Peaminister Jüri Ratas on kolmapäeval ringsõidul Võrumaal, et kohtuda ettevõtjatega.

Valitsusjuht külastab saematerjali tootvat ASi Toftan ning puidu- ja mööblitootmise kompetentsikeskust Tsenter. Samuti kohtub ta Lõuna-Eesti Haigla juhtidega.

„Tublid ettevõtted on majanduskasvu veduriks, pakkudes elanikele tööd ja aidates seega kaasa ebavõrdsuse vähendamisele ühiskonnas. See on iseäranis oluline Eesti maapiirkondades,” lausus Ratas enne visiiti.

LÕUNAEESTLANE

Valitsuskabinet kiitis läinud nädalal heaks riigireformi kava, mille kohaselt kolitakse kahe aasta jooksul Tallinnast maakondadesse tuhatkond riigipalgalist töökohta, kuid sellele eelnev maavalitsuste likvideerimine ei pruugi kulgeda nii valutult, kui varem arvatud.

Kui 2016. aastal asus keskvalitsuse palgal olevatest töötajatest 45 protsenti Tallinnas, siis riigireformi tegevuskava kohaselt peaks 2019. aasta märtsiks neid pealinna jääma 43,5 protsenti.

„Põhimõte on jätkuvalt see, et tuhatkond töökohta peaks meie arvates Tallinnast välja, peamiselt maakonnakeskustesse minema,” ütles peaminister Jüri Ratas Lõunaeestlasele.

„Ma olen täielikult seda meelt, et igal pool üle Eestimaa on võimekad naised ja mehed, kes tegelikult suudavad erinevaid ameteid pidada ja tööd teha,” lisas valitsusjuht (vt kommentaari loo lõpus olevast videost).

Täpsem plaan selgumas

Kuigi peaminister on välja öelnud eesmärgi viia maakonnalinnadesse umbes 1000 riigipalgalist töökohta, pole veel täpselt teada, millised töökohad, millal ja kuhu kolitakse.

Rahandusministeeriumi avalike suhete osakonna peaspetsialisti Kristina Haavala sõnul peavad ministeeriumid esitama töökohtade pealinnast väljaviimise tegevuskava valitsusele maikuu lõpuks.

Asjade pakkimiseni jõutakse pärast seda, kui valitsus on vastava tegevus- ja ajakava kinnitanud.

Enne kaovad maavalitsused

Ent veel enne seda kui uued riigipalgalised töökohad maakonnakeskustes asutatakse, sulgeb valitsus käesoleva aasta lõpus 15 maavalitsust, mille ülesanded jagatakse ära kohalike omavalitsuste ja teiste riigiasutuste vahel.

Riigikogus riigireformi probleemkomisjoni juhtiva Ivari Padari hinnangul on maavalitsuste kaotamine „päris ambitsioonikas” plaan, mis kätkeb endas ka riske.

Eelkõige puudutab see maavalitsuste nende ülesannete üleandmist, mida uuest aastast peaksid omavalitsused ühiselt täitma hakkama. Näiteks ühistranspordi korraldamine, maakonna arendustegevus, terviseedendus ja kultuuritöö.

Padari sõnul pole välistatud, et igas maakonnas lihtsalt pole aastavahetusel kogu maakonda hõlmavat omavalitsuste koostööorganit ehk omavalitsuste liitu, kellele maavalitsusest jäänud ülesanded üle anda.

„On maakondi, kus 1. jaanuariks 2018 on uued omavalitsuste koostööliidud loodud, aga meil peab olema ka variant B maakondadele, kus neid organisatsioone pole,” selgitas Padar Lõunaeestlasele.

Omavalitsusliidud jätkvad MTÜna

Probleemi ei teki tema hinnangul näiteks Saare maakonnas, kus haldusreformiga luuakse kogu maakonda hõlmav omavalitsus. Samas Kagu-Eestis on kaart pärast reformi ilmselt sootuks kirjum ning uued omavalitsused ei pruugi 1. jaanuariks uue omavalitsusliidu käivitamisega hakkama saada.

Pealegi ei ole valitsusel Padari kinnitusel kavas omavalitsusi seaduse jõuga sundida omavalitsusliitu astuma ega muuta omavalitsusliitu avalik-õiguslikuks organisatsiooniks, vaid jätkatakse praeguse mittetulundusühingu mudeliga. „Ma arvan, et peame alustama MTÜ-na ja kui see ei peaks toimima, siis jõuame selle asjaga edasi minna,” lisas Padar.

Maavalitsuste likvideerimist reguleeriv seadus on kavas vastu võtta jaanipäevaks.

Vaata järgnevast videost peaminister Jüri Ratase kommentaari töökohtade väljaviimise plaanile.

ARVED BREIDAKS

Peaminister Jüri Ratas külastas pühapäeval Eesti idapiiri, et tutvuda edasiminekutega piiri väljaehitamisel, Piusa kordonit ning Koidula piiripunkti.

Maismaapiiri tähistamise tööd on jõudnud lõpusirgele – Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni 556 piiripostist on paigaldatud 535 piiriposti ja vahepiiriposti, piir on puhastatud ning rajamisel on kaks katselõiku.

„Eesti idapiir saab olema üks moodsamaid ja kõrgtehnoloogilisemaid piire Euroopas,” sõnas Ratas. Ta lisas, et väljaehitatud ja korralikult hooldatud piir lihtsustab oluliselt politsei- ja piirivalveameti tööd nii ebaseaduslike piiriületajate tabamisel kui ka eksimusest tekkinud piiriületustel, samuti tagab see piirivalvuritele paremad töötingimused.

Valitsusjuht tunnustas samuti piiri ääres elavaid maaomanikke, kes on jõudnud riigiga kokkuleppele, et nende kodumaadelt jooksev piir puhastatakse ja ehitatakse välja ning nad mõistavad, et see on riigi julgeolekut arvestades oluline.

Idapiiri väljaehitamine ja selle katmine tehnilise ja elektroonilise valvega viiakse lõpule 2019. aasta alguseks. Kokku investeerib riik idapiiri ehituseks ca 74 miljonit eurot.

LÕUNAEESTLANE

FOTOD: RAIGO PAJULA/valitsuse kommunikatsioonibüroo

Setomaad külastanud peaminister Jüri Ratase kinnitusel moodustab valitsus sundliitmiste teel Setomaa valla, vaatamata sellele, et Meremäe vallavolikogu on selle ettepaneku tagasi lükanud ning Mikitamäe ja Värska volikogud pole oma JAH-sõna veel öelnud.

„Valitsusel oli üks soov küsida Setomaa valla teket või mitteteket nelja omavalitsuse [elanike] käest,” rääkis peaminister Jüri Ratas Lõunaeestlasele.

Talvel Meremäe, Mikitamäe ja Värska vallas ning Luhamaa nulgas läbi viidud rahvaküsitluse osalusprotsent oli Ratase sõnul väga kõrge. „Punkt kaks, toetusprotsent nendest, kes osalesid, oli väga suur, kes soovivad Setomaa valda,” lausus ta. „Minu jaoks on väga suur argument, et mida nelja omavalitsuse elanikud arvasid.”

Seto vald Võru või Põlva maakonda?

Kui Setomaa valla loomine näib olevat valitsuses otsustatud asi, siis sugugi selge pole see, millisesse maakonda setude omavalitsus kuuluma hakkab. Valitsuse määruse eelnõu kohaselt saab selleks olema Võru maakond, millele aga Põlva maakonnas tuliselt vastu seistakse.

Riigihalduse ministri Mihhail Korbi sõnul lisati Setomaa vald valitsuse dokumendis Võru maakonna koosseisu „diskussiooni algatamiseks”.

„Meie ettepanek on [lisada Setomaa vald] Võru maakonda, aga siin on tuline arutelu ja mingil määral kandub [see] ka valitsuskabinetti, kus asjad väga tähelepanelikult kõigi peensusteni võetakse lahti ja arutatakse läbi,” selgitas Korb Lõunaeestlasele. „Ma arvan, et aeg näitab, aga me püüame teha parima otsuse.”

Korb möönab, et loodava Setomaa valla territooriumist kaks kolmandikku asub praegu Põlvamaal ning üle kahe kolmandiku elanikest elab Põlvamaal, mistõttu on neile maakonnavahetuse vajadust raske selgitada.

Setude Võrumaaga liitmise poolt räägib Korbi sõnul olukord, mis selles kandis pärast Orava valla Võrumaaga ühinemist on tekkinud. Juhul kui Orava oleks jäänud Põlvamaale, poleks ka praegust konflikti.

Värskas soovitakse jääda Põlvamaale

Värskas ei ole palju inimesi, kes sooviksid kuuluda Võru maakonda. Samas möönatakse, et midagi erakordselt halba maakonnavahetus ka kaasa ei tooks.

„Parem variant oleks ikka Põlvamaa, sellepärast, et kogu aeg oleme Põlvamaal olnud,” lausus Värska vallavolikogu liige Oleg Kostõgov Lõunaeestlasele. „Kui valitsus arvab teisiti, siis midagi teha ei ole.”

Kui ministrite hinnangul ei tooks maakonnavahetus inimeste igapäevaellu olulisi muutusi, siis ametnike sisseharjunud koostöö lõhuks Värska ja Mikitamäe Võrumaale „andmine” põhjalikult ära, leiab Põlvamaa Omavalitsuste Liidu esimees Kaido Kõiv.

„Me ei oska keegi ette prognoosida, mis siis toimuma hakkab,” lausus Kõiv. „Kuidas suhted ja sidemed toimima hakkavad – see on kõige olulisem asi.”

Suurem osa tulevase Setomaa valla rahvast ja territooriumist on Kõivu sõnul kuulunud Põlva maakonna alla, mistõttu peaks piiriäärne vald saama osaks Põlvamaast.

Setomaa teises otsas, Meremäel, ei taheta aga Põlva maakonda kuulumisest midagi teada. Selle vastu korraldati talvel Meremäe mäel koguni meeleavaldus.

Meremäe vallavolikogu esimehe Arno Varese sõnul on volikogu praegune koosseis järjepidevalt soovinud olla osa Võrumaast.

Peaminister Ratas rõhutas, et Setomaa valla maakondliku kuuluvuse osas pole valitsus midagi lõplikku otsustanud. Kindel on üksnes see, et vallale tuleb maakond leida.

„Siin on ühelt poolt kohalike elanike arvamus tähtis, aga teiselt poolt – eks me peame seda pilti tervikuna vaatama,” lausus Ratas.

Setudele maakonna valikuks on valitsusel pärast 15. maid, mil sundliidetavate valdade volikogud peavad teatama oma seisukoha, aega veel kaks kuud. „Ma soovin, et need otsused tuleks varem,” kinnitas Ratas.

Vaata videolugu Värskast.

ARVED BREIDAKS

Peaminister Jüri Ratas teeb reedel ringsõidu Valga-, Võru- ja Põlvamaal, et kohtuda kohalike elanike, ettevõtjate ja vallajuhtidega.

Päev lükatakse veerema Otepää Gümnaasiumis, kus Ratas kohtub õpetajate ja õpilastega ning annab ühiskonnaõpetuse tunni.

Ennelõunal külastab peaminister Võrumaal tööstusettevõtet AS Antsla-Inno.

Pärastlõunal väisab valitsusjuht Värskat, kus külastab Värska Vesi AS tootmiskompleksi ja kohtub kohalike elanikega. Peale seda on kavas kohtumised Meremäe vallas.

LÕUNAEESTLANE

Peaminister Jüri Ratase kõne Peterburi Jaani kirikus 8. aprillil 2017

Lugupeetud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop!

Austatud suursaadik!

Head kohalviibijad!

Täna siin, Peterburi Jaani kirikus meenutame täpselt sajandi eest toimunud ja meie ajaloos nii olulisi sündmusi, mis viisid lõpuks Eesti iseseisvumiseni.

Mõistetavalt tahtnuksin ma alustada oma kõnet ülevate sõnadega, mida täna siin tähistatav ajaloosündmus eeldaks ja vääriks. Paraku, nädala algul Peterburi metroos toime pandud plahvatus sunnib meid taaskord mõtlema vägivalla tähenduse üle. Maailmas on endiselt inimesi, kes soovivad vallutada hirmu ja terroriga süütute inimeste meeled ning neile oma tahet peale suruda.

Need õudused on tunginud ka Euroopasse. London, Pariis, Moskva, Brüssel, Nizza, Berliin, Istanbul ning nüüd Peterburi ja Stockholm. Jah, see on terroristide tuttav käekiri: külvata segadust, hirmutada ja halvata, provotseerida ühiskondade endasse sulgumist, autoritaarset „kõva kätt”. Saame sellele vastata vaid üheskoos terrorismi vastu astudes ja vägivalda ennetades.

Esmaspäeval siin samas lähedal toime pandud võikad teod on täiesti vastandlik sellele, mida saatsid siin sajandi eest korda meie esivanemad. Hirmutegudele tulebki vastata vaimuvalguse ja -ülevusega. Võetagu veelkord vastu minu kaastunne hukkunute omastele ja soovin kiiret paranemist vigastatutele.

Head kaasteelised!

Kõigil ajaloosündmustel on olnud oma eel- ja järellugu. Ja see puudutab ka sajand tagasi siinsamas, Jaani kirikust Tauria paleeni kulgenud rongkäiku, mis oli esimene suur rahvakogunemine Eesti riigi loomise pühal teekonnal. Peterburi on olnud eestlastele „lootuste linn”. Nõnda on pealkirjastanud Peterburi eestlastest monograafia kirjutanud ajaloodoktor Raimo Pullat. Ja see kujund peab paika.

19. sajandi keskpaigast alates siirduti Eestist siia, toonase impeeriumi pealinna, töö ning hariduse järele. Tol ajal ei olnud see emigratsioon tänapäeva mõistes. Tegemist oli eestlaste jaoks lähima tõmbekeskusega, mis asus meie asualadest mõnesaja versta kaugusel.

Juba alates 1713. aastast Tallinna Peterburiga ühendanud niinimetatud Voka – Narva maantee, aga ka Eestit läbiva Peterburi – Narva – Riia postimaanteede kõrval käivitus oktoobrist 1870 Tallinn – Peterburi raudteeliiklus. Ainult üks fakt sellega seoses: juba kaks aastat pärast käivitumist veeti sel raudteel 307 000 reisijat! Kümnetele tuhandetele eestlastele oli kohtumine Peterburiga muinasjutuline kogemus.

„Polnud ime,” kirjutab teine ajaloolane Ea Jansen, „kui Peeterburit naljaks nimetati kõige suuremaks eesti linnaks, sest siin elas tõepoolest eestlasi rohkem koos kui enne 20. sajandi algust näiteks Tallinnas.”

Eestlaste kogukond Petrogradis ulatus 1917. aastaks 60 000 inimeseni. Nad olid enamuses haritud, kirjaoskajad, väga erinevate elukutsete esindajad. Kahtlemata olid nad ka kultuuriliselt aktiivsed. Vaimuelu keskuseks oli olnud juba mitu aastakümmet Jaani kirik, millel on ka minu perekonna loos väga oluline koht. Siinsamas pühas paigas ristiti 1909. aastal minu armas vanaema. Koguduse hingekarjaseks oli toona Rudolf Gottfried Kallas, kes võttis selle auväärt ameti üle meie ärkamisaja suurkujult Jakob Hurdalt.

Austatud kuulajad!

1917. aasta kevad oli Eesti Vabariigi sünni eelõhtu. Taustana toimis Esimese maailmasõja väsimus ning Vene ühiskonna käärimine, mis idandasid Eestis endaski mõtte suuremast autonoomiast. Meie vennasrahvas soomlased olid seda nautinud juba kaks aastasadat.

Autonoomiaks avanes võimalus Veebruarirevolutsiooni järel. 15. märtsil algasid rahutused Tallinnas. Päev hiljem läkitasid rahvuslikud organisatsioonid Venemaa Ajutisele Valitsusele telegrammi, milles paluti astuda samme „ajutise valitsuskorra maksmapanemiseks Eestimaal laialdase autonoomia alusel”. Eesti iseseisvusliikumise eestvedaja Jaan Tõnisson kohtus Ajutise Valitsuse peaministri vürst Lvoviga.

18. märtsil kinnitas Ajutine Valitsus Eestimaa kubermangukomissariks juba neli aastat Tallinna linnapea ametis olnud Jaan Poska.

Ja siis järgnes 8. aprill. See päev oli täna, sajand tagasi. Eestlaste rahumeelne meelavaldus ligi 40 tuhande osavõtjaga. Muide, neist hinnanguliselt 12 000 -15 000 relvis sõjaväelast – tulevases Vabadussõjas meie iseseisvuse eest võidelnud Eesti kaitseväe seeme.

Ülevas meeleolus, sini-must-valgete lippude lehvides, laulukooride ja orkestritega liiguti Tauria palee ette. Loomulikult tekkib siinkohal paralleel laulupeorongkäiguga. Meeleavalduse kõrval on eestlaste suurkogunemised olnud läbi aegade ka enesekinnitus. Mitte ainult, et teised näeks, vaid et me ka ise ei unustaks.

Ajalookäänakutel oleme näidanud, et „suudame hoida ühte, nagu heitunud mesilaspere”, kui siin kasutada fraasi Paul-Eerik Rummo ühest kuulsaimast luuletusest. Nii oli see saja aasta eest, nii ka kolmkümmend aastat tagasi, Eesti riigi taastamiseni viinud laulvas revolutsioonis.

Neli päeva pärast Petrogradi eestlaste meeleavaldust, 12. aprillil 1917 andiski Venemaa Ajutine Valitsus välja määruse Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud osa liitmiseks Eestimaa kubermanguga. Territoriaalne alus Eesti tulevase riigi loomiseks oli seega olemas.

Head sõbrad!

Petrogradi eestlaste rongkäigust peale algas lõppmäng, mida kroonis Eesti Vabariigi välja kuulutamine vähem kui aasta hiljem, 23. veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas.

Vaatamata pingelisele olukorrale maailmas ning jätkuvale konfliktile Euroopas usun ma täie veendumusega, et meie iseseisvus on täna kaitstud paremini kui iial varem. Eestlastel ei tule enam kunagi käia vabaduse võtmete järel mõne teise riigi pealinnas ja avaldada meelt rahva enesemääramise õiguse teostamiseks.

Ma loodan, et kõik meie tänased ja tulevased rongkäigud, manifestatsioonid ning ühised suurkogunemised on kantud teadmisest, et oleme eluga oma ajaloost läbi tulnud ning väärime kättevõidetud vabadust!

Ma tean, et meil jätkub jõudu kesta rahva ja riigina igavesti!

Õnne meile kõigile!

Jõudu Eestile!

FOTO: Ave Tampere

Jüri Ratase valitsus tähistas reedel esimese saja elupäeva möödumist, mille puhul suutsid vaid vähesed vastu panna kiusatusele esimesi kokkuvõtteid teha.

Anda valitsusele esimese saja päeva järel mingisugust hinnangut on sama asjakohane, kui hinnata lasteaialapse võimekust saada aru Newtoni seadustest. Mitte et see päriselt võimatu oleks, kuid üldjuhul seda lasteaias ega ka algklassides ei tehta. Valitsusele on sada esimest päeva pigem adra seadmise aeg, mille põhjalt on põhjapanevaid järeldusi kangesti raske teha.

Seega, kui üldse midagi esimese saja päeva pealt hinnata, siis esmamuljet, mille tekkimisel annab ratsionaalsus tihtipeale teed emotsioonidele.

Mul õnnestus selle saja päeva jooksul intervjueerida kõiki Keskerakonna ministreid, kellest neli viiendikku on ministriametis sootuks esmakordselt. Neist Ratas ja Korb olid kaamera ees rohkem kui korra. Mis näitab, et värsked valitsuse liikmed on oma tööd tõsiselt võtnud ja vähemalt korra Kagu-Eestisse nina pistnud.

Eks ole ka põhjust olnud, sest maal möllab haldusreform ning nii Ratasel kui ka Korbil on tulnud käia lahendamas nii setudele valla loomise küsimust kui ka kuulamas, milliseid argumente esitavad vallajuhid, kellel ei õnnestunud aastavahetuseks 5000 elanikku kokku saada, kuid kes oma vallast kah loobuda ei soovi.

Mailis Repsil õnnestus käia Põlva riigigümnaasiumi avamisel ning Kadri Simson tegi mõne nädala eest koos keskfraktsiooniga Võrru n-ö tutvumisvisiidi. Tarmo Tamm, kes küll päris sadat päeva pole ametis olnud, lausa elab Põlvas, mistõttu temal pole vaja siin väga millegagi tutvuda.

Esmamuljest palju kaalukam teema on see, kui kindlalt Ratas ja kompanii Keskerakonda siiski kontrollib. Varjamatu savisaarlane Heimar Lenk pidas jaanuaris Võru pastoraati kogunenud nn põliskeskerakondlastele maha sütitava kõne ning andis mõista, et Edgar Savisaar võib tagasi tulla. Sarnaseid signaale tuleb Savisaare leerist jätkuvalt.

Lisaks suutis Lenk lõppeval nädalal peavoolumeediasse sikutada sundüürnikele kompensatsiooni maksmise teema, mis on Keskerakonna juhtladviku rumalasti kahvlisse pannud.

Opositsioonis olles on partei nõudnud sundüürnikele omandireformiga tehtud kahjude hüvitamist, kuid nüüd võimul olles ei taheta võimalikust kahe miljardi euro suurusest kogunõudest midagi teada. Raha ju niigi vähe.

Kuigi sundüürnike teema käsitlemiseks otsustati luua komisjon, mis peaks aitama seda teemat laualt ära pühkida, võib ennustada, et Lengil, ja mitte ainult temal, on valimiste lähenedes vajadus seda juttu taas ja taas üles võtta.

See õõnestab Ratase jalgealust erakonna juhina, mis omakorda nõrgestab teda ka peaministrina. Sest kui tegeleda kogu aeg mingisuguse „jamaga”, jääb päris asjade jaoks aega vähe üle.

Ning mida suuremaks kasvavad kõiksugused jamad, seda rohkem hakatakse erakonnas vaatama Hundisilma poole, et kuidas sealne peremees kavatseb sügisele vastu minna.

Arved Breidaks

Peaminister Jüri Ratas andis kolmapäeval riigikogu infotunnis küsimustele vastates vihjamisi mõista, et Setomaa vald võidakse luua Meremäe osaluseta.

Setomaa valla teema tõstas EKRE saadik Martin Helme, kelle sõnul kohalikud elanikud Meremäe vallas ei soovi plaanitava Setomaa vallaga liituda, kuid samas ei tule Setomaa vald ilma Meremäe osaluseta kokku.

„Nüüd on siis valitsus võtnud põhimõtteliselt kursi selleks sundliitmiseks. Kas te näete ka muid variante kui sundliitmine?” küsis Helme peaministrilt.

Ratas esmalt selget vastust ei andnud, avaldades lootust, et võimalik on leida parim lahendus.

Helme täpsustavale küsimusele vastates sõnas Ratas, et kuna Meremäe ei osale ühelgi läbirääkimisel ning Värska ja Mikitamäe lõpetasid kõnelused Räpinaga, seisab valitsusel ees väga tõsine kaalumine.

Seto valla tegemine väga keeruline

„Ja me üldse ei välista, et ühel hetkel tuleb paluda ka seadusandliku võimu abi,” jätkas Ratas, viidates võimalikule tarvidusele muuta haldusreformi seadust.

„Sellepärast et seadus on ka andnud ette teatud piirid ja need piirid võib-olla hetkel on nii tugevad, et kui teoreetiliselt seda setu valda hetkel soovitakse teha, siis juriidiliselt on see väga keerukas, kui mitte võimatu.”

Meremäe vallavolikogu esimees Arno Vares saatis 2. jaanuaril peaministrile ja riigihalduse ministrile 217 allkirjaga pöördumise, milles soovitakse Meremäe valla liitmist Võrumaa omavalitsustega.

Haldusreformi Lõuna-Eesti piirkondlik komisjon tegi aga 9. jaanuaril valitsusele ettepaneku ühendada Meremäe koos Värska ja Mikitamäe valla ning Misso vallast Luhamaa nulga küladega Setomaa vallaks.

Arved Breidaks