Vabariigi president Kersti Kaljulaid on esmaspäeval ringsõidul Võrumaal, et esineda gümnasistidele, kohtuda keelelaagris olevate noortega ning külastada Kuperjanovi jalaväepataljoni.

Ringsõit algab Võru Gümnaasiumis, kus ettevõtlusnädala avasündmusena peab riigipea ettevõtluse ja ettevõtlikkuse teemalise loengu gümnasistidele.

Seejärel kohtub president Kaljulaid venekeelsetest peredest pärit noortega, kes on Võrumaa peredes MTÜ Veeda Vaheaeg Võrumaal ja integratsiooni sihtasutuse poolt korraldatud keelelaagris.

Päeva teise poole veedab riigipea Taara kaitseväelinnakus, kus tutvub 2. jalaväebrigaadi arengu, varustuse ja relvastusega ning kohtub kaitseväelastega.

LÕUNAEESTLANE

Võru raudteejaamas teisipäeval toimunud juuniküüditamise ohvrite mälestustseremoonial asetas pärja kannatanute memoriaalile vabariigi president Kersti Kaljulaid, kelle sõnul ei suutnud Eesti inimeste vastu suunatud vägivald murda me unistust vabadusest.

„Reedesel päeval, täna 76 aastat tagasi tegid võõrad okupatsioonivõimud viimaseid ettevalmistusi massiküüditamise läbiviimiseks,” lausus Kaljulaid sõnavõtus. „Uue hommiku esimestel tundidel hakati kodudest väevõimuga viima meie kaasmaalasi. Mehi ja naisi. Lapsi, vanemaid, isasid, emasid.”

Nõukogude Liidus puudutas juuniküüditamine lisaks Eestile Lätit, Leedut, Valgevenet, Ukrainat ja Moldovat, kust viidi jõuga punaimpeeriumi teistele aladele üle 65 000 inimese.

Eestis oli juunis 1941 plaanis küüditada 11 102 inimest, kellest suudeti tabada ja deporteerida 9146 inimest.

Nõukogude okupatsiooni algusaastatel küüditati Eestist Siberisse kokku üle 46 000 inimese. Võrumaal sunniti aastatel 1941-1952 kodu maha jätma üle 3600 inimese, kellest enamik viidi minema just Võru raudteejaamast.

„Kõik need küüditamised ja vägivald olid suunatud meie maa ja meie rahva vastu, meie inimeste, meie perede vastu,” tõdes president Kaljulaid.

„Aga see vägivald oli suunatud ka meie enesekindluse ja vabaduseiha ja vabaduseusu vastu. Jah, küüditamine jättis hirmutunde, kuid ei hävitanud unistust vabadusest. Meie ei murdunud, me olime tugevamad võõrast vaenust ja võõrast vihast. Aga me mõtleme alati neile, kes jäid tundmatusse siis ja hiljemgi,” lausus riigipea.

Vaata pilte ja videokokkuvõtet Võru raudteejaamas toimunud koosviibimisest.

ARVED BREIDAKS

 

Vabariigi president Kersti Kaljulaid alustas esmaspäeval oma kahepäevast visiiti Võrumaale, mis on ühtlasi ka viimane presidendi nn tutvumisvisiit Eesti maakondadesse.

Pärastlõunal Võrumaale jõudnud riigipea külastas esmalt Kirumpääl asuvat jalatsitootjat OÜ Ritico, kus valmistatakse sandaale, toa- ja võimlemissusse, aga ka pastlaid.

„Kuna meil on hästi hooajalised tooted ja kuna praegu peaks olema kalendri järgi suvi, siis ikkagi põhiliselt lähevad sandaalid ja suvisemad jalatsid,” rääkis OÜ Ritico tegevjuht Liis Tillmann Lõunaeestlasele. „Mõeldes, et [noorte] laulupidu-tantsupidu on ju sellel aastal, siis loomulikult ka pastlad on sellel aastal hästi liikumas.”

1993. aastal tegevust alustanud OÜ Ritico on koos jalatsitootmisega nüüdseks kasvanud Ida-Euroopa üheks suuremaks sisetaldade tootjaks, kus saab tööd ligi poolsada inimest.

„Pool meie toodangust müüme Eestis ja pool läheb eksporti,” rääkis Tillmann. Piiri taha minevast kaubast jõuavad jalanõud ja sisetallad Soome, Rootsi, Norrasse, Lätti, Leetu, aga ka Venemaale, Sloveeniasse ja Saksamaale.

President kaks päeva Võrumaal

Võrumaa-visiidi esimesel päeval külastas riigipea veel MTÜ Toetuskeskus Meiela erivajadustega noorte töökeskust Võrus ja Kaitseliidu Võrumaa malevat.

Teisipäeval külastab riigipea Vastse-Roosas filmi „Tõde ja õigus” tegijaid, Metsavenna talu, Nursipalu harjutusväljakut, Võru politsei- ja piirivalvemaja, osaleb Võru raudteejaamas toimuval küüditamisohvrite mälestustseremoonial.

Kavasse kuulub ka kohtumine ettevõtjate ja puiduklastri liikmetega, tutvumine AS Toftan uue saeveskiga ning kohtumine Võrumaa vabakonna esindajatega.

Vaata pilte ja järgnevat videolugu riigipea külaskäigust Riticosse.

ARVED BREIDAKS

President Kersti Kaljulaid sõidab esmaspäeval kaheks päevaks Võrumaale, kus ta kohtub ettevõtjate, omavalitsusjuhtide ja vabakonna esindajatega.

Esmaspäeval külastab riigipea Kirumpääl asuvat osaühingut Ritico, MTÜ Toetuskeskus Meiela erivajadustega noorte töökeskust Võrus ja Kaitseliidu Võrumaa malevat, teatas presidendi kantselei.

Teisipäeval kohtub president Kaljulaid Vastse-Roostas filmi „Tõde ja õigus” tegijatega, külastab Metsavenna talu, kaitseväe Nursipalu harjutusväljakut ning Võru politsei- ja piirivalveametit.

Riigipea osaleb küüditamisohvrite mälestuspäeva tseremoonial Võrus, kohtub omavalitsusjuhtidega ning teeb ringkäigu kompetentsikeskuses Tsenter. Pärastlõunal osaleb president Väimelas ettevõtjate ja puiduklastri liikmetega ühisel ümarlaual ja külastab Sõmerpalu vallas ettevõtet Toftan ning kohtub Võrumaa vabakonna esindajatega.

LÕUNAEESTLANE

Vabariigi president Kersti Kaljulaid emadepäeval 14. mail 2017 Estonia kontserdisaalis.

Kallis ema, see kiri on Sinule. Ja kõigile teistele emadele. Eestis ja kaugemal, kuid siiski Eesti emadele.

Meil kõigil on ema. Meist väga paljud on emad. See on nii tavaline – olla ema. Ema olemises on nii palju argipäeva, päevast päeva korduvat, lapse kasvades ja laste arvu kasvades järjest keerukamaks muutuvat. Ema on nii enesestmõistetav. Muidugi peabki ema olema lapsele enesestmõistetav. Lapse väike hing ei tohigi taibata, et selles on õnne, kui Sul on hea ema. Ent aja kulgedes kasvab suureks iga laps. Nüüd on käes aeg mõista, et hea ema on suur õnn, tohutu vedamine ja saatuse kingitus.

Sellest mõistmisest – hea ema on suur õnn – tunneme last, kes on saanud suureks. Me kõik oleme suureks saanud lapsed. Me kõik oleme mõistnud, milline õnn on hea ema. Me kõik, kellel endal on lapsed, oleme mõistnud, et hea ema olla on samamoodi õnn.

Sellest mõistmisest peab sündima ühiskonna suhtumine emadesse. Emad ei ole argipäevased. Emade töö laste kasvatamisel ei ole miski, millele ühiskonnal on niisama õigus, mida ühiskond võib naistelt lihtsalt nõuda. Ema olemine on valik. Ka see on valik, kuidas emaks saada ja kuidas ema olla.

Iga laps loeb. Iga ema loeb. Iga lapse ja ema õnn on oluline. Iga ema ja lapse õnn on eriline. Sama oluline ja sama eriline on paraku ka mure. Iga lapse mure. Iga ema mure. Ühiskond saab näidata oma hoolimist, kui jagab neid muresid. Jagatud mure on poole väiksem ja jagatud õnn saab poole suurem. Hooliv ja märkav ühiskond selle pärast kestabki, et ta teeb igast murest poole väiksema ja igast rõõmust poole suurema.

Hooliv ja märkav ühiskond ei pea mõtlema kestlikust kahanemisest. Hooliv ja mõistev ühiskond kasvab iseenese sisemisest jõust. Hoolivas ja mõistvas ühiskonnas on lapsed kõige tähtsamad, sest nii arvavad kõikide laste emad. Hoitud lastest kasvavad omakorda hoolivad täiskasvanud, kellel jätkub märkamist lapsele, vanainimesele, suurte muredega inimestele. Hoida oma lapsi tähendab hoida Eestit. Hoida meie emasid tähendab hoida Eestit.

Iga ema tahab, et tema ema olemise tööd nähtaks. Seda, kuidas ta on pannud ilusasti riidesse oma lapse ja saatnud ta lavale ja pühib siis ise silmanurgast pisara, ukse taga t-särgis. Seda märkamist ootavad emad isadelt ja ootavad lastelt. Et ema olemise tööd ei võetaks iseenesest mõistetavana. Aga samamoodi ootavad nad seda märkamist kogu ühiskonnalt. Oma tööandjalt, oma riigi juhtidelt, aga ka oma kirjanikelt ja kunstnikelt, nendelt, kes kirjutavad emakeeles.

Vabariigi president Kersti Kaljulaid jõudis kolmapäeva pärastlõunal oma idapiiri ja Setumaa visiidi käigus Obinitsa külla, kus külastas külakeskuses asuvaid ettevõtteid, lasteaeda ning lipuväljakul kunstigaleriid Halas Kunn.

Obinitsa endises koolimajas töötavad lisaks kohalikule lasteaiale ja raamatukogule ka mitu käsitöö ja väiketootmisega tegelevat ettevõtet, sealhulgas Margit Mehilase lastebränd Hipsik ja T-särkidele trükkimisega tegelev Särgimeister.

Külakeskuses töötava käsitöömeister Terje Lillmaa sõrmede all sünnib aga legendaarne setu pits ja ka näiteks vabariigi aastapäeva vastuvõtul presidendi abikaasa kantud vöö, mida meister pudelisuuvööks kutsub.

Setomaa ettevõtluse õite tutvustamine polnud aga ainus, mida presidendile näidati, sest rääkimist tahtis ka setode selle sajandi suurprojekti – Setomaa valla – moodustamise käekäik ning Setomaa tulevikuväljavaated.

Vaata pilte ja järgnevat videolugu presidendi külaskäigust Obinitsa.

ARVED BREIDAKS

President Kersti Kaljulaid külastab kolmapäeval Eesti idapiiri ning lõpetab päeva Meremäe vallas.

Vaindloo saarel, kus visiit algab, asetab riigipea lilled Põhjasõja ajal saare lähedal hukkunud Inglise meremeestele püstitatud mälestuskivile.

Vaindloolt lendab riigipea Piusale, kus ta tutvub väljaehitatava piirilõigu ja Piusa kordoniga. Piusalt suundutakse Obinitsa külakeskusesse, lasteaeda ja raamatukokku, külastades ka galeriid Halas Kunn.

Meremäel tutvub riigipea Lõuna-Antsu talu ja Meremäe vabatahtlike päästjatega. Härma külas osaleb president Kaljulaid Timmo talus toimuval Setomaa-teemalises vestlusringis ning külastab Härma tsässonat, teatas presidendi kantselei.

LÕUNAEESTLANE

Venemaaga, kes käitub agressiivselt oma naabrite suhtes, ei ole võimalik suhteid parandada, tõdes vabariigi president Kersti Kaljulaid Põlvamaal Lõunaeestlasele antud intervjuus.

Vastates küsimusele, kas paremad suhted Venemaaga võiksid olla see võti, mis aitaks kõrge tööpuudusega Põlvamaal majanduslikult kiiremini areneda, lausus Kaljulaid, et Euroopas pole ühtegi riigipead, kes ei sooviks Venemaaga paremaid suhteid.

„Mina tahaksin ka väga parandada suhteid Venemaaga ja ma ei tea Euroopas ühtegi teist riigipead, kes ka ei tahaks parandada suhteid Venemaaga,” rääkis president. „Aga see on Venemaa, kes käitub agressiivselt oma naabrite suhtes, kellele ei meeldi rahvusvaheline väärtuspõhine julgeolekuarhitektuur ja sellise Venemaaga ei ole võimalik suhteid parandada. Midagi ei ole teha.”

Riigipea sõnul peab rahvusvaheline kogukond jääma kindlaks põhimõttele, et mitte ühegi riigi piire ei tohi jõuga muuta. „Me ei saa selles osas teha kompromisse,” lausus Kaljulaid.

Eestil on presidendi sõnul Venemaa turu kaotamise kogemus olemas juba 1990ndate algusest.

„Jah, kui on võimalik parasjagu kaubelda ka meie idanaabriga, tuleb seda teha,” lausus ta, „aga praegusel hetkel tuleb arvestada sellega, mis on kujunenud olukord: kehtivad sanktsioonid, kehtivad ka poliitilise lävimise piirangud – Euroopa Liit leppis kokku viis põhimõtet, kuidas Venemaaga suhelda – ja meile siin on eluliselt oluline, et Euroopa partnerite ühtsus selles osas, et kuni Minski leppeid Ukrainas ei täideta, senikaua ei saa pöörduda tagasi tavaliste suhete juurde Venemaaga, [säiliks].”

Ratas sõidab kontserdile

Küsimusele, kas peaminister Jüri Ratase visiit 8. aprillil Peterburgi, kus valitsusjuht osaleb Jaani kirikus tänujumalateenistusel ja kontserdil, mis on pühendatud 100 aasta möödumisele eestlaste meeleavaldusest autonoomia toetuseks, on tõlgendatav kui soov siluda Venemaaga suhteid, vastas Kaljulaid:

„Mina tõlgendan seda peaministri kontserdikülastusena. Täpselt selline see ongi ja nii tuleb seda võtta. Ma ei oskaks seda kuidagi laiemalt tõlgendada tingimata.”

Vaata president Kaljulaidi vastuseid järgnevast videost.

ARVED BREIDAKS

VAATA LISAKS: PRESIDENT PÕLVAMAAL: edu mootoriks saab hea elukeskkond

Vabariigi president Kersti Kaljulaid jätkas oma maakonnavisiite kolmapäevase külaskäiguga Põlvamaale, kus ta rõhutas, et ühe piirkonna arengu mootoriks on üha rohkem saamas hea elukeskkond, mis meelitab kohale arengusse panustavaid inimesi.

„Ma olen näinud palju inimesi, kes tahavad elada Põlvamaal ja on leidnud endale tegevusala, mille tarbija ja turg asub tihtipeale siit Põlvamaalt väga kaugel, aga mis võimaldab neil elada just siin ja kasvatada oma lapsi just siin,” rääkis president Kaljulaid intervjuus Lõunaeestlasele.

Riigipea visiit algas hommikul Värska Sanatooriumis, jätkus külaskäiguga Mikitamäe kooli ja lasteaeda, Räpina Aianduskooli. Pärastlõunal tegi riigipea ringkäigu mööda Mooste mõisas tegutsevaid ettevõtteid ning maitses Mooste vallas Üvasi talus toodetavat kitsejuustu.

„Ma olen näinud suurepärast kogukonnaõue, kus on võimalik pakkuda väga suurele hulgale rahust, vaikusest, aga võib-olla ka natuke kodusest nikerdamisest huvitatud turistidele tulevikus rahulikku pelgupaika,” kiitis Kaljulaid Mooste mõisas nähtut.

Meeldiv keskkond meelitab inimesi

Kuid vaatamata uutele ettevõtmistele ja edulugudele, mida presidendile tutvustati, on Põlvamaa endiselt Eesti üks kõrgeima tööpuudusega maakondi. Mis aitaks töökohti juurde luua?

„Tänapäeval ei ole enam võimalik tekitada kuhugi töökohti mingisuguse konkreetse tegevusega – valmistada ette pinnad selleks, et saabuksid suured tööstusettevõtted,” rääkis Kaljulaid. „Tööstuses ei tule enam väga palju töökohti, tööstusettevõtted on üha suuremad üha väiksema töötajate arvuga.”

Seepärast soovitab Kaljulaid panustada elukeskkonna arendamisse ja selle hoidmisse, mis uusi inimesi maale meelitaks.

„Kui on hea elukeskkond ja tagatud transpordiühendus nii inimestele kui ka andmehulkadele ehk siis kiire internet, siis see meelitabki kohale need inimesed keda me tahame. Kelle tööl ja mõtetel on nii kõrge lisandväärtus, et nad võivad elada seal, kus nad tahavad.”

Vaata pilte ja videolugu presidendi käigust Põlvamaale.

ARVED BREIDAKS

President Kersti Kaljulaid sõidab kolmapäeval visiidile Põlvamaale, kus külastab haridusasutusi ning kohtub omavalitsusjuhtide, ettevõtjate ja vabakonna esindajatega.

Riigipea alustab oma ringsõitu Värska Sanatooriumis, misjärel külastab Mikitamäe kooli ja lasteaeda, tutvub Räpina Aianduskooli ning Mooste mõisakompleksi ja seal tegutsevate ettevõtetega, teatas presidendi kantselei avalike suhete osakond.

Pärastlõunal külastab Vabariigi President Üvasi talu ja suuri liimpuitkonstruktsioone tootvat firmat Arcwood by Peetri Puit ning kohtub Põlvamaa omavalitsusjuhtidega.

Päeva lõpetab arutelu Maanteemuuseumis eelarvamusfestivali eestvedajatega.

Lõunaeestlane

Valgamaad külastanud vabariigi president Kersti Kaljulaid on kindel, et pärast Rail Balticu ehitamist paraneb ühendus ka Riia ja Tartu vahel, võimaldades Kesk-Euroopa turistidele parema juurdepääsu Lõuna-Eesti rahule ja vaikusele.

„Lõuna-Eestil kahtlemata on turismipiirkonnana hea väljavaade toimida,” lausus president Kaljulaid pärast kohtumist Otepää piirkonna turismiettevõtjatega Lõunaeestlasele.

„Ma arvan, et kui meil ükskord on Rail Baltic, kui Riiast saab siia kiiresti rongiga ka Tartu suunas liikuda, see kindlasti muudab selle piirkonna kättesaadavamaks Kesk-Euroopa ülerahvastatud piirkondade elanikele, kes väga hea meelega ostaksid rahu ja vaikust,” rääkis Kaljulaid.

„Teades, mis toimub näiteks Saksamaa jõgede ääres kämpingutes, mis on võrreldes meie Lõuna-Eestiga ikkagi väga koledad kohad, siis potentsiaali on kõvasti,” lisas riigipea.

Kaljulaid ei jaga kartust, et Pärnu kaudu kulgev Rail Baltic lõikab Lõuna-Eesti „kaardilt välja” ning piirkonna ühendatus muu ilmaga jääb unarusse.

„Ma olen täiesti kindel, et kui Rail Baltic hakkab valmis saama, siis me näeme väga kiiret Tartu-Riia rongiühendust üsna kiirelt tekkimas. Ma olen selles täiesti kindel,” lausus Kaljulaid.

Vaata pildigaleriid riigipea käigust Otepääle ning järgnevat videolugu.

Arved Breidaks

President Kersti Kaljulaid on neljapäeval ja reedel ringsõidul Valgamaal, kus ta kohtub vabakonna esindajate, ettevõtjate ning omavalitsusjuhtidega.

Riigipea alustab ringsõitu neljapäeval Taageperas, kus ta kohtub külaseltsi liikmetega. Taagepera külaseltsi loomist ajendas elanike soov arendada oma kodukohta, muuta külaelu aktiivsemaks ja säilitada rahvakultuuri.

Seejärel suundub president ettevõttesse Ritsu, kus projekteeritakse ja toodetakse palkmaju, mida on aastate jooksul eksporditud 40 riiki.

President Kaljulaid külastab neljapäeval ka Tõrva Avatud Noortekeskust, kus ta kohtub Valgamaa noorsootöö eestvedajatega. Noortekeskusest suundub riigipea pereettevõttesse Puide Talu, mis tegeleb põhiliselt teravilja kasvatamisega ning sertifitseeritud seemnete paljundamise ja müügiga.

Õhtul külastab Vabariigi President Tehvandi spordikeskust, kus räägitakse piirkonna turismi arendamisest.

Reedel külastab president Pääsukese lasteaeda Valgas, mis kasutab juba üle kümne aasta keelekümblusmetoodikat ning sai eelmisel aastal ka sihtasutuselt Innove keelekümbluse kvaliteediauhinna. Kohtumisel Valka Kunstikooli ruumides räägitakse Valga-Valka koostööst. Samuti kohtub president Valgamaa kohaliku omavalitsuse juhtidega.

Lõunaeestlane

Vabariigi president Kersti Kaljulaid iseseisvuspäeval Estonia teatri- ja kontserdimajas 24. veebruaril 2017.

„… maa sulab, rohi tärkab, puu ajab pungi ja lehti ning lehe varjus laulab lind jälle omi igavesi kevadlaule. On see sentimentaalne ööpik või romantiline sinilind s i u r u, – kas pole see ükskõik! Pääasi kui ta kuulutab uut elu uute pungade, õite ja viljaga.”

Head Eesti inimesed!

Kallid külalised

See romantik, kes niimoodi ütles, oli Tuglas. 100 aastat tagasi. Kohe sai Eestist riik ja oli lootust, et aasta aastalt, vähehaaval, saab tulevastel põlvedel parem.

Nii ongi läinud. Meil on oma riik, mis ei seisa enam iial üksi. Meie partnerid ja liitlased on meiega tingimusteta. Nemad austavad meie keelt ja kultuuri, tavasid ja kombeid nii, nagu meie nende omi austame.

Just tänases maailmas on niisugused liitlased erakordselt olulised. Maailm pole vast päris liigestest lahti, kuid näeme, et aastakümneid kehtinud enesestmõistetavused ei ole olla absoluutsed.

See maailm nõuab eriti Eesti-suguselt riigilt tähelepanelikkust. Nõuab meie ühiskonna aluseks olevate väärtuste, eriti rahvusvahelise õiguse kindlat järgimist. Nõuab meilt vastutustundlikku tegutsemist rahvusvahelistel lavalaudadel ja koridorides. Rõhutan seda eriti täna, mil Eesti eesistumise alguseni Euroopa Liidu nõukogus on jäänud 127 päeva ja natuke vähem kui 7 tundi.

Otto von Bismarck ütles: „Sisepoliitika alal ei ole ükski kaotus igavene. Aga välispoliitikas esineb aegu ja võimalusi, mis kunagi tagasi ei tule.”

Väikeriigi jaoks paremat ellujäämisõpetust ei olegi. Kõiges, mida me teeme, peame alati arvestama, veel enam, esikohale seadma oma välispoliitilised huvid, meie rahvusvahelise positsiooni.

Meie välis- ja julgeolekupoliitika viimasel veerandsajandil on olnud edukas. Meie poliitikud on võtnud rahvusvahelisi kohustusi ning neid täitnud, vahel ka sisepoliitilise populaarsuse hinnaga. Just täna näeme, kui tähtis see on olnud. Meile kinnitatakse, et segastel aegadel ollakse meiega.

Ma tänan kõiki Eesti valitsusi keeruliste valikute õigete lahenduste eest.

25 aastaga oleme loonud oma unistuste Eesti. Kuid homse jaoks sellest ei piisa. Nüüd peame looma oma laste ja lastelaste unistuste Eestit. Meie riik on teistest üsna erinev, ilmselgelt loomingulisem ja paindlikum. Näen mitmeid võimalusi edeneda, juba tehtule toetudes. Mõtelgem korraks koos!

Iseseisev Eesti riik saab kestvalt eksisteerida ainult demokraatlikus väärtusruumis. Üks väikeriik ei saaks sellises geopoliitiliselt pingelises asukohas toimida, kui ta oleks sisemiselt ebademokraatlik.

Oluline osa demokraatlikest väärtustest on inimõigused, mis peavad olema kõigil inimestel lihtsalt seepärast, et nad on sündinud inimestena. Lisanduvad meie oma põhiseaduses kokku lepitud väärtused, mille eesmärgiks on hoida Eesti keelt ja kultuuri, sest muidu pole iseseisval Eesti Vabariigil ju mõtet.

Keel ja kunstid loovad kultuuriruumi. Lisades harjumused ja tavad, saame meile omase komberuumi. Saame sidusa keskkonna, mille olemasolu tunnistamist on meil õigus nõuda kõigilt meie juurde pikemaks ajaks või päriseks tulijatelt. Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie.

Seadusesse saab kirjutada, kuidas saada Eesti kodanikuks, kuid mitte seda, mil moel saada osaks Eesti rahvast. Kui me seda prooviksime, lõpetaksime totalitaarses ühiskonnas, mis on meie kommete hoidmise nimel hävitanud meie vabadused.

Mitte kõike seda, mida me oma komberuumis ei soovi näha, ei saa me ära keelata. Ka sellega hävitaksime lõpuks omaenda vabadused. Mitte kõiki neid, kes tahavad siin elada, ei saa me teha eestlasteks. See ei peakski olema meie eesmärk. Niimoodi hävitaksime eestluse.

Samas – meie toimimise platvorm on Eesti platvorm. Meil on üks riigikeel. Riigikeele kõnelemine kodus ja sõpradega ei ole kohustus. Kuid valmisolek suhelda teistes keeltes, sealhulgas riigipoolne valmisolek austada eesti keelt mitte oskavate siinsete elanike või külaliste inimõigusi, ei ole mitte kunagi sõnum valmisolekust vähendada eesti keele rolli riigikeelena.

Veelgi enam – fakt, et eesti keel ja kultuur on kaitstud põhiseadusega, see veel ei tähenda, et eesti keel ongi kaitstud. Keelt ei kaitse käskude ja keeldudega. Keel on kaitstud vaid siis, kui seda edukalt õpetatakse siinviibivatele keelt mitte oskavatele inimestele. Mida rohkematele ja rohkem, seda parem.

Ma mõistan, et päris suur osa eestlasi tahab hoida oma komberuumi kiivamalt, kui seda teevad paljud Lääne-Euroopa riigid. Suurem osa meist ei ole valmis elama multikultuurses ühiskonnas, kus eesti kombed poleks selgelt tähtsamad teistest.

Riigid, kes meie arvates on kaotamas oma identiteeti juurde tulijatele, on meist edukamad olnud just ühtse keeleruumi kujundamises, isegi kui neil on olnud meist palju rohkem soovi kaitsta oma komberuumi. Keelekeskkonda kaasamine toimib läbi lasteaia ja eelkooli, läbi loomuliku täiskasvanu ja lapse vahelise suhtluse.

Siin elavad teised rahvad ei ole meist oma kommetelt suurt erinenud. Maailmas on rahvaid, kelle arusaam ühiskonnast erineb meie omast päris radikaalselt. See ei tähenda, et sealt tulnuil poleks Eestis kohta, saabugu nad siia sõja eest pakku või töörändajaina. Me peame suutma sõnastada, mida me neilt ootame selleks, et koos toimida Eesti ühiskonnana.

Komberuumi hoidmine ei saa olla üksik kursus, mis õpetab lisaks keelele austama siinse ühiskonna vabadusi ja neid mitte omatahtsi kitsendama. See on lihtsalt eeldus, miinimum. Komberuumi tagab meie pidev valmidus meenutada meile olulisi väärtusi. Komberuumi kaitsmise osa peab olema ka lugupidamine teiste tavade vastu, kuid ainult piirini, kus need ei hakka meie komberuumi ahistama.

Komberuumi kirjeldamine ongi keeruline, lõpuks ei ole me ju homogeensed eesti asja ajamise robotid. Meil endilgi on erinevad kombed, erinevad ootused elule ja erinev maailmavaade. Aga kuna me nähtavasti ei ole valmis multikultuurseks ühiskonnaks, siis me peame suutma sõnastada oma, eesti oma. Peame suutma seda kirjeldada ning järjekindlalt ja delikaatselt õpetada.

Daamid ja härrad!

Kommetes konservatiivsed, oleme ühiskonnana ometigi üks maailma innovaatilisemaid. Eesti elu edendajad mõistavad tulevikku hästi.

Praegu näeme, et meie noorte ootused erinevad kardinaalselt kasvõi praeguste keskealiste ootustest. Noored ei tea, mida tähendab struktuurne tööpuudus ja ümberõpe. Nad vahetavad tööandjaid, oma rolle tööturul ja tegevusvaldkondi loomulikult ja iseenesestmõistetavalt. Suureneva sissetuleku korral vähendavad pigem tööaega kui säästavad tulevikuks. Nad elavad täna ja kohe. Muutub ka traditsiooniline töö, järjest vähem peavad inimesed olema kellast kellani kindlas kohas.

Olukord tundub imelik. Uued põlved ei taha käia tööl 30 aastat ühtejutti ja siis siirduda pensionile. Nad õpivad, töötavad, reisivad ja saavad lapsi rütmis, mis neile sobib. Taunitud niisugune elu justkui pole. Kuid selle rütmiga ei oska arvestada mitte ühegi arenenud riigi pensioni- ega ravikindlusmudelid. Noori see täna ei huvita, nad lihtsalt ei panustagi, sest risk abi vajada on väike või kusagil kauges tulevikus.

Me peame muutma sotsiaalse toe pakkumise paindlikuks. Me peame arvestama noorte teistsuguse eluga. Hea uudis on, et see ei nõua suuri investeeringuid, vaid õigeaegset muutuste märkamist ning tahet näha neis väärtust, mitte probleemi.

Ühiskond on jõgi, selle voolukiiruse kujundab selle liikmete tahe ning voolusängi ümbritsev keskkond, ajaloo võimalused. Meie aja lugu on liikumine, minek ja tulek. Teiste maailma riikidega võrreldes on Eesti selliseks ajastuks palju paremini valmis, sest meil on arvuti kaudu kätte saadav koduriik, mis on pidepunktiks nii oma kodanikele kui oma e-residentidele.

Iga inimene vajab riiki, mis pakub talle ühiskonna liikmeks olemise võimalust. Mida rohkem on elus toimetamist erinevates riikides, seda vähem on inimese ja riigi kokkulepe geograafilise elukohaga seotud.

Me peame oma rändavale kodanikule pakkuma püsivat suhet riigiga, võimalust maksta makse ja saada osa ühiskonna turvavõrgustikust, sõltumata tema asukohast maamunal. Täna lindpriilt maailmas kulgejad peavad saama tunnustatud osaks me ühiskonnast. Kui suudame sama pakkuda oma e-residentidele, siis oleme juba 10 aasta pärast kindlasti üks maailma edukamaid riike.

Töörändajate ühine omadus on see, et nad on töövõimelised, nutikad ja peaksid ühiskonda panustama. Las nad panustavad meie ühiskonda!

Kui me tunnustame oma noorte lennukihku, aga loome neile samas alati avatud maandumisplatsi, kus olla me ühiskonna täieõiguslik osa, tõmbab see ligi ka muu maailma ettevõtlikke ja harituid. Eesti saab pakkuda taskus kaasas kantavat keskkonda.

Kaasaskantav riik aitab ka traditsioonilisi tegijaid, mitte ainult IT- või start-up majandust. Inglise ettevõtja, kes pelgab Brexitit, võib leida siit tormivarju. Kui me suudaks veenda näiteks maailma reedereid kasutama täielikult elektroonilist asjaajamist lipuriigiga, ei peaks meie lipualune olema tühi. Eestil on seda olemasoleva põhjal lihtne pakkuda.

Riik on juba loonud aluse. Kui ettevõtjad ehitavad e-residentidele sama vinge pealisehituse, nagu nad on ehitanud e-eestlastele endile, siis on Eesti kindlasti selle sajandi võitjate hulgas.

Aega on vast viis aastat, selle ajaga aitavad meie endi eksportivad IT-ettevõtted kindlasti mõne teise riigi järele. Me ei tohi hilineda. Meie ettevõtetest 1 protsent on juba e-residentide ettevõtted. Meil on neile hetkel pakkuda küll vähest bürokraatiat, aga ka väga vähe lisateenuseid. Lisateenuste arv peab kasvama ülikiirelt lõpmatuks. Võti on nüüd juba ettevõtjate käes, kes peavad mõistma e-residentide ootusi ja neile vastama. Riigi rolliks jääb, nagu alati, selles protsessis ikka ja jälle uuesti ilmnevaid bürokraatlikke tõrkeid kiiresti likvideerida, seadmata samas ohtu süsteemi usaldusväärsust. Head kuulajad!

Me peame rääkima ka Eesti hingeseisundist. Me peame koos pingutama, et Eestis oleks vähem kurjust.

Täna on riigipüha. Politsei teab – pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa. Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Nii on see jõulude ajal, jaanipäeval. Nii on see ka täna, vabariigi aastapäeval.

Vägivaldsed mustrid korduvad põlvest põlve, neid murda ei saa teisiti kui avaliku tähelepanuga, mis toob kaasa olulise nihke hoiakutes. Ei piisa, kui delegeerime selle probleemi politseile ja sotsiaaltöötajatele.

Millal te kuulsite viimati poliitilist diskussiooni, näiteks enne valimisi, kuidas lugupeetud kandidaadid võiksid aidata vägivalda välja juurida? Nõudke sellist diskussiooni. Ärge valige inimesi, kes koduvägivalla teemal suudavad genereerida vaid mõne rumala nalja. Ärge naerge ja ärge valige.

Omalt poolt luban, et ei lakka pidupäevakõnedes teile sellest rääkimast enne, kui ma tunnen – hoiakud tõesti muutuvad. Kui kodudes on inimesed kaitstud, siis oleme ka avalikus ruumis enam kaitstud liiklusraevu, juhusliku peksasaamise ja põhjendamatu halvakspanu eest.

Loodan, et viie aasta pärast ei ole möödavaatamine enam mõeldav. Kahtlemata vajame vägivallaga võitlemiseks ka investeeringuid – eelkõige võimalust anda kannatanutele uus elu, sõltumata vägivalla iseloomust ja kannatanu vanusest. Kuid investeeringud tekivad avalikust tellimusest.

Möödavaatamiskultuur sellist tellimust ei tekita. Märkamiskultuuri edendamine on meie kõigi töö. Alustuseks vaadakem iseendasse. Internetist leiate Teomeetri, kus alates tänasest kogutakse ideid vägivallata Eesti saavutamise nimel.

Armsad sõbrad!

Kõike, millest oleme unistanud, me saavutanud pole. Meil ei ole klassikalist kõige eest hoolitsevat riiki, nagu 25 aastat tagasi nägime jõukates demokraatiates ja seadsime ise endile eeskujuks.

Sellist riiki ei ole tegelikult ükski neist riikidest ka endale lubada saanud. Ei ole saanud majanduslikult, aga ka mitte ühiskonna tervise seisukohast. Hoolitsev riik vabastas ühiskonnaliikmed vajadusest pidevalt enda ja oma kogukonna tuleviku pärast muretseda. Selline ühiskond kaotabki võime vastu panna ümbritseva keskkonna muutustele, sest arutelusid nende muutuste üle ei peeta rohujuuretasandil.

Tänane rahvusvaheline olukord on valus taluda. Maailmakord ja ühiskonnakorraldus, millisega iseseisva riigina 25 aastat tagasi liitusime, ei jõudnudki saada globaalseks hüveks enne, kui temas kahtlemata hakati.

Demokraatlikku maailmakorda kujutati liiga vähe läbi inimõiguste ja vabaduste, võrdsete võimaluste ja madala korruptsioonitaseme. Sel moel sõnastatuna on globaalne demokraatlik maailmakord inimkonnale täiesti jõukohane.

Demokraatlikku maailmakorda paraku kirjeldati liiga palju läbi mugava tarbimiskultuuri. See ei saanudki saada globaalseks hüveks, sest lihtsalt ressursse meie planeedil, meile praegu kättesaadava tehnoloogiataseme juures, selleks ei jätkuks. Ühine eksitus ja selle ilmsikstulek ongi see, mis muudab arenenud maailma täna ebastabiilseks.

Mida saame teha teisiti, et siiski saada kätte see heaolu, millest unistame? Me väärime heaolu, aga tahame sedasama võimaldada oma lastele ja nende lastele. Jätmata neile võlgu.

Eesti ei ole saanud endale kunagi lubada ühiskonda, kus tulevikule ei pea mõtlema. Nüüd on see mõtlemisharjumus meie eelis. Me oleme harjunud muretsema oma pere, küla, riigi ja maailmajao tasandil.

Igaüks meist kuulub mitmesse kogukonda – on perekond, töö, hobi või paigahuviga seotud kogukond. Igaühe mina jaguneb kildudeks, et moodustada kellegi teise minakildudega koos uusi tervikuid. Meie ühiskond on nagu vitstest punutis, kõik läbipõimunud. Meie paindlikkus aitab meil olla paremini valmis 21. sajandi ühiskonnaelu mõistlikuks korraldamiseks.

Head inimesed!

Nüüd, kui vallapiirid on kaugemal ja vallamaju vähem, peab ühiste vajaduste märkamise ja neile vastamise süsteem põhimõtteliselt muutuma. Riigi pidamist tuleb kahtlemata tänapäevastada ka institutsioonide tasemel. Optimeerides, mitte juurde ehitades. Seda me tunneme riigireformina.

Kuid suurem muutus, mis aitab meil jõuda sidusa ja hooliva ühiskonnani, toimub meie kõigi osavõtul. Väga hea on, et ma ei pea täna üles kutsuma algatama kohalike teenuste uuendamist. Töö juba käib.

Üha paremini saavad kokku vahetu märkamine, soov aidata ning riigi ja omavalitsuse võimekus toetada. Kogukonnategevused on meil levinud traditsioonilise heaoluriigi mudelis monopoolselt avalike või siis alternatiivsete ja kalliste erateenustena saada olevatesse sektoritesse, näiteks sotsiaalvaldkonda. Neist on saanud kogukonnateenused. Me oleme leidnud oma juured, sest ühistegevus oli olulisel kohal ka Eesti Vabariigis enne II maailmasõda.

Teid, kes te ehitate Eestis üles kogukonnateenuseid, on väga palju. Me oleme teiega kohtunud. Ka teiega, kes te oma linna või valda juhtides kogukonnateenuseid rahastate, oleme kohtunud ja arutanud, kuidas edasi minna nii, et kogukonnateenus ehitaks ühiskonda, mitte ei kurnaks kohalikku eestvedamisvõimelist seltskonda.

Just siin on pikk tee veel minna, et see, mida me praegu näeme, väsimusest ei vaibuks. Tähtis on kirjeldada ka rahastamise mudel, mis oleks lihtne, aga läbipaistev. Et kogukonnateenused ei upuks bürokraatiasse, kuid ei tekitaks ka kahtlusi maksuraha kasutamise otstarbekuses või süüdistusi korruptsioonis.

Riigi toetatud ühistegevuses tulebki näha 21. sajandi jõukohast kohaliku valitsemise mudelit. Toon paljude näidete hulgast esile Viljandi prouade ettevõtmise aidata teisi eakamaid, kel jaksu napib. Mitmed omavalitsused toetavad seda vabast tahtest sündinud teenust. Prouade algatus laieneb vallast valda. Nii saab kokku õmblusteta ühiskond, kus toeks ja abiks on kogukond, aga kulusid aitab katta vald.

Ees seisavad kohalike omavalitsuste valimised. Küsige kandidaatidelt, kas nad on valmis teid teie püüdlustes toetama, kui teil on teotahet? Või hoiavad nad kinni aegunud juhtimismudelist, kus juhid, kord valitud, otsustavad ise, mis on nende rahvale hea ja kiidavad endi otsuseid teie raha eest loodud meedia vahendusel?

Kas nad on valmis pidevaks aruteluks selle üle, mida kodukandis teha? Kas nemad laseksid teil teha sellist küla või linna, nagu teie arvates on tarvis? Kui laseksid, siis näidake välja, et see teile meeldib. Valige neid!

Ja veel – kui riik tahab, et kohalik omavalitsus oleks tõeline kogukonna hoidja ja eestvedaja, ei tohi koormata omavalitsusi nende tegevustega, mille keskne korraldus on väikeriigile jõukohane ja toimiv. Ahvatlev on nüüd, kui omavalitsused on suuremad, lükata nende vastutada näiteks gümnaasiumiharidus või esmatasandi arstiabi korraldus.

Seda ei tohi teha. Ühtlaselt hea hariduse ja arstiabi kättesaadavus igas Eesti nurgas on Eesti riigi üks peamiseid ülesandeid. Kohaliku omavalitsuse roll peab siin olema toetav, kuid mitte vastutav. Pigem võiks mõelda, kas mitte alus- ja põhihariduseski ei peaks riigi vastutus olema selgem, et hoida üht meie suurimat loodud ühisväärtust – ühtluskooli.

Kui miski peab olema üle riigi ühte moodi, on see riigi vastutus. Kohaliku omavalitsuse vastutus on kõik see, mis on kohalikust eripärast lähtuv ja vajab lahendamist just siin, praegu ja viisil, mida on vaja kasvõi ühel inimesel.

Kogukonna ja me ühise elu hüvanguks saab igaüks panustada neid ressursse, mis tal käepärast – aega ja oskusi, raha või märkamist. Tänan kõiki, kes aitavad iga päev endale jõukohasel viisil ehitada uut, õmblusteta Eesti ühiskonda!

Head kuulajad!

Kogukondadele toetuvas ühiskonnas on lihtne otsida ühisosa, mitte vastandumist. Tasakaal elu ja töö vahel, kogukonna ja riigi koostoimimine, eesti ühiskonda panustamine samal ajal maailma vallutades on see kõik võimalik. Selleks ei pea me tegema tehnoloogilist läbimurret, mida oleks ammu otsinud kogu maailma helgemad pead. Lihtsalt, mida kiiremini muutub maailm, seda suurema eelise saavad väikesed ja paindlikud.

Luuletaja Ernst Enno kirjutas 27. juunil 1918:

„Mis oli, see on läinud

Mis tuleb, alles ees.“

Oma riik oli tulnud, koos sellega vastutus tema hoidmise eest.

Võõraid võime ja rindeid käis üle Eesti mitmeid. Ometi ajas omariiklus kindlad juured alla, mis pidasid vastu kõigile 20. sajandi katsumustele ka siis, kui puu ei saanud ajada selliseid pungi ega ööbik laulda neid laule, mida ihanuks.

Kui palju rohkem on meie ajastule antud!

Oleme tänulikud.

Hoiame üksteist.

Ja hoiame Eestit!

Head vabariigi aastapäeva!

 

FOTO: Raido Pajula