Valitsus otsustas neljapäeval suurendada lähiaastatel kohalike omavalitsuse tulubaasi ja uuendada tasandusfondi jaotuspõhimõtteid.

„Haldusreform ei tähenda vaid omavalitsuste piiride ümberjoonistamist, vaid sel on ka sisuline pool,” ütles riigihalduse minister Jaak Aab. „Suuremad omavalitsused on võimelised täitma rohkem ülesandeid ning seetõttu suurendame omavalitsuste rolli, andes neile uusi ülesandeid koos vahenditega ning taastame varasema tasandusfondi taseme.”

Valitsuse otsusega taastatakse omavalitsustele suures osas majanduskriisi aegsete kärbete eelne tulumaksust ja tasandusfondist saadavate vahendite tase. Tulubaasi muudatused jõustuvad järk-järgult aastatel 2018-2020, vahendas valitsuse pressiteenistus.

Lisaks rahastamisele uuendatakse tasandusfondi jaotuspõhimõtteid, sest praegune süsteem on aegunud. Omavalitsuste kulude hindamine näitas, et nende finantseerimisel tuleks arvestada rohkem elanike arvuga ning arvesse võtta inimeste paiknemist. Tasandusfondi muutmise ja tulubaasi kasvatamise tulemusena kõikide omavalitsuste tulubaas kasvab.

KOVidele uued ülesanded

Uute ülesannete osas jätkatab valitsuskabinet eraldi arutelu, kuid praeguste ettepanekute järgi soovitakse omavalitsustele täitmiseks anda puuetega inimeste perioodiliste toetuste maksmine, hariduslike erivajadustega lastele põhihariduse pakkumine ning asendushooldusteenuse korraldamine.

Mis puudutab rahvatervise edendamist, avaliku korra tagamist, kriisi reguleerimist, vetelpäästet randades ja ettevõtluskeskkonna arendamist, siis nende osas omavalitsustele uusi kohustusi plaanis ei ole määrata.

LÕUNAEESTLANE

Võru, Põlva ja Valga maakonna omavalitsuste töötajad pidasid neljapäeval Mõnistes traditsioonilist kolme maakonna nõupäeva, kus osales pea 130 huvilist.

Viimast korda enne haldusreformi toimunud omavalitsustöötajate kokkusaamisel rääkis ettevõtja Ari Lustila ettevõtjate ning omavalitsuste vahelistest suhetest ning arutles teistel elulistel teemadel.

Samuti oli päevakavas meelelahutus ja sportimine, teatas nõupäeva korraldanud Võrumaa omavalitsuste liit.

Kolme maakonna nõupäeva traditsioon sai alguse 1990-ndate alguses.

LÕUNAEESTLANE

Riigikohtu hinnangul on riigikogu liikmetele nn kahe tooli seadusega loodud õigus olla samaaegselt ka kohaliku omavalitsuse volikogu liige, põhiseadusega kooskõlas.

Riigikohtusse pöördusid Kõpu, Lääne-Saare, Vormsi ja Kose vallavolikogud, kes taotlesid riigikogu liikme staatuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamist.

Riigikohtu hinnangul ei nõua põhiseadus, et kohaliku elu küsimusi otsustavatel isikutel ei võiks olla vähimatki puutumust riigielu küsimuste otsustamisega.

„Olukord, kus riigikogu liikmed mõistavad paremini kohaliku elu probleeme, tagab ka kohaliku omavalitsuse üksuste õiguste ja huvide laiemat arvestamist seadusandja tegevuses,” sõnastas kolleegium.

Vaidlustatud seadusest ei tulene kohalikule omavalitsusüksusele kohustust kujundada oma tööaega selliselt, et see arvestaks riigikogu tööajaga. Volikogu kehtestab oma tööaja ise ning kõnealused seadused volikogu pädevust ei kitsenda.

„Kuna volikogu ei ole üldjuhul volikogu liikme põhitöökohaks, siis tuleb selle tööaeg korraldada nii, et see võtaks arvesse kõigi volikogu liikmete huvisid, sh arvestaks nende vajadusega jätkata ka oma põhitöökohal töötamist. Riigikogu liige kui parlamendis põhitöökohta omav isik ei erine selles osas teistest volikogu liikmetest,” lisas riigikohus.

Eelnevast tulenevalt jättis riigikohus vallavolikogude taotlused rahuldamata. Seadus jõustub alates 2017. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu korraliste valimiste valimistulemuste väljakuulutamise päevast.

LÕUNAEESTLANE

Võrumaa kohalikel omavalitsustel ja uuest aastast sulgemisele mineval maavalitsusel tuleb loetud kuude jooksul jõuda kokkuleppele, kuidas korraldatakse edaspidi nende avalike teenuste osutamine, mille riik annab maavalitsustelt üle valdadele-linnadele.

„Minu jaoks jagunevad maavalitsuse ülesanded sulgemise eel kolme suurde rühma: ülesanded, mis riik võtab edaspidi enda täita, ülesanded, mis erinevate seaduste muutmisega lähevad omavalitsustele täitmiseks ning nn hall tsoon,” rääkis Võru maavanem Andres Kõiv.

Viimasesse rühma kuuluvad tema sõnul sellised ülesanded, mida omavalitsused tingimata ei pea üle võtma, kuigi võiksid.

Näiteks Võrumaa tööstusalade projekti juhtimine, ühistranspordi korraldamine, maakonna tantsu- ja laulupeo, maakonna hariduskonverentsi korraldamine või maakonna vapi- ja teenetemärkide väljaandmine, loetles Kõiv.

„Selliseid valdkondi on märkimisväärne hulk,” tõdes ta.

Kes hakkab korraldama bussiliine?

Peamine küsimärk, mis maainimese igapäevast elu puudutab, on maakondliku ühistranspordi tulevik, sest kui maavalitsus järgmisel aastal enam liinivõrku ei korralda, siis tuleb sellega hakata tegelema kas kohalike omavalitsuste ühistranspordikeskusel või nihkub otsustamine maanteeameti Tartu büroosse.

Arvestades Võrumaa eripärasid, oleks Kõivu sõnul kohalikele elanikele kõige parem, kui liinivõrgu üle otsustamine käiks edaspidigi Võrus.

„Meie kaugliinid algavad ja lõppevad Võru linnas,” selgitas Kõiv. „Ühistranspordi mõistes oleme tupiktänavas. Kui enamikul teistel maakondadel sõidavad kaugliinid risti-rästi maakonna läbi ja teenindavad ka äärekülades olevaid inimesi, siis Võru maakonnal sellist luksust ei ole.”

Tuleviku arutamiseks korraldasid maavalitsus ja Võrumaa omavalitsuste liit läinud reedel seminari, kus leiti, et kõige otstarbekam on koondada maakonnaülest koostööd nõudvad tegevused omavalitsuste liitu.

Vaata intervjuud maavanem Andres Kõivuga järgnevast videost.

Arved Breidaks

Siseminister Andres Anvelt kirjutab, et lisaks politseile tuleb korrakaitsesse panustada ka kohalikel omavalitsustel.

Kehtiv korrakaitseseadus paneb kohustusi väga erinevatele avaliku võimu asutustele. Korda kaitseb politsei, seda muidugi, aga politsei kõrval saavad seda teha ka erinevate valdkondade ametnikud.

Näiteks loodushoiu, salapüügi ja reostamise vastu tegutsevad keskkonnainspektorid, kellel on sellise võimu teostamiseks ka sunniõigus. Vajadusel klõpsavad vastuhakkaja randmete ümber ka käerauad ning salapüüdja asjad otsitakse läbi ja ta viiakse arestimajja.

Samamoodi võivad talitada maksu- ja tolliametnikud ning teatud juhtudel turvamehed lennujaamas, kui mõni reisija kipub turvakontrollis ohtlikult ülemeelikuks muutuma.

Sunni kasutamine on äärmuslik meede, mille eelduseks on olukord, kus sunnile allutatav võib olla ohuks enese või teiste elule ja tervisele. Ametnikud õpetatakse äärmuslikeks olukordadeks välja ja eksamil tehakse selgeks, kas korrakaitsja on talle antavast volist ikka aru saanud.

Kõik see ei vabasta teda hiljem vastutusest, kui ta peaks sundi kasutama ebaseaduslikult, ehk näiteks lihtsalt oma rõõmuks kellegi käeraudu panema.

Ametnik joodiku vastu võimetu

Korrakaitseseadus on pannud kohalikele omavalitsustele teatud kohustused avaliku korra tagamisel nende territooriumil. See ei ole küll absoluutne kohustus, vaid sõltub pigem kohaliku omavalitsuse võimekusest, soovist ja poliitilistest prioriteetidest. Samas puuduvad kohalike omavalitsuste ametnikel nende kohustuste täitmiseks vajalikud õigused – igal pool, olgu see Tallinnas või Assamallas, peab kohale tulema ikka politsei.

Küsimus on lihtsalt selles, kui tähtis on see sündmus, kuhu politsei ruttab ja kui tähtis oli see sündmus, kuhu politsei hiljem jõuab.

Muidugi, bussipeatuse pingil laiutav joodik on häiriv ja tülgastav, kuid mitte nii kriitiline kui füüsiliseks arveteõiendamiseks kasvanud peredraama, kus iga hilinenud minut võib muutuda ühele osapoolele fataalseks.

Kahjuks ei saa täna oma territooriumil heakorra eest vastutav ametnik joodikuga või näiteks laste mänguplatsil pidutsevate külajõmmidega midagi ette võtta, sest ta ei tohi. Ta võib ainult viisakalt keelata. Kui ta läheb rikkujaid hea sõnaga korrale kutsuma, saab ta heal juhul sõimata, halvemal juhul näitavad inimesed oma väge ka käte-jalgadega. Ametnikul, kes on saanud meilt volituse heakorra eest seista, puudub igasugune võimalus seda reaalselt ellu viia.

Avalikkuses tõstatub selle arutelu puhul kohe kaks paralleeli – bussijänes ja käeraudadega ähvardav Mupo. Osalt õigustatult. Esiteks ei pea mina bussijänest üldjuhtudel mingiks kurjategijaks, vaid võlgu jäänud või hooletuks inimeseks, kellest 99 protsenti pärast vahele jäämist bussist väljub ning hiljem trahvi ära maksab.

Veelgi enam – arvan, et tema suhe bussiettevõttega on pigem tsiviil-, mitte karistusõiguslik. Leppetrahv peaks olema ülim määr, mis inimeselt piletita sõidusoovi ilma karistusregistrita ära võtab.

Uus eelnõu ei näegi ette mingeid „käeraua“ sanktsioone ja vaevalt tavaline piletikontrolör üldse selle pädevusega on, et ta neid puusal kanda võiks. On ka erandeid, kes piletikontrolörile pea või jalaga kõhtu virutavad ning tema seaduslikule nõudmisele bussist väljuda lihtsalt vilistavad. Sellisel juhul on tegu juba teise rikkumisega ja küsimus ei ole ainult kontrollija, vaid ka teiste reisijate turvalisuses.

Madistamine ühistranspordis võib meie kõigi elud ohtu seada. Harilikult on sellised ühistranspordis märatsejad kas alko- või mõnes muus joobes ja nende toimetamisega kas kainenema või arestimajja peaks õpetatud ja koolitatud kohalik korrakaitsja küll hakkama saama.

Baarilärmi ei pea lõpetama politsei

Lõpetuseks mõne maakonnakeskuse, sealhulgas Tallinna levinuim murelugu – öine lärm kõrtsides. Ka siin on politseil tihtipeale reageerimisvalikute tegemisel ajakitsikus käes.

Niikaua, kui veri ei voola ja lärm ainult segab, võiks keegi lihtsam ametnik tulla ja helitehnika vaiksemaks keerata või hoopistükkis hoiule võtta. Näiteks ametnik, kes on koolitatud, seadustatud, valdab keelt ning kellele oleme läbi seaduse usaldanud võimu. Kui ta ise seadust rikub ja võimu kuritarvitab, siis menetleb juba teda ennast politsei või taastab meie õigused kohus.

Aga muidu on ta on olemas, ta on lähedal ja tagab meie koduvalla või -linna heakorra ka siis, kui politsei püüab kaake, kes on ohtlikumad kui lärm tänaval või joodik bussipeatuses. Kindlasti ei saa igaüks automaatselt kohaliku omavalitsuse korrakaitsjaks, nagu ei saa ka iga inimene tänavalt abipolitseinikuks. Taust ja oskused peavad  klaarid olema, siis saab ka ühiskond usaldama hakata.

Riigikontrolli ülevaade näitab, et kohalikud omavalitsused peavad sadu andmekogusid, millest enamik ei ole läbinud esmastki nõuetele vastavuse kontrolli.

Kohalikud omavalitsused koguvad andmeid vähemalt 925 andmekogusse, millest ainult 175 on läbinud esmase kohustusliku kontrolli riigi infosüsteemi haldussüsteemi andmekogus (RIHA), selgub riigikontrolli auditist.

Kuigi kohustus andmekogu registreerida on olnud juba aastaid, ei ole ligikaudu pooled omavalitsused RIHAs registreerinud mitte ühtegi andmekogu.

Kordasid või andmekogu põhimäärusi, mis näeksid ette, milliseid andmeid ja kuidas neid koguda, on Riigi Teataja andmetel ainult 281. Samuti ei kasuta vallad ja linnad ära tehnilisi võimalusi vahetada turvaliselt andmeid selleks loodud X-tee kaudu.

Osad andmekogud paberil

RIHA andmetel on X-teega liidestatud vaid 54 omavalitsuste andmekogu. Osa andmekogude andmevahetust takistab see, et neid peetakse lihtsalt paberil või kontoritarkvara abil, selliseid andmekogusid on riigikontrolli tuvastatud andmekogudest vähemalt 9 protsenti.

Põhjendusi, miks vallad ja linnad andmekogusid ei registreeri on mitmeid, näiteks on probleem selles, et omavalitsused ei teadvusta, et andmeid koguma asudes luuakse andmekogu ega tea, millised nõudmised sellega kaasnevad.

Lõunaeestlane

FOTO: Pixabay