Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Võru linna üsna väljasurnud konditsioonis raudteejaam ärkas sel nädalal mõneks tunniks taas ellu, kui teisipäeva hommikul laaditi puidukaupleja Lignator laoplatsile maha Ungarist saabunud sõjatehnika.

Ešeloni tuumaks olevad 14 soomustransportööri BTR-80 jäävad kolmeks kuuks Võrru, et osaleda Eesti kaitseväe õppustel, kuigi see ei ole Ungari missiooni peamine eesmärk.

Ungari jalaväekompanii isikkoosseisu maandumine Ülenurme lennuväljal imposantse transpordilennukiga C-17 Globemaster, tehnika transportimine mööda raudteed Kesk-Euroopast NATO idapiirile ja siinne võimekus liitalasvägesid vastu võtta, olid küllap esmased ja otsesed ülesanded, mida selle õppusega harjutati.

Sellega seoses saab teha paar tähelepanekut. Alates tehnika pealelaadimisest 26. juunil Slovakkia piiri lähistel Ungaris kuni saabumiseni Võrru kulus terve nädal. Seda tundub natuke palju olevat.

Mõistagi antaks kriisiolukorras sõjalistele saadetistele raudteel esmane prioriteet, mis ajakulu vähendaks, kuid sellest jääb väheks, kuni Balti riigid on rööpmelaiuse mõistes Kesk- ja Lääne-Euroopast eraldatud ning piiril tuleb kulutada aega, et tõsta koorem ühelt rööpmelaiuselt teisele.

Me kuulume oma raudteega jätkuvalt Venemaa külge ning erinevad rööpmelaiused on kitsaskoht, pudelikael, mis tuleb Baltikumi ja muu Euroopa vahelt kõrvaldada.

See saab tehtud, kui valmib Rail Baltic, kuid see on vaid pool lahendusest. Läbi Pärnu ehitatav uus raudtee saab küll olema Kesk-Euroopa rööpmelaiusega, kuid see kulgeb laia kaarega mööda keskustest, mis on riigikaitse seisukohalt oluliselt tähtsamad kui suvepealinn.

Kui Rail Baltic oleks tehtud läbi Tartu, oleks sellele liinile jäänud Valga, kust viib raudteeharu Võrru ja sealt edasi idapiirile, samuti Tartu, kus asub 2. jalaväebrigaadi staap ning Tapa, kus asub 1. jalaväebrigaad. Ka sel nädalal Ungarist tulnud ešelon BTRidega saabus Võrru just Valga kaudu.

Paraku tähendab Rail Balticu Pärnu kaudu ehitamine seda, et liitlaste tehnika tuleb edaspidigi esmalt vedada Tallinnasse ja sealtkaudu Tapale või siis Riia kaudu üle Valga Võrru, mis mõlemal juhul tähendab, et saadetised tuleb teisele rööpmelaiusele ümber tõsta ja seega aega raisata.

Kuna Rail Balticu trassikoridor on seaduseandja poolt lukku löödud ja president selle ka välja kuulutanud, pole seda otsust enam muuta võimalik.

Küll aga peaksid riigikaitset oluliseks teemaks pidavad poliitikud võtma endale südameasjaks Riia-Valga-Võru-Koidula raudtee remondi ning selle üleviimise Euroopa rööpmelaiusele. Nagu näha, on vajadus selle raudteelõigu järele siiski olemas.

ARVED BREIDAKS

Võru raudteejaamas pakiti teisipäeva hommikul lahti kaitseväe Taara linnakus teenistust alustanud Ungari jalaväeüksuse tehnika, mis jääb Võrumaale kolmeks kuuks, kuni Venemaa peab Valgevenes suurõppust Zapad 2017.

„Nad on siin selleks, et harjutada koos Eesti vägedega,” rääkis 2. jalaväebrigaadi ülem, kolonel Eero Rebo Lõunaeestlasele.

Harjutamine algas tegelikult juba 26. juulil, kui Ungari 25. Klapka György jalaväebrigaadi 1. mehhaniseeritud pataljoni jalaväekompanii tehnika ja varustus raudteed mööda Eesti poole teele pandi ja nüüd, nädal hiljem, siin vastu võeti.

„Kogemus, kuidas võtta vastu ešelone, kuidas toimetada soomustehnikaga, ei ole meile küll päris uus, aga iga asi vajab treenimist, läbiharjutamist ja Võru raudteejaamas pole nii palju elu vist tükil ajal olnud,” lausus Rebo.

Kohale saanuks ka kiiremini

Tema hinnangul võinuks saadetis kohal olla ka väiksema ajakuluga, kui rongile oleks antud suurem prioriteet. Samuti viitis aega üleminek Kesk-Euroopa rööpalaiuselt meil kasutusel olevale rööpalaiusele.

Ungari väeüksus saabus Lõuna-Eestisse NATO heidutusmeetme raames, ajendatuna Valgevenes ja Venemaal septembris toimuvast Vene relvajõudude suurõppusest Zapad 2017, mida peetakse Venemaa agressiivseks jõudemonstratsiooniks Euroopa suhtes.

Harjutamiseks on vaja kohta

Võrru saabunud Ungari kaitseväelasi oli teisipäeval tervitamas ka Võru maavanem Andres Kõiv, kelle sõnul on liitlasväed reaalselt meie sõduritega koos väljaõpet tegemas. Mis omakorda tõstatab Nursipalu harjutusväljaku lõpuni ehitamise teema.

„Meeldib või mitte, väljaõpe ei toimu ainult siseruumides,” märkis Kõiv. „Selleks, et väljaõpet saaks harjutusväljakutel läbi viia, selleks peavad olema harjutusväljakud välja ehitatud.”

Võrus maha laaditud ungarlaste 14 modifitseeritud BTR-80 soomustransportööri pardarelvastusse kuulub nii 14,5-millimeetrine raskekuulipilduja KPVT kui ka 30-millimeetrine kiirlaskekahur.

Vaata videolugu Võru raudteejaamast.

ARVED BREIDAKS

Samal teemal: FOTOD: Võrus laaditi maha Ungari jalaväeüksuse sõjatehnika

Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus toetab Võrumaal asuva Järvere küla ja Sõmerpalu aleviku vahelise kergtee rajamist 50 000 euroga, sest samas sõiduteel on oodata kaitsetehnika suuremat liiklust.

Kaitseministeerium otsustas toetada 2,5-kilomeetrise kergtee ehitamist, sest Nursipalu harjutusvälja arendamine toob kaasa kaitseväe rasketehnika liiklustiheduse kasvu samal teelõigul, teatas kaitseministeerium.

Võru-Kuigatsi-Tõrva maanteed kasutavad väljaõppe läbiviimse käigus nii jalgsi kui tehnikaga liikumiseks Kuperjanovi jalaväepataljoni võitlejad, aga ka kaitseliitlased.

Maantee on aktiivses kasutuses ka Sõmerpalu piirkonna riigimetsades ja Sõmerpalu asulas läbiviidavate taktikaõppustele liikumiseks, samuti saab tulevikus rajatavale Vilbusuu laskeväljale sõita Tartu-Võru maantee kaudu.

Varem on riigikaitse eelarvest Võrumaal toetatud Sõmerpalus asuva kergliiklustee valgustuse ehitamist, Võru vallas Tsiatsungõlmaa lasketiiru juurdepääsutee projekteerimist ja ehitamist, Nursi külakeskuse hoone katuse rekonstrueerimist ja Nursipalu harjutusväljale viiva maantee projekteerimist.

Kokku on kaitseministeerium toetanud Võrumaa omavalitsusi alates 2008. aastast rohkem kui 300 000 euro ulatuses.

LÕUNAEESTLANE

Orienteerumisrännakuga Tsiatsungõlmaa lasketiirust kaitseväe Taara linnakusse Võrus lõppes pühapäeval järjekorras kolmekümnes noorte riigikaitselaager „Reibas rästik”, millest tänavu võttis osa sadakond gümnasisti kuuest Eesti koolist.

„Metsas oli meil ringõpe, kus oli meditsiini, maskeerimist, topograafiat, laskmist ja mitmeid teisi tegevusi, mis on eelkõige sõduri enda põhitegevused,” rääkis laagri korraldaja, Antsla Gümnaasiumi riigikaitseõpetaja kolonelleitnant Avo Veske Lõunaeestlasele.

Eesti gümnaasiumides riigikaitsekursust läbivatele noortele oli laager praktiline õpe, mille jooksul tehti tutvust kasarmueluga ning õpiti tundma sõdurielu metsas. Võrumaal olid kolmepäevases laagris noored Lähte Ühisgümnaasiumist, Narva Keeltelütseumist, Nõo Reaalgümnaasiumist, Tallinna Kunstigümnaasiumit ja Palamuse ning Antsla gümnaasiumist.

„Koolis pakuti välja võimalus võtta riigikaitsekursus,” rääkis Tallinna Kunstigümnaasiumi õpilane Marion Tummeleht. „Kohe mõtlesin, et ennegi on huvitanud see teema, nii et miks mitte. Üks selle kursuse osa on praktika ehk see laager siin.”

Tummeleht tõdes, et raskusi tuli laagripäevadel ette küll, kuid eks raskused olegi selleks, et nendega toime tulla. Mis raskusi valmistas? „Pumpamine ehk siis kätekõverdused,” sõnas ta.

Riigikaitselaagris omandasid teadmisi ning lahendasid ülesandeid noormehed ja neiud kõrvuti, tõestades, et õrnem sugupool saab sõdurile vajalike oskuste omandamisega suurepäraselt hakkama.

Seda kinnitab ka Avo Veske: „Üllatav on see, et laskmisel näitasid tüdrukud keskmiselt paremaid tulemusi kui poisid. Saavad hakkama, väga hästi saavad hakkama.”

Kaitsevägi pakub naistele võimalusi

Eestis teemaks tõusnud naiste suurem kaasamine kaitseväeteenistusse on Marion Tummelehe sõnul hea plaan.

„Ma arvan, et see on väga hea mõte. See annab tegelikult väga palju karjäärivõimalusi ka naistele ja sellist asja oleks vaja,” kinnitas ta.

Sel nädalal avalikustatud uuringu kohaselt toetab naiste vabatahtlikku ajateenistust 79 protsenti Eesti inimestest, kusjuures eestlaste hulgas toetas seda võimalust 85 protsenti vastanutest.

Riigikaitselaagri „Reibas rästik” korraldas MTÜ Riigikaitse rügement koos 2. jalaväebrigaadiga.

Vaata pilte ja videolugu laagrist.

ARVED BREIDAKS

Esmaspäeval sai Montenegrost NATO 29. liikmesriik, mille puhul võiks Põhja-Atlandi alliansi lepingu viiendale artiklile mõeldes küsida, kas 625 000 elanikuga Balkani mägiriigi iseseisvus on väärt Eesti sõdurite tervise ja elu ohverdamist, kui see peaks vajalikuks osutuma?

Eesti ja meie Balti sõsarate puhul on seda küsimust kordi ja kordi esitatud. Isegi pärast seda, kui NATO otsustas saata Balti riikidesse ja Poolasse lisaväed, ei kadunud umbusk kuhugi. See teisenes küsimuseks, kas siia toodud USA, Briti ja Prantsuse väekontingent ka tegelikult sekkub, kui venelastega „asjaks läheb”.

Nii on Eesti julgeoleku tagamine NATO poolt saanud siseriiklikult mõneti usuasjaks, kus sõltuvalt hindajast on klaas kas pooltäis või pooltühi.

Kuni Keskerakonna võimuletulekuni nähti seda klaasi poolenisti täis olevat. Eesti võimupoliitikute seas ei olnud kombeks kahelda ei selles, et NATOsse kuulumine on Eestile eluliselt vajalik, ei selles, et liitlased meile vajadusel appi tulevad, ega ka selles, et me teeme siseriiklikult kõik selleks, et Eesti kaitsevägi muutuks Põhja-Atlandi alliansi orgaaniliseks osaks. Et me poleks julgeolekut tarbiv, vaid seda tootev riik.

See on seni õnnestunud. Kui ilmnes, et NATO vägede paigutamine Eestisse saab reaalsuseks, järgnes sellele kiire poliitiline otsus suurendada kaitsekulusid, saavutamaks valmisolek liitlasi võõrustada. Lisaraha suunamine riigikaitsesse ei põhjustanud poliitilist vaidlust, sest liitlaste kohalolu on riigi eksistentsile vajalik.

Kui võrrelda Eesti kaitseväe kohta käivaid uudiseid aastast 2017 ja aastast 2014, on nende sisus märgata olulist erinevust: liitlasvägede osalemine kaitseväe õppustel on praeguseks saanud igapäevaseks asjaks, mis mõne aasta eest veel sugugi nii ei olnud.

See tõik süvendab arusaama, et Eesti pole eraldiseisev saar, vaid Lääne-Euroopa kaitsesüsteemi loomulik osa, mille käivitavaks jõuks on jagatud ühised väärtused, arusaam, et Varssavi ja Berliini kaitsmine algab Luhamaal ja Narvas ning Tallinna kaitsmine on sama oluline, kui iga teise NATO liikmesmaa pealinna kaitsmine.

Ent miski ei ole enesestmõistetav. Keskerakonna võimuletuleku järel on Eesti julgeoleku müüri taotud üsna mitu mõra, mida järjekindlalt suuremaks üritatakse uuristada. Viimati lõppeval nädalal riigikogus.

Omad või võõrad?

Riigikogus teisipäeval toimunud Eesti ja USA kaitsekoostöö kokkuleppe ratifitseerimisel jätsid osad keskerakondlased lepingu poolt hääletamata, andes sellega märku, et kaitsekoostöö Eesti ja USA vahel on midagi sellist, mida ei peaks olema.

Hääletamisest hoidunud Mihhail Stalnuhhin põhjendas, et USA-d ei saa enam usaldada. „Mulle tundus, et kunagi on selline asi juba olnud, et tuleb võõras armee sisse ja nende jaoks ei ole piire, nende jaoks ei ole teie politseid, nende jaoks ei ole teie kohtusüsteemi. Ma otsustasin, et siin peaks pikemalt mõtlema,” ütles Stalnuhhin Delfile.

Käsitledes USA kontingenti „võõrana” asetas Stalnuhhin ameeriklased ühele pulgale Eestit okupeerinud NSV Liidu relvajõududega. See on häbematu vale ja Tagurpidi-Antsla, mida võiks oodata küll mõnest Vene propagandakanalist, kuid mitte riigikogu liikme suust.

Eesti peaministripartei on võimul oldud pealt poole aasta jooksul andnud riigi kaitsepoliitika osas vastakaid sõnumeid, mida pole enam võimalik kogenematusega põhjendada. Keskerakonna esimees peab viimaks leidma endas jõu Putini parteiga sõlmitud leping üles öelda.

Sest kui Eesti peaministriparteis peetakse Moskva Kremliga flirti normaalseks ja siin teenivaid USA sõdureid nimetatakse „võõraks armeeks”, libiseb Eesti tagasi halli tsooni, mille pärast võidelda ei kavatse küll mitte ükski ameerika sõdur.

ARVED BREIDAKS

Kuperjanovi jalaväepataljon harjutas Võrumaal neli päeva kestnud õppuse Raba käigus rühmaülemate, keda ka kaitseväe selgrooks kutsutakse, hakkamasaamist oma jao juhtimisel rünnakul, kaitses ja muus tegevuses.

„Õppus Raba on ellu kutsutud valdavalt selle jaoks, et hinnata, kuidas me oleme oma rühmaülemad suutnud välja õpetada ja vaadata, kuidas nad on valmis oma reservväelastest või ajateenijatest üksuste juhtimiseks,” lausus leitnant Tõnu Niilo.

„Reservvägedes on rühmaülem ja jaoülem see kõige alus,” lisas Niilo. „Kui juhtida ei suudeta, siis Eesti riigikaitse ka väga hästi toimida ei saa.”

Kokku oli esmaspäevast neljapäevani kestnud õppusega Raba hõivatud ligi 900 ajateenijat ja tegevväelast nii 2. jalaväebrigaadi Kuperjanovi pataljonist kui ka luure, tankitõrje ja pioneeride erialarühmad 1. jalaväebrigaadist.

Lisaks jalaväelastele ja erialarühmadele harjutasid õppusel ka jalaväepataljoni toetusüksused, et toetada tegevust toitlustamise, meditsiini, relvastuse ja varustuse täiendamise osas.

Üheksa kuud tagasi teenistusse tulnud kutsealustest on Kuperjanovi pataljoni ülema, kolonelleitnant Toomas Tõniste hinnangul moodustunud löögijõuline reservüksus.

„Aspirandid näitasid õppusel kiiduväärseid sooritusi allüksuste juhtimisel,” kinnitas ta.

Tõniste sõnul jätkub rühmade ja ülemate areng läbi kompanii kursuse ja lahinglaskmiste kuni ajateenistuse lõpuni suurõppusel Kevadtorm.

Rühmaülemate oskused pannakse taas proovile juba järgmisel nädalal Võru- ja Põlvamaal aset leidval õppusel Ummamuudu tapelõs, kus harjutatakse taktikalisi tegevusi kompanii koosseisus.

Vaata pilte ja videolugu Nursipalu harjutusväljal kolmapäeval toimunud harjutusest.

ARVED BREIDAKS

Kaitseminister Margus Tsahkna külastas teisipäeval 2. jalaväebrigaadi, mille üheks sõlmküsimuseks oleva Nursipalu harjutusväljaku väljaehitamise loodab ta lähema aasta jooksul lahendada.

„Nelja aasta jooksul suuname 2. brigaadi 90 miljonit eurot reaalse kaitsevõime tõstmiseks,” rääkis Tsahkna Võrumaal. „Hiljuti valitsuses heakskiidetud kümneaastase plaani kohaselt saab brigaad juurde ka kahe pataljoni ehk üle tuhande võitleja jagu täiendavaid üksuseid. See tähendab, et võtame 2. brigaadi arendamist tõsiselt.”

Nursipalu peab viimaks valmima

Eraldi tähelepanu nõuab kaitseministri hinnangul Nursipalu harjutusvälja arendamine.

„Eesti kaitsmist tuleb harjutada tegelikes oludes ning Nursipalus harjutavad kõik Lõuna-Eesti üksused,” rääkis ta. „Nursipalu harjutusvälja piirkonnas on Eesti kaitseväe 2. jalaväebrigaad ning Kaitseliidu Lõuna-Eesti malevad: rahu ajal kokku kolm tuhat meest ja naist, kes harjutavad seal oma kodukandi kaitsmist. Nursipalu harjutusvälja väljaarendamine on riigikaitse seisukohalt üliolulise tähtsusega.”

Tsahkna sõnul on kaitseministeerium teadlik ala looduskaitselistest väärtustest ning sealjuures ühtlasi veendunud, et kaitseväe väljaõppealad ja looduskaitsealad saavad koos edukalt toimida.

Nursipalu on ministri andmeil enim uuritud harjutusväli Eestis ning uuringutulemustega arvestatakse võimaluste piires ka harjutusvälja projekteerimisel ja kasutamisel.

Vaata pilte Margus Tsahkna käigust Nursipalu harjutusväljale, kus Kuperjanovi pataljon harjutas parasjagu linnavõitlust ning järgnevat intervjuud ministriga.

Arved Breidaks

Kaitseminister Hannes Hanso kirjutab, miks plaanitakse kaitseväkke kaasata meeste kõrval üha rohkem ka naisi.

Meie riigikaitse pole seisev post, vaid valdkond, millega tuleb kogu aeg edasi tegeleda. Selleks peame kaasama mitte ainult üht poolt elanikkonnast, vaid nägema ühiskonda kui tervikut. Usun, et noor naine, kes kaitseväe vormis laskeharjutusi teeb või koos meestega metsarännakul kilomeetreid mõõdab, ei tekita avalikkuses enam üllatust või suuremat elevust.

Juba neljandat aastat saavad 18-27-aastased Eesti kodakondsusega noored naised läbida ajateenistuse omal soovil. Sellest võimalusest on ka kinni haaratud: aastatel 2013-2015 tegi meestega võrdsetel alustel teenistuse läbi 39 neiut (naistele kehtivad vaid üldfüüsilises testis erinevad normid) ning tänavu on astunud vabatahtlikult kaitsejõudude ridadesse 33 naist. Siiski arvan, et need arvud peavad tulevikus oluliselt kasvama.

Naisi, nagu ka noori mehi kannustab kaitseväkke tulema soov ning vajadus anda oma panus Eesti riigi kaitsmisse ja turvalisusse. Samuti on oluline ka tahe ennast proovile panna ja omandada uusi oskusi ning kogemusi. Avalikkuse hoiakud on suuremat kaasamist toetavad. Sel kevadel viis Turu-Uuringute AS kaitseministeeriumi tellimusel läbi uuringu, millest koorus välja, et tervelt 68 protsenti eestlastest suhtub naiste kaitseväes teenimisse pooldavalt. Samas moodustavad naised meil ajateenijatest alla ühe protsendi ja mitmed tütarlapsed, kes algselt on soovinud kaitseväkke tulla, pole sinna jõudnud või on esimestel kuudel teenistuse pooleli jätnud. On rida mõttelisi ning tegelikke takistusi, miks sisuliselt pool ühiskonna potentsiaalist on jäänud kaitseväes kasutamata.

Alustan naiste endi seas läbi viidud küsitlusest. Sellest selgus, et päris tihti on plaanile saada sõjaväeline karastus või teha kaitsejõududes karjääri, tõmmanud kriipsu peale sugulaste, sõprade või siis poiss-sõbra vastuseis. Ehk kipub olema nii, et kui muidu ei nähta aega teenivates naistes probleemi, siis suhtumine muutub tõrjuvamaks, kui see puudutab otseselt kas oma perekonna liiget või tuttavat.

Mööda ei saa vaadata ka sellest, et arvestatav osa Eesti elanikest leiab jätkuvalt, et militaarvaldkond on puhtalt meeste rida, millest naised tuleb eemal hoida. Mõneti leiab taolisi hoiakuid ka kaitseväes endas, ka ohvitseride hulgas. Naiste motivatsiooni uurinud kaitseliitlasest teadlane Silvia Kiili on toonud välja, et kaitsejõududega liitumine nõuab naistelt topeltjulgust, kuna neil tuleb end tõestada ennekõike meestele. Ja kui peaks veel puuduma lähedaste moraalne toetus, on sellist elupööret veelgi raskem ette võtta. Vahel pärsib naiste huvi ka kartus olmetingimuste pärast ja asjaolu, et neile ei anta sobivat vormi ega muud varustust. Kõik need on teemad, millega peame olukorra parandamiseks süsteemselt tegelema.

Minu ühene seisukoht on, et sõjalisse riigikaitsesse kaasatud naised on igati normaalne ja loomulik nähtus ja et naistel peavad olema meestega võrdsed võimalused kaitsta oma maad ja kodu, samuti teha kaitseväes karjääri. Vastasel korral jäävad üksjagu õõnsaks ka jutud kõigi kodanike võrdsetest õigustusest ja kohustusetest ning soolisest võrdõiguslikkusest. Ei ole mingit põhjust vaadata ajateenijaid ja tegevväelasi kui mehi ja naisi – neid tuleb vaadata kui motiveeritud, hea väljaõppe ja korraliku varustusega sõdureid.

Pole kahtlustki, et Eestis on patriootliku meelelaadiga noori naisi, kes on mõelnud kaitseväes teenimisele ning sealsetele karjäärivõimalustele ja ohvitseri elukutsele. Ajateenistuse oleks neile ühtlasi värav tegevteenistusse ja eeldus sõjaväelise hariduse omandamiseks.Norra, Rootsi, Soome, USA ja Suurbritannia, aga ka Eesti kaitseväe kogemus näitab, et naised suudavad meestega võrdväärselt teenistuse raskust kanda, seda ka välismissioonidel. USAs on eesti soost naine Tiiu Kera jõudnud ka kindralmajori auastmeni – pole ühtegi sisulist põhjust, miks ei võiks ka Eestis tulevikus nii juhtuda.

Selleks, et rohkem naisi leiaks relvajõududesse tee, tuleb iganenud mõttemallidest lõplikult lahti saada. Samuti peab paranema kaitseväe valmisolek naisi teenistusse värvata ja väljaõpet läbi viia ning ka instruktorite tase. Allkirjastasin oktoobri keskel määruse, mis avab naistele edaspidi kõigi väeosade uksed. Seni võtsid naisajateenijaid vastu vaid Tapa ja Võru väeosad, nüüd avanevad naistele uksed ka Viru ja Kalevi jalaväepataljonidesse, mereväkke, vahipataljoni ning logistikapataljoni. Tervitan igati ka laiemat debatti naiste kohustusliku ajateenistuse üle (nii nagu see on Norras ja peatselt on ka Rootsis), kuigi isiklikult kaldun arvama, et Eesti ühiskond ei ole hetkel sellise sammu astumiseks veel päris küps.

Kui latti kõrgele ei sea, siis pole ka võimalik kõrgemale hüppama hakata. Seetõttu oleme seadnud eesmärgiks, et juba aastal 2018. läbib kaitseväeteenistuse üle saja naise. Järgnevatel aastatel peab nende osakaal meie riigikaitses veelgi tõusma. Naiste laialdasem kaasamine teenib eeskätt seda, et meie kaitseväkke tuleksid teenima parimad sõdurid – Eesti julgeoleku tagamisel on esmatähtsad on inimeste võimed, teadmised, oskused ja tahe, mitte nende sugu. Jõudkem koos 21. sajandisse ka kaitsevaldkonnas.


Warning: Undefined array key "pages" in /data01/virt43547/domeenid/www.lounaeestlane.ee/htdocs/wp-content/plugins/facebook-messenger-customer-chat/facebook-messenger-customer-chat.php on line 181