Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Konstantin Pätsile käidavasse kohta monumendi püstitamise üle käiv vaidlus markeerib meie võimetust suhtuda oma riikluse suurkujudesse väärika respektiga ning minevikuga rahu teha.

Raske olnuks 30 aastat tagasi ette kujutada, et keegi eestlastest nimetab Konstantin Pätsi „Eesti demokraatia tapjaks”, nagu see lõppeval nädalal kirjasõnas juhtus. Võimalik, et käsiloleva monumendivaidluse ajal on Pätsist rääkides kasutatud ka vängemaid sõnu, kuid olukorra iseloomustamiseks piisab sellestki.

„Tapmine”, olgugi, et jutumärkides, on kahtlemata reljeefsem süüdistus, kui ühele teisele presidendile pahaks pandav talu enda nimele kirjutamine ja loominguline ümberkäimine riigi krediitkaardiga.

Pätsi monumendi asjus puhkenud vaidluse traagika seisneb selles, et kaks leeri kaitsevad oma seisukohti ning ründavad vastast erinevast kontekstist lähtuvalt, muutes diskussiooni pigem kaheks eraldiseisvaks monoloogiks.

Monumendi pooldajad ütlevad, et Päts väärib austust alates faktist, et tegemist oli ühe Eesti riigi rajajaga. Kuigi temast sai hiljem diktaator, oli tema režiim siiski oluliselt leebem, kui mõnelgi pool mujal. Pätsi tegemistest koostatud moraalne bilanss näib tema tänaste toetajate silmis tasakaalus olevat.

Monumendi vastased on oma retoorika rajanud ajaperioodile, mil Päts kehtestas diktatuuri ning viimaks leppis venelaste sissetungiga. Ehk: vaatamata sellele, et Pätsil oli teeneid vabariigi ees, kustuvad need tema toime pandud ülima patu pärast, milleks oli demokraatia lõpetamine Eestis 1934.

Nii nagu Juudas Iskariot oli küll Jeesuse jünger, mäletatakse teda ennekõike kui äraandjat, nõnda peaks Pätsu tänaste kriitikute hinnangul ka esimest presidenti pigem häbenema, sest tal ei jätkunud pärast teo toimepanekut (venelastele järeleandmist) jõudu minna lõpuni, nagu Juudas seda tegi.

Kuni 2004. aastani polnud Pätsi diktatuur eestlaste jaoks kuigi oluline teema. Uue ärkamisaja koidikul oli mälestus Pätsust pigem mingisugune hõllandus, mis toitis lugu okupatsioonile eelnenud kuldajast, mis teravalt vastandus nõukogude ja postnõukogude reaalsusele. Alles siis, kui ilmus Magnus Ilmjärve „Hääletu alistumine”, pandi Pätsi tegevus laiemalt kahtluse ja arutelu alla, kus see püsib praeguseni.

Kuna selgeid tõendeid selle kohta, et Päts võinuks Eesti riigi teadlikult reeta, pole, ei saa seda ka faktiks lugeda. Ent kui puudub fakt, jäävad üle üksnes oletused ning kui kaugele keegi nendega läheb, sõltub juba igaühe südametunnistusest.

Arvan, et Konstantin Päts väärib monumenti küll. Head monumenti. Vahest ei peaks see olema tüüpiline „rahva isa” stiilis ning rahvuslusest nõretav riigimehe monument. See peaks olema monument, mis võtab kokku nii selle mehe kui tema ajastu traagika. Muidugi, see pole lihtne. Aga poolikuid lahendusi ei peaks me endale nii tundlikul teemal lubama.

Arved Breidaks

FOTO: Vikipeedia


Warning: Undefined array key "pages" in /data01/virt43547/domeenid/www.lounaeestlane.ee/htdocs/wp-content/plugins/facebook-messenger-customer-chat/facebook-messenger-customer-chat.php on line 181