal on õnnestunud Berdõtši, Orlivka ja Tonenke läänepiiril süveneda ning kindlustada ajutine tugev kaitseliin. Eile küll suutis vene pool Orlivka külast edelas kaks metsariba (330m ja 500m) põldude vahel enda kontrolli alla saada aga siit lääne pool asuv veekogude vöönd peaks selle suunalise liikumise peatama. Tuli ka vene poole teateid, et Ukraina on asunud vasturünnakuid tegema nii soomukite, tankide kui kuni rühma suuruste üksustega ning rindejoonel hallis alas käivat mõned possad käest kätte.
Vene poole edasitungi Novomõhailivkast lõuna pool sai küll pisu lisa, aga suurem rünnak suudeti ära hoida. Tundub, et peale uute possade saamist asus Ukraina aktiivselt nii droonide kui kaudtulega jahtima asulast lõunas paiknevas metsaribas vene soldateid. Njah, tabamuse saanud kaassoldatite vastu eriti huvi ei tunta ning abi andmist näeb vähe. Jääb isegi tunne, et enamusi tegevusi kaitses olles ei katkestata (ei olda isegi rünnaku all), sestap ikka arvamusel, et dedovšina ruulib ning paljudes üksustes meeskonna tunnet siiski pole. Meeskonna tunne on uuringute järgi kõige kõrgem motivaator lahingus.
Tuleb ka rohkem vene poole kurtmist, et peatselt algavat mudahooaeg.
7. Lõunarinne: tuntavalt tõuseb vene poole blogijate kurtmine, et Ukraina omade odavad kodukasutuseks mõeldud droonid on vallutanud taeva ja pidevalt rünnatakse erinevate tasandite juhtimispunkte, kaudtuleüksusi ja üksuste kogunemiskohti. Njah, ka tõdetakse, et abi ei paistvat kuskiltki.
Berdjanski suund: vene pool on hakanud tervel rindel erinevates suundades kompima Ukraina kaitse tugevust.
Tokmaki suund: sama siingi.
Melitopoli suund: vaikne.
Tundub, et vene pool võib valmistuda suuremaks rünnakulaineks siingi suunal.
8. Herson: njah, vene blogijad küll teatavad, et Dnepri idakaldal läheb neil hästi, aga ühtki edenemist kaardil ei suuda tõdeda ka nemad. Pisu kurdetakse, et juba rünnaku formatsiooni minnes jäädakse Ukraina droonide ja kaudtule alla. Eks seda rünnaku formatsiooni minekut küll päriselt tuvastada ei suuda, sest õpiku järgi (ikka suurem hargnemine rünnakurivistuseks) seda enamasti üheski rindelõigus ei teha ja pigem lihtsalt rünnakule suunduv kolonn tule alla jääb. Vastu on vene poolel panna palju kaudtuld ja lennunduse lööke. Jätkuvalt eile lubatud heade uudiste ootel…
9. USA võimud suurendavad survet Raiffeisenbankile, mis on viimane suur välispank, mis jätkab Venemaal tegevust ja annab enda andmetel poole kõigist välismaksetest Venemaa majandusele.
7.–8. märtsil sõidab Austriasse USA rahandusministeeriumi delegatsioon, mida juhib sanktsioonide rakendamise järelevalve eest vastutav ametnik Anna Maurice. Viinis kavatseb Maurice kohtuda Austria ametnike ja Raiffeisen Bank Internationali esindajatega, et teavitada neid Venemaal töötamise riskidest.
Reutersi teatel nõuab Maurice „vajalike meetmete võtmist” ja teavitab ka RBI juhtkonda Joe Bideni detsembrikuu sanktsioonimäärusest, mille tõttu on Türgi, Hiina ja AÜE pangad juba asunud blokeerima arveldusi Venemaaga.
Maurice räägib USA rahandusministeeriumi uutest volitustest, mille eesmärk on „tekitada pankadele suuremaid riske” ja panna neid globaalsest finantssüsteemist lahtiühendamise ohus peatama Venemaa sõjaväega seotud tehinguid, teatas USA saatkond Austrias.
Venemaa võimud on andnud mõista, et neile ei meeldiks Raiffeisenbanki lahkumine, ütles olukorraga kursis olev allikas Reutersile: pank jääb Venemaa kodanike ja ettevõtete jaoks üheks viimaseks „aknaks maailma”, teostab välisvaluuta makseid ja on 4 miljonit era- ja 2,6 tuhat äriklienti. Kuid panga juhtkond hakkab kahtlema: mõned tippjuhid ja ka RBI-d kontrollivad maapangad pooldavad Venemaa äri piiramist.
Raiffeisenbank plaanis esialgu vabaneda Vene Föderatsioonis asuvast tütarettevõttest 2023. aasta septembriks. Seejärel lükkas Austria Raiffeisen Bank Internationali juhtkond selle tähtaja 2023. aasta lõppu. Ka see tähtaeg ei pidanud.
Eelmisel aastal tõi Raiffeisenbank poole kasumist oma emaettevõttele, kuid Austria RBI sattus regulaatorite ja ametnike tugeva surve alla. Euroopa Keskpank nõudis pangalt Venemaalt lahkumist „mis tahes vajalike vahenditega” ning USA rahandusministeerium alustas veebruaris uurimist, kahtlustades Raiffeiseni sanktsioonide rikkumises.
Alates suvest on Raiffeisenbank järjepidevalt Venemaa klientide tehinguid piiranud. Juulis keelas ta eurodes ülekanded 14 riiki, sealhulgas endise NSV Liidu vabariikidesse ja osariikidesse, millest on saanud Venemaa Föderatsiooni paralleelimpordi peamised sõlmpunktid. Piirangud puudutasid Aserbaidžaani, Armeeniat, Valgevenet, Gruusiat, Jordaania, Kasahstani, Kõrgõzstani, Moldovat, AÜE, Tadžikistani, Türkmenistani ja Usbekistani.
Kuu aega hiljem teatas pank, et lõpetab eraisikutelt sularaha ostmise ja vastuvõtmise ning kehtestas seejärel 50-protsendilise vahendustasu dollarite krediteerimisel teistest pankadest. Veebruaris tõstis pank välisvaluutas väljaminevate ülekannete maksimaalset vahendustasu 300 dollarilt 1000 dollarile.
10. putin kaalub vähemalt üht juhi välja vahetamist riigi suurimate nafta- ja gaasiettevõtete eesotsas.
Väljalangemise kandidaadid olid Gazpromi juhatuse esimees Aleksei Miller ja Rosnefti tegevjuht Igor Setšin. Nagu Kommersant olukorraga kursis olevatele allikatele viidates teatab, võib Gazpromi või Rosnefti juhtida Boriss Kovaltšuk, Rossija panga peaaktsionäri, miljardär Juri Kovaltšuki poeg, keda Ameerika rahandusministeerium nimetas Putini „isiklikuks kassapidajaks”.
Alates 2009. aastast on Kovaltšuk juunior juhtinud riigi üht suurimat energiaettevõtet Inter RAO, mis haldab 22 elektrijaama, mis toodab peaaegu 10% kogu riigi elektrienergiast.
Kovaltšuk võib uuele ametikohale asuda varsti pärast presidendivalimisi, mis on kavandatud 15.–17. märtsini. Päev enne hääletust – 14. märtsil – toimub Inter RAO direktorite nõukogu koosolek, kus arutatakse Kovaltšuki tagasiastumist, teatas ettevõte kolmapäeval.
Kommersanti allikad ütlevad, et Kovaltšuk „ülendatakse”. Kuid nad ei tea täpselt, millisele uuele ametikohale putini kauaaegse liitlase poeg saab.
Lisaks ametikohtadele Gazpromis ja Rosneftis kaalutakse Kovaltšukile ka Peterburi kuberneri ametikoha saamist linna senise juhi Aleksandr Beglovi tagasiastumisega. Neljas stsenaarium Kovaltšuki jaoks on energiasektori eest vastutava asepeaministri ametikoht. Nüüd on selle hõivanud endine energeetikaministeeriumi juht, üks OPEC+ naftatehingu arhitekte ja Venemaa pealäbirääkija naftariikidega Aleksandr Novak.
Kes täpselt peab Kovaltšuki tooli vabastama, pole praegu teada. 2002. aastast Gazpromi juhtinud Miller kaotas viimased liikmed meeskonnast, millega ta gaasimonopoli tuli neli aastat tagasi. 2020. aastal läks pensionile Gazpromi pearaamatupidaja Jelena Vassiljeva, kes töötas Milleriga Peterburi meresadamas ja seejärel Baltic Pipeline System OJSC-s. Samal ajal lahkus Gazpromist üle 20 aasta Milleri käe all töötanud juhtkonna juht Mihhail Sereda.
Sõda Ukrainaga tõi Gazpromile rahalisi probleeme: ebaõnnestunud Euroopa „külmutamise” katse tõttu kaotas ettevõte kaks kolmandikku oma ekspordist, mille mahud kukkusid eelmisel aastal miinimumini alates 1985. aastast – vaid 69 miljardit kuupmeetrit.
Olles 1990ndatel aastatel töötanud putiniga Peterburi linnapea kabinetis, on Setšin juhtinud Rosnefti alates 2012. aastast ning olnud varem presidendi abi, personaliülema ja asepeaministrina. Rosnefti puhaskasum oli 2023. aasta lõpus 1,3 triljonit rubla (13 miljardit eurot), mis on 1,5 korda suurem kui aasta varem.
11. Paljude Venemaa piirkondade julgeolekujõud ja valitsused on sõlminud valitsuslepingud tarkvara ostmiseks, mis võimaldab Telegrami kasutajaid tuvastada, teatas uuriv ajakirjanik Andrei Zahharov. Me räägime süsteemist nimega „Insider”. See töötab mobiiltelefoninumbrite lekkinud andmebaasidest saadud teabe põhjal.
„Insider” sarnaneb läbitungimisrobotidega nagu „Eyes of God”. Programm kasutab Telegrami kasutajatunnust – unikaalset konto identifikaatorit, mida saab näha messengeri veebiversiooni profiililingilt. See vastab ID-le ühendatud andmebaaside telefoninumbritega. Pärast vaste tuvastamist edastab Insider kogu muu teabe lekete kohta: aadressid, töökohad, föderaalse maksuteenistuse andmed, e-posti aadress, võimalikud ühendused ja nii edasi.
Sel viisil saavad võimud iga Telegrami kasutaja tuvastada. Kui inimene peidab oma telefoninumbri või kustutab oma hüüdnime Messengeris, siis see ei aita, kuna konto ID salvestatakse igal juhul. Samuti võimaldab süsteem avalikes vestlustes otsida sõnumeid märksõnade järgi ja kuvada kõik konkreetse kasutaja avalikud sõnumid.
Zahharovi sõnul on Insideri andmebaasis praegu üle 76 miljoni numbri. Süsteemi on juba tellinud Tšetšeenia, Amuuri oblasti ja Kamtšatka territooriumi siseministeerium, samuti Pihkva ja Orjoli oblasti valitsused. Keskmiselt maksab üks litsents 500 tuhat rubla (5000 eurot).
Ametivõimud ostavad „Insideri” sotsiaalvõrgustiku jälgimissüsteemi „Demon of Laplace” osana, mis võimaldab teil jälgida gruppe, kanaleid, kontosid ja vestlusi VKontakte-s, Telegramis ja Livejournalis. Mõlema programmi arendaja on ANO legitiimsuse ja poliitiliste protestide uurimise keskuse juht Jevgeni Venediktov. Novaja Gazeta kirjutas varem tema koostööst piirkondlike julgeolekujõududega.
Laplace’s Demoni üks peamisi ülesandeid on otsida aktiviste, protestirühmi ja vestlusi ning luua sidemeid nende administraatorite ja osalejate vahel. Väljaanne „Važnõje Istorii” (Olulised lood) leidis, et programmi litsentsi ostmiseks sõlmisid lepingud ka Kubani Noorte Kodanikuhariduse Keskus, Komi Vabariigi Hariduse Kvaliteedi Hindamise Keskus ja Rakendusamet. Samara piirkonna noortepoliitika kohta.
Lisaks otsustasid Jakuutia võimud kasutada Venediktovi teenuseid. 1,2 miljoni rubla suurune leping sõlmiti 1. märtsil. Enne seda kuulutasid võimud välja hanke sotsiaalvõrgustike jälgimise süsteemi ostmiseks. Lähteülesandes oli kirjas, et kompleks peaks otsima protestiliikumiste aktiviste, radikaalsete ja destruktiivsete organisatsioonide liikmeid ning ennustama proteste ja miitinguid.
Selle aasta 28. veebruaril avas Venediktov eraldi ettevõtte nimega »Search Systems”, nagu selgub ühtsest riiklikust juriidiliste isikute registrist. Ta ei ole veel saanud valitsuse lepinguid.
12. Sõda Ukrainas kestab aastaid ja lõpeb alles putini võimult lahkumisega (njah, pole küll selles veendunud). Venemaa valitsuse esindajad valmistuvad selleks, kirjutab „Verstka” viitega föderaalametnikele ja parlamendiliikmetele. Ühe silmapaistva senaatori sõnul kestab sõda 2030. aastani. „Kuni selle ajani putin ei lahku. Ja ta on SVO nägu. Kuni putin on võimul, ei lõpe Põhja sõjaväeringkond ega tagane ka nemad, Lääne esindajad. Nii et oleme siin pikka aega,” rõhutas väljaande vestluskaaslane.
USA ja teised Ukraina liitlased on sõjast „äärmiselt kurnatud”, kuid nad ei kavatse alla anda, tunnistab föderaalametnik. Seetõttu võib sõjategevus tema sõnul kesta veel kolm kuni viis aastat. „Siis muutub kõik staatiliseks ja siis hääbub täielikult, lihtsalt hõõgub,” ennustab ametnik. „Me viime neid lahinguoperatsioone kaevikutest läbi väga-väga pikka aega. See konflikt kestab aastaid, pange tähele mu sõnu,” ütleb üks riigiduuma saadikutest.
Samal ajal märgivad valitsusametnikud, et nad on sõjaga juba „harjunud”. „Alguses arutasime kolleegidega seda [sündmusi ees] pidevalt, olles kursis kõigi uudistega. Nüüd, vastupidi, oleme sügavalt süvenenud oma isiklikesse asjadesse ja töökohustustesse ning valmistume nüüd presidendivalimisteks,” räägib teine ametnik. Tema sõnul ei ole kolleegide ja sõprade seas kombeks arutada viimase kahe aasta jooksul juhtunu tõttu depressiooni ja läbipõlemist, sest „me ei saa end siin halvasti tunda, sest halb on esirinnas olevate meeste pärast.” Siiski on endiselt väsimus. „Tekib masendav tunne, et „erioperatsioon” ei lõpe kunagi. Et see kestab kindlasti kaua,” ütleb ametnik ja lisab, et sõja lõppu ta lähiajal ei looda.
Ka venelased harjusid sõjaga. Nagu näitas viimane Levada keskuse uuring, ei jälgi peaaegu pooled kodanikest seda eriti tähelepanelikult (35% neist, 11% ei jälgi seda üldse ja 1% pole sellest midagi kuulnud ) ja vähemus ootab selle peatset lõppu: 45% neist eeldab, et sõda kestab kauem kui aasta ja 21% ei kujuta ette, millal see lõppeda võib (raske vastata).
Samal ajal pooldab 52% rahuläbirääkimiste alustamist ja 40% sõja jätkamist. Kuigi ligi kaks kolmandikku (66%) venelastest nõustub, et Venemaa maksab sõjas osalemise eest liiga kõrget hinda, toetab valdav enamus (77%) vene sõjaväe tegevust Ukrainas ja eeldab, et sõda lõpeb venelaste võiduga.
13. Üks Pavel Luzini arvamuslugu Moscow Times veergudelt: Sõjatehaste valmisolek mitmeaastaseks sõjaks on tugevalt liialdatud. Sõjatööstuskompleksil on palju probleeme ja raha pole nende hulgas kaugeltki peamine.
Kuidas läheb vene sõjatööstuskompleksis? Sellele küsimusele vastamiseks peame kõigepealt vaatama olukorda Venemaa sõjalise eelarvega. See on väga turbulentses olekus. Venemaa valitsus ei suuda ennustada oma sõjalisi kulutusi isegi üheks aastaks. Armee kulutused olid 2022. aastal planeeritust enam kui 50% suuremad. 2023. aastal on olukord sarnane. 2024. aastal on plaanis kulutada 10,8 triljonit rubla (108 miljardit eurot).
Sõda ja raha
Kulutused relvade ostmisele rublades kasvasid võrreldes sõjaeelse ajaga ligikaudu 2 korda, 3,2 triljoni rublani. Kuid dollarites on need endiselt alla 2013.–2014. aasta taseme. Relvaeksport on vähenenud poole võrra. Eksporttootmisliinide vabastamine on üks võimalus saada rohkem seadmeid esirindele. Välisvaluutatulu allikaks olid aga ekspordilepingud, isegi kui võtta arvesse asjaolu, et mitte kõik riigid ei maksa Venemaalt saadud relvade eest. 2022. aastal langes relvaeksport peaaegu poole võrra, 8 miljardi dollarini.
Venemaa sõjatööstuskompleks tekitab kahjusid ja eelarve peab need augud kinni toppima. Näiteks 2016. aastal ulatus sektori kogukahju 800 miljardi rublani, 2019. aastal – 700 miljardit. Suured kahjud nii United Shipbuilding Corporationil kui ka Roscosmosel, mis mitte ainult ei tegele kosmoseprogrammiga, vaid toodab ka Iskander rakette ja mandritevahelised ballistilised raketid. Kuid kahjusid alahinnatakse ka finantsaruannetega seotud pettuste tõttu. Rostekhnologii kasum oli 2022. aastal isegi väiksem kui aastatel 2020–21, mil kogu kaitsetööstus lihtsalt nuttis, kui halvasti kõik on. 2022. aastal langes Rosteci nominaaltulu riigikaitse tellimuste alusel relvatarnetelt ning inflatsiooni tõttu kasvasid kulud.
Kuidas saab olla nii, et riigikaitseline eelarve kasvab, aga tulu sellest väheneb? Ilmselt läheb märkimisväärne osa sissetulekust aukude täitmisele. Augud kasvavad, need täidetakse rahaga, kuid seda ei muudeta päris toodeteks.
2023. aastal näitab Rosstat sõjatööstuskompleksiga seotud tööstusharudes märgatavat (mitmekümne protsendi võrra) tööstustoodangu kasvu. Kuid Rosstat arvutab toodangu kasvuindeksit rahaliselt, võttes aluseks 2017. aasta ja sellest ajast on hinnad oluliselt tõusnud. Kui vaadata tootmist füüsilises plaanis, siis pole olukord nii roosiline. Mõnes sõjatööstuskompleksiga seotud tootegrupis on kasv, teistes aga langus. Tselluloosi, alumiiniumipulbri, ammoniaagi, alumiiniumkonstruktsioonide ja lõhkeainete tootmiseks kasutatavate ainete tootmine kasvab, kuid mitte kordades, vaid maksimaalselt 30%. Relvatarneid iseloomustab üldiselt suur volatiilsus (näiteks aastatel 2013–2014 oli kasv ja seejärel langus). Seetõttu ei pea Venemaa sõjatööstuskompleksi osas mingeid illusioone looma.
Sõda ja import
Pooljuhtseadmete ja nende osade tootmine on veidi kasvanud, kuid väga madalalt tasemelt ja pärast langust aastatel 2019–2020, mil Venemaa sattus Ameerika valimistesse sekkumise eest sanktsioonide alla. See põhjustas koheselt languse pooljuhtide, arvutiga juhitavate masinate jms tootmises, mis on valmistatud suures osas imporditud komponentidest, seadmetest ja kulumaterjalidest. Ja kodumaine sobib rohkem metallitöötlemiseks kui relvade tootmiseks.
Venemaa sõjatööstuskompleks sõltub eelmistel aastatel ostetud imporditud seadmetest. See hakkab järk-järgult vananema. Ütleme nii, et United Aviation Corporationil on vaja kolme aastaga välja vahetada 300 masinat, kuid aastas toodetakse neist vaid 50. Ja nende tootmist on võimatu olemasolevate seadmete abil suurendada, nagu on võimatu osta imporditud masinaid. Nad ei müü enam.
Sõda ja ressursid
Elektritootmise ega selle tarbimise kasvu töötlevas tööstuses ei ole näha. Ja kui pole energiatarbimise kasvu, siis pole ka tootmise kasvu väide tõsiseltvõetav.
Teine piirang on tööjõud. Nominaalselt on Venemaa sõjatööstuskompleksis umbes 2 miljonit töötajat. 2022. aasta juunis ütles tollane sõjatööstuskompleksi asepeaminister Juri Borisov, et tööstusel puudub olemasoleva riigikaitsekorralduse elluviimiseks 400 tuhat töötajat ja inseneri. 20 aasta jooksul palkas Rostec vaid 30 tuhat uut töötajat (kui palju ta vallandas, pole teada). See on vaid 5% selle töötajatest. United Aircraft Corporation on palganud 90 000 inimest, kuid neil on endiselt puudu 8500 ja enam kui 16 000 on pensioniea lähedal. UAC-le huvipakkuvatel erialadel õpib polütehnilistes ülikoolides vaid 1600 inimest. Kes asendab lahkujaid?
Püüdes suurendada spetsialistide palkamist, tõstab sõjatööstuskompleks nende palku, meelitades inimesi tsiviilsektorist. Kuid sageli toimub see kulutatud inimtöötundide ulatusliku suurenemise arvelt. Palk ei ole tõusnud inseneri või töölise tööaja tunni kohta. Lihtsalt vahetustest ei saanud 5, vaid 6 päeva ja mitte 8, vaid 12 tundi. Nii palgad kui ka tööjõu kasutamine kasvavad, kuid selle kvaliteet langeb, sest inimesed töötavad kulumise nimel. Praaki on rohkem – seda probleemi arutatakse regulaarselt sõjalis-tööstuskolleegiumis. Nii et sõjatööstuskompleksi võimega palku tõsta ei tasu liialdada. Ja näiteks värbamisettepanekutes maksis treial töö arvutiga juhitaval masinal umbes 40 tuhat rubla (400 eurot) kuus ja see maksab siiani.
Sõda ja tootmine
Sellises olukorras peaks Venemaa sõjatööstuskompleks koondama ressursid kõige olulisematele valdkondadele, mitte neid laiali hajutama. Kuid bürokraatliku loogika tõttu teeb ta täpselt vastupidist. Näiteks 1-2 tüüpi rakettide asemel toodab Venemaa 10. See on ressursside, raha, inseneride ja tööliste raiskamine. Kontsentreerumist ja keskendumist sõjatööstuskompleksis takistavad sotsiaalsed kulud, sest siis oleks vaja sulgeda terved tehased ja tõrjuda inimesed tänavale ning see suurendaks sotsiaalseid pingeid ja rahulolematust piirkondades, vähendades lojaalset publikut.
Sellest tulenevalt investeeritakse eelarvest tehaste tegevuse ülalpidamiseks ja igaüks toodab 50 raketti aastas. Seda on väga vähe. Sarnane on olukord ka teiste relvakategooriate puhul. Olles suurendanud tankide tootmist 6 korda, hakkas Venemaa tootma 200 tanki aastas. Aga aastatel 2017–2018 andis see 10. Kasv on võimalik seal, kus varem oli langus. Ja suurem osa sellest toodangust ei ole uued masinad, vaid moderniseerimine, süvamoderniseerimine, laost väljaviimine, konserveerimine, kapitaalremont, sihikute, termokaamerate, arvutite, pardasüsteemide jms lisamine.
Nüüd võetakse palju masinaid laost välja, võetakse osadeks lahti ja tehakse kolmest üks. Nii tehakse 2010. aastal kasutusest kõrvaldatud T-62-ga jne. Ka suur osa sõdivast tehnikast läbib perioodiliselt remondi- ja taastamistöid. Kõik see võimaldab neil säilitada praegust vaenutegevuse intensiivsust. Kuid relvade lahingutõhususe laiendamine ilma radikaalsete täiustusteta on leevendav meede. Enne sõda oli Venemaal kasutuses umbes 3200 erinevat tüüpi tanki ja umbes 10 000 laos. Ja nüüd saadetakse rindele kahjustatud või ladudes seisvate masinate eemaldatud osade demonteerimisega parandatud, taastatud masinad tagasi lahingusse.
Venemaa kasutab aktiivselt NSV Liidu loodud materiaalsete ja tehniliste ressursside varu, mida Venemaa säilitas aastatel 1990–2010. Kõike pole suudetud arengumaadele müüa. Kuid mõne aja pärast algavad sellega probleemid: kõike, mis on salvestatud, ei saa taastada. Näiteks tanki mootor ütles üles. Kuid mootorite tootmistehas töötab eranditult imporditud seadmetel ja uute mootorite arvu, mida see aastas suudab toota, mõõdetakse kümnetes, mitte sadades. Ja teine tehas toodab mootoreid mitte tankidele, vaid jalaväe lahingumasinatele. Imesid pole.
Olulist toodangu kasvu sõjatööstuskompleksis veel ei ole. Osade relvade puhul üritab sõjatööstuskompleks naasta 2016-2017 tasemele, teiste jaoks – 2013. aasta tasemele. Militaartoodete toodangut oluliselt suurendada ei õnnestu, sest 2023. aastal tagavad reservid aastatel 2024–2025 kõrvale pandud komponentidest kasutati osaliselt ära. Nüüd ei tea tehased, millest nad aastal 2025 relvi tootma hakkavad, kui just seotud ettevõtted tootmist ei suurenda. Selge see, et osa komponente üritatakse välismaalt osta ja ringteid pidi importida. Oletame, et see on elektroonikaga võimalik. Aga masinad? Näiteks on teil Austriast pärit 2010. aastal imporditud masin, mis toodab aastas mitukümmend suurtükitorusid. Kuid teist sellist masinat on võimatu tarnida. See on tükikaup. Neid on üle maailma mitukümmend. Võimalused lõpevad sellega.
Venemaa on raskem kui Iraanil
Kas Venemaa, nagu pikka aega sanktsioonide all olnud Iraan, suudab arendada oma relvatootmist sõltumatult impordist? Iraanil õnnestus see droonidega. Nende mehitamata õhusõidukid on primitiivsed, kuid valmistatud siiski imporditud mootoritega, mille tootmise Iraan on lokaliseerinud. UAV ja kamokazedroon ei asenda tiibraketti. Iraani droone tulistatakse lihtsalt ja edukalt alla, täpselt nagu Iraani rakette.
Iraan on oma raketiprogrammis edenenud, kuid see on üleminek 1950-ndate lõpu/1960-ndate alguse tehnoloogialt 1970-ndate või võib-olla 1980-ndate tehnoloogiale. Venemaa on raketitehnoloogias juba päris kaugel ees ja tema suureks probleemiks on see, kuidas jätkata sellise kvaliteediga rakettide tootmist, mida ta on õppinud valmistama. Odavamaid ja primitiivsemaid rakette on lihtne teha, isegi Hamas saab sellega hakkama. Kuid Venemaa sõjatööstuskompleksil seisab ees palju keerulisem ülesanne.
Sõja jaoks ei piisa
Vaatame olukorda realistlikult, mitte karjume „Valve, kõik on kadunud, Venemaa on valmis mitmeaastaseks sõjaks, ta on võimeline tootma lugematul hulgal mürske ja varustust.” Ta ei ole võimeline ega saagi. Venemaa sõjatööstuskompleks on tasakaalust väljas. On ebatõenäoline, et ilma tõhususe suurenemiseta suudab see jätkuvalt suurendada relvade tootmist. Selleks pole inimesi, seadmeid, tehnoloogiat ega motivatsiooni.
Kas Iraanist, Põhja-Koreast, Hiinast ja teistest riikidest pärit tarned suudavad kompenseerida madalat relvatootmise tempot Venemaal? Põhja-Koreal on varud mürske, mis on valmistatud pärast 1953. aastat. See on paljuski tohutu hulk mürske, mis on aegunud. Neid ei ole väga ohutu kasutada. Põhja-Korea võimalused Venemaale relvi tarnida on piiratud.
Arvan, et oletused, et ta varustas Venemaad 1 miljoni mürsuga on liialdatud. Need põhinesid satelliidipiltide analüüsil ning vagunite ja konteinerite arvu ümberarvutamisel. Kuid ükski vagun või konteiner suurtükimürskudega ei tule täislastis. Kui see on 30% laetud, on see juba palju. Need on ohutusnõuded. Keegi ei saada välja rongi, milles kõik vagunid kannavad mürske. Nad lasid sisse palju tühje vaguneid. Need on kaitse, mis kaitsevad teisi vaguneid tule eest, kui üks vagun põlema läheb. Seega ei saanud Põhja-Koreast Venemaale tulla ei 0,5 miljonit ega 2 miljonit mürsku. Need väärtused on saavutatavad, kui tarned jätkuvad.
Venemaa ise tootis aastas umbes 1,1 miljonit igat tüüpi mürsku ja taastas umbes 500–600 tuhat vanadest nõukogude varudest. Kolmeaastase tööga õnnestus restaureerimise kiirenemist arvestades taastada umbes 1,7–2 miljonit mürsku. Kuid kõik sõltub püssirohu tootmisest, seda ei saa kiiresti suurendada. Permi pulbritehas vahetas välja juba kolmanda direktori ning Solikamskis toimus 2023. aastal suur õnnetus.
Maksimaalselt kulutas armee päevas 50 tuhat mürsku ja nüüd ilmselt 10-15 tuhat. See on umbes 3,5 miljonit mürsku aastas. Meie endi mürskude intensiivsusest piisab sõja ülevalpidamiseks, kuid ilma impordita pole intensiivsust pikka aega võimalik tõsta. Venemaa toodab aastas ainult kaks või kolmsada ülitäpset raketti, mis on väga kallid, nagu Tornado MLRS, ja mitte 10 tuhat, nagu USA. Ütleme isegi, et nende toodang kahekordistub. See ei muuda olukorda kardinaalselt.
Nii et imesid ei juhtu. Peame lootma Põhja-Korea abile.
14. Lühiuudised
USA Joe Bideni valitsus kaalub, kas tal on võimalik kasutada ligikaudu 200 miljonit dollarit USA armee rahastamist, et pakkuda Ukrainale viivitamatut toetust, kuna suurem abipakett jääb Kongressis toppama.
Kahjuks tuleb valimisvõitlus Trumpi ja Bideni vahel… kui just miskit fataalset seoses kummagi kõrge vanusega ei juhtu…
Ukraina liitlased on väidetavalt lähedal rahastamisele, mis on vajalik Tšehhi juhitud algatuseks osta 800 000 suurtükimürsku. Tšehhi Vabariik kavatseb olla vahendaja, kes koordineerib üleliigse laskemoona ostmist valitsustelt, kes on valmis algatust rahastama, ja tarnib selle Ukrainasse. Riikide, sealhulgas Saksamaa, Läti, Leedu, Hollandi, Taani, Kanada ja Prantsusmaa kohustused viitavad sellele, et mürsud võidakse tarnida mõne nädala jooksul, kuni lepingulised ja tarnegraafikud on ootel.
USA survestab Euroopat toetama ideed konfiskeerida külmutatud Venemaa varad, et rahastada Ukraina ülesehitamist, mis võib vabastada üle 250 miljardi euro. Kuigi USA toetab seda plaani, ei ole Euroopa suurriigid, sealhulgas Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia, õiguslike, eetiliste ja poliitiliste probleemide tõttu selles veendunud. Washingtoni sihikindlus on tekitanud ärevust Euroopa valitsustes, kes kardavad euro investorite hirmutamist ja Moskva võimalikku kättemaksu. Ettepanek, mida toetab Bideni administratsioon, ootab G7 ühist seisukohta selle aasta lõpus. EL-i praegune plaan keskendub pigem varadest saadud kasumi kasutamisele kui täielikule konfiskeerimisele.
IAEA juht Raphael Grossi kohtus Sotšis putiniga, et vahetada teavet ebaseaduslikult okupeeritud Zaporižja tuumajaama tuumaohutuse kohta.
110 Bulgaaria BTR-60 üleandmine Ukrainasse on alanud. Nende tarnimine algas eile hommikul ja neid transporditakse 6-kaupa. Kuigi teretulnud, peaks Ukraina APC halva seisukorra tõttu tõenäoliselt esmalt remonti/remonti tegema. Bulgaaria võib üle anda ka konserveeritud iseliikuvad suurtükid 2S1 Gvozdika ja soomukid BRDM-2.
Kokkuvõte tugineb avalikele allikatele. Allikateks on sõdivate poolte ametlikud teated, avalik meedia, kummagi poole blogijate sõnumid ning kolmandate osapoolte info. Loo autor üritab hoida eraldi fakti, kuuldust ja arvamust. Info kipub enamasti olema vastukäiv või seda varjatakse, sestap tugineb kokkuvõtte lisaks erinevate sõjalist olukorda kajastavate kaartide analüüsil. Vigu juhtub ja parandused teeb järgmise päeva kokkuvõttes. Vabandused ette, et vene riiki, sellega seotud kremlimeelsete isikute nimed on väikse tähega… ja sõna Ukraina igas võtmes suure tähega.
Viimased uudised
TOP 10
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
