Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Kaitseminister Hannes Hanso kirjutab, miks plaanitakse kaitseväkke kaasata meeste kõrval üha rohkem ka naisi.

Meie riigikaitse pole seisev post, vaid valdkond, millega tuleb kogu aeg edasi tegeleda. Selleks peame kaasama mitte ainult üht poolt elanikkonnast, vaid nägema ühiskonda kui tervikut. Usun, et noor naine, kes kaitseväe vormis laskeharjutusi teeb või koos meestega metsarännakul kilomeetreid mõõdab, ei tekita avalikkuses enam üllatust või suuremat elevust.

Juba neljandat aastat saavad 18-27-aastased Eesti kodakondsusega noored naised läbida ajateenistuse omal soovil. Sellest võimalusest on ka kinni haaratud: aastatel 2013-2015 tegi meestega võrdsetel alustel teenistuse läbi 39 neiut (naistele kehtivad vaid üldfüüsilises testis erinevad normid) ning tänavu on astunud vabatahtlikult kaitsejõudude ridadesse 33 naist. Siiski arvan, et need arvud peavad tulevikus oluliselt kasvama.

Naisi, nagu ka noori mehi kannustab kaitseväkke tulema soov ning vajadus anda oma panus Eesti riigi kaitsmisse ja turvalisusse. Samuti on oluline ka tahe ennast proovile panna ja omandada uusi oskusi ning kogemusi. Avalikkuse hoiakud on suuremat kaasamist toetavad. Sel kevadel viis Turu-Uuringute AS kaitseministeeriumi tellimusel läbi uuringu, millest koorus välja, et tervelt 68 protsenti eestlastest suhtub naiste kaitseväes teenimisse pooldavalt. Samas moodustavad naised meil ajateenijatest alla ühe protsendi ja mitmed tütarlapsed, kes algselt on soovinud kaitseväkke tulla, pole sinna jõudnud või on esimestel kuudel teenistuse pooleli jätnud. On rida mõttelisi ning tegelikke takistusi, miks sisuliselt pool ühiskonna potentsiaalist on jäänud kaitseväes kasutamata.

Alustan naiste endi seas läbi viidud küsitlusest. Sellest selgus, et päris tihti on plaanile saada sõjaväeline karastus või teha kaitsejõududes karjääri, tõmmanud kriipsu peale sugulaste, sõprade või siis poiss-sõbra vastuseis. Ehk kipub olema nii, et kui muidu ei nähta aega teenivates naistes probleemi, siis suhtumine muutub tõrjuvamaks, kui see puudutab otseselt kas oma perekonna liiget või tuttavat.

Mööda ei saa vaadata ka sellest, et arvestatav osa Eesti elanikest leiab jätkuvalt, et militaarvaldkond on puhtalt meeste rida, millest naised tuleb eemal hoida. Mõneti leiab taolisi hoiakuid ka kaitseväes endas, ka ohvitseride hulgas. Naiste motivatsiooni uurinud kaitseliitlasest teadlane Silvia Kiili on toonud välja, et kaitsejõududega liitumine nõuab naistelt topeltjulgust, kuna neil tuleb end tõestada ennekõike meestele. Ja kui peaks veel puuduma lähedaste moraalne toetus, on sellist elupööret veelgi raskem ette võtta. Vahel pärsib naiste huvi ka kartus olmetingimuste pärast ja asjaolu, et neile ei anta sobivat vormi ega muud varustust. Kõik need on teemad, millega peame olukorra parandamiseks süsteemselt tegelema.

Minu ühene seisukoht on, et sõjalisse riigikaitsesse kaasatud naised on igati normaalne ja loomulik nähtus ja et naistel peavad olema meestega võrdsed võimalused kaitsta oma maad ja kodu, samuti teha kaitseväes karjääri. Vastasel korral jäävad üksjagu õõnsaks ka jutud kõigi kodanike võrdsetest õigustusest ja kohustusetest ning soolisest võrdõiguslikkusest. Ei ole mingit põhjust vaadata ajateenijaid ja tegevväelasi kui mehi ja naisi – neid tuleb vaadata kui motiveeritud, hea väljaõppe ja korraliku varustusega sõdureid.

Pole kahtlustki, et Eestis on patriootliku meelelaadiga noori naisi, kes on mõelnud kaitseväes teenimisele ning sealsetele karjäärivõimalustele ja ohvitseri elukutsele. Ajateenistuse oleks neile ühtlasi värav tegevteenistusse ja eeldus sõjaväelise hariduse omandamiseks.Norra, Rootsi, Soome, USA ja Suurbritannia, aga ka Eesti kaitseväe kogemus näitab, et naised suudavad meestega võrdväärselt teenistuse raskust kanda, seda ka välismissioonidel. USAs on eesti soost naine Tiiu Kera jõudnud ka kindralmajori auastmeni – pole ühtegi sisulist põhjust, miks ei võiks ka Eestis tulevikus nii juhtuda.

Selleks, et rohkem naisi leiaks relvajõududesse tee, tuleb iganenud mõttemallidest lõplikult lahti saada. Samuti peab paranema kaitseväe valmisolek naisi teenistusse värvata ja väljaõpet läbi viia ning ka instruktorite tase. Allkirjastasin oktoobri keskel määruse, mis avab naistele edaspidi kõigi väeosade uksed. Seni võtsid naisajateenijaid vastu vaid Tapa ja Võru väeosad, nüüd avanevad naistele uksed ka Viru ja Kalevi jalaväepataljonidesse, mereväkke, vahipataljoni ning logistikapataljoni. Tervitan igati ka laiemat debatti naiste kohustusliku ajateenistuse üle (nii nagu see on Norras ja peatselt on ka Rootsis), kuigi isiklikult kaldun arvama, et Eesti ühiskond ei ole hetkel sellise sammu astumiseks veel päris küps.

Kui latti kõrgele ei sea, siis pole ka võimalik kõrgemale hüppama hakata. Seetõttu oleme seadnud eesmärgiks, et juba aastal 2018. läbib kaitseväeteenistuse üle saja naise. Järgnevatel aastatel peab nende osakaal meie riigikaitses veelgi tõusma. Naiste laialdasem kaasamine teenib eeskätt seda, et meie kaitseväkke tuleksid teenima parimad sõdurid – Eesti julgeoleku tagamisel on esmatähtsad on inimeste võimed, teadmised, oskused ja tahe, mitte nende sugu. Jõudkem koos 21. sajandisse ka kaitsevaldkonnas.