Vabariigi president Kersti Kaljulaid iseseisvuspäeval Estonia teatri- ja kontserdimajas 24. veebruaril 2017.

„… maa sulab, rohi tärkab, puu ajab pungi ja lehti ning lehe varjus laulab lind jälle omi igavesi kevadlaule. On see sentimentaalne ööpik või romantiline sinilind s i u r u, – kas pole see ükskõik! Pääasi kui ta kuulutab uut elu uute pungade, õite ja viljaga.”

Head Eesti inimesed!

Kallid külalised

See romantik, kes niimoodi ütles, oli Tuglas. 100 aastat tagasi. Kohe sai Eestist riik ja oli lootust, et aasta aastalt, vähehaaval, saab tulevastel põlvedel parem.

Nii ongi läinud. Meil on oma riik, mis ei seisa enam iial üksi. Meie partnerid ja liitlased on meiega tingimusteta. Nemad austavad meie keelt ja kultuuri, tavasid ja kombeid nii, nagu meie nende omi austame.

Just tänases maailmas on niisugused liitlased erakordselt olulised. Maailm pole vast päris liigestest lahti, kuid näeme, et aastakümneid kehtinud enesestmõistetavused ei ole olla absoluutsed.

See maailm nõuab eriti Eesti-suguselt riigilt tähelepanelikkust. Nõuab meie ühiskonna aluseks olevate väärtuste, eriti rahvusvahelise õiguse kindlat järgimist. Nõuab meilt vastutustundlikku tegutsemist rahvusvahelistel lavalaudadel ja koridorides. Rõhutan seda eriti täna, mil Eesti eesistumise alguseni Euroopa Liidu nõukogus on jäänud 127 päeva ja natuke vähem kui 7 tundi.

Otto von Bismarck ütles: „Sisepoliitika alal ei ole ükski kaotus igavene. Aga välispoliitikas esineb aegu ja võimalusi, mis kunagi tagasi ei tule.”

Väikeriigi jaoks paremat ellujäämisõpetust ei olegi. Kõiges, mida me teeme, peame alati arvestama, veel enam, esikohale seadma oma välispoliitilised huvid, meie rahvusvahelise positsiooni.

Meie välis- ja julgeolekupoliitika viimasel veerandsajandil on olnud edukas. Meie poliitikud on võtnud rahvusvahelisi kohustusi ning neid täitnud, vahel ka sisepoliitilise populaarsuse hinnaga. Just täna näeme, kui tähtis see on olnud. Meile kinnitatakse, et segastel aegadel ollakse meiega.

Ma tänan kõiki Eesti valitsusi keeruliste valikute õigete lahenduste eest.

25 aastaga oleme loonud oma unistuste Eesti. Kuid homse jaoks sellest ei piisa. Nüüd peame looma oma laste ja lastelaste unistuste Eestit. Meie riik on teistest üsna erinev, ilmselgelt loomingulisem ja paindlikum. Näen mitmeid võimalusi edeneda, juba tehtule toetudes. Mõtelgem korraks koos!

Iseseisev Eesti riik saab kestvalt eksisteerida ainult demokraatlikus väärtusruumis. Üks väikeriik ei saaks sellises geopoliitiliselt pingelises asukohas toimida, kui ta oleks sisemiselt ebademokraatlik.

Oluline osa demokraatlikest väärtustest on inimõigused, mis peavad olema kõigil inimestel lihtsalt seepärast, et nad on sündinud inimestena. Lisanduvad meie oma põhiseaduses kokku lepitud väärtused, mille eesmärgiks on hoida Eesti keelt ja kultuuri, sest muidu pole iseseisval Eesti Vabariigil ju mõtet.

Keel ja kunstid loovad kultuuriruumi. Lisades harjumused ja tavad, saame meile omase komberuumi. Saame sidusa keskkonna, mille olemasolu tunnistamist on meil õigus nõuda kõigilt meie juurde pikemaks ajaks või päriseks tulijatelt. Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie.

Seadusesse saab kirjutada, kuidas saada Eesti kodanikuks, kuid mitte seda, mil moel saada osaks Eesti rahvast. Kui me seda prooviksime, lõpetaksime totalitaarses ühiskonnas, mis on meie kommete hoidmise nimel hävitanud meie vabadused.

Mitte kõike seda, mida me oma komberuumis ei soovi näha, ei saa me ära keelata. Ka sellega hävitaksime lõpuks omaenda vabadused. Mitte kõiki neid, kes tahavad siin elada, ei saa me teha eestlasteks. See ei peakski olema meie eesmärk. Niimoodi hävitaksime eestluse.

Samas – meie toimimise platvorm on Eesti platvorm. Meil on üks riigikeel. Riigikeele kõnelemine kodus ja sõpradega ei ole kohustus. Kuid valmisolek suhelda teistes keeltes, sealhulgas riigipoolne valmisolek austada eesti keelt mitte oskavate siinsete elanike või külaliste inimõigusi, ei ole mitte kunagi sõnum valmisolekust vähendada eesti keele rolli riigikeelena.

Veelgi enam – fakt, et eesti keel ja kultuur on kaitstud põhiseadusega, see veel ei tähenda, et eesti keel ongi kaitstud. Keelt ei kaitse käskude ja keeldudega. Keel on kaitstud vaid siis, kui seda edukalt õpetatakse siinviibivatele keelt mitte oskavatele inimestele. Mida rohkematele ja rohkem, seda parem.

Ma mõistan, et päris suur osa eestlasi tahab hoida oma komberuumi kiivamalt, kui seda teevad paljud Lääne-Euroopa riigid. Suurem osa meist ei ole valmis elama multikultuurses ühiskonnas, kus eesti kombed poleks selgelt tähtsamad teistest.

Riigid, kes meie arvates on kaotamas oma identiteeti juurde tulijatele, on meist edukamad olnud just ühtse keeleruumi kujundamises, isegi kui neil on olnud meist palju rohkem soovi kaitsta oma komberuumi. Keelekeskkonda kaasamine toimib läbi lasteaia ja eelkooli, läbi loomuliku täiskasvanu ja lapse vahelise suhtluse.

Siin elavad teised rahvad ei ole meist oma kommetelt suurt erinenud. Maailmas on rahvaid, kelle arusaam ühiskonnast erineb meie omast päris radikaalselt. See ei tähenda, et sealt tulnuil poleks Eestis kohta, saabugu nad siia sõja eest pakku või töörändajaina. Me peame suutma sõnastada, mida me neilt ootame selleks, et koos toimida Eesti ühiskonnana.

Komberuumi hoidmine ei saa olla üksik kursus, mis õpetab lisaks keelele austama siinse ühiskonna vabadusi ja neid mitte omatahtsi kitsendama. See on lihtsalt eeldus, miinimum. Komberuumi tagab meie pidev valmidus meenutada meile olulisi väärtusi. Komberuumi kaitsmise osa peab olema ka lugupidamine teiste tavade vastu, kuid ainult piirini, kus need ei hakka meie komberuumi ahistama.

Komberuumi kirjeldamine ongi keeruline, lõpuks ei ole me ju homogeensed eesti asja ajamise robotid. Meil endilgi on erinevad kombed, erinevad ootused elule ja erinev maailmavaade. Aga kuna me nähtavasti ei ole valmis multikultuurseks ühiskonnaks, siis me peame suutma sõnastada oma, eesti oma. Peame suutma seda kirjeldada ning järjekindlalt ja delikaatselt õpetada.

Daamid ja härrad!

Kommetes konservatiivsed, oleme ühiskonnana ometigi üks maailma innovaatilisemaid. Eesti elu edendajad mõistavad tulevikku hästi.

Praegu näeme, et meie noorte ootused erinevad kardinaalselt kasvõi praeguste keskealiste ootustest. Noored ei tea, mida tähendab struktuurne tööpuudus ja ümberõpe. Nad vahetavad tööandjaid, oma rolle tööturul ja tegevusvaldkondi loomulikult ja iseenesestmõistetavalt. Suureneva sissetuleku korral vähendavad pigem tööaega kui säästavad tulevikuks. Nad elavad täna ja kohe. Muutub ka traditsiooniline töö, järjest vähem peavad inimesed olema kellast kellani kindlas kohas.

Olukord tundub imelik. Uued põlved ei taha käia tööl 30 aastat ühtejutti ja siis siirduda pensionile. Nad õpivad, töötavad, reisivad ja saavad lapsi rütmis, mis neile sobib. Taunitud niisugune elu justkui pole. Kuid selle rütmiga ei oska arvestada mitte ühegi arenenud riigi pensioni- ega ravikindlusmudelid. Noori see täna ei huvita, nad lihtsalt ei panustagi, sest risk abi vajada on väike või kusagil kauges tulevikus.

Me peame muutma sotsiaalse toe pakkumise paindlikuks. Me peame arvestama noorte teistsuguse eluga. Hea uudis on, et see ei nõua suuri investeeringuid, vaid õigeaegset muutuste märkamist ning tahet näha neis väärtust, mitte probleemi.

Ühiskond on jõgi, selle voolukiiruse kujundab selle liikmete tahe ning voolusängi ümbritsev keskkond, ajaloo võimalused. Meie aja lugu on liikumine, minek ja tulek. Teiste maailma riikidega võrreldes on Eesti selliseks ajastuks palju paremini valmis, sest meil on arvuti kaudu kätte saadav koduriik, mis on pidepunktiks nii oma kodanikele kui oma e-residentidele.

Iga inimene vajab riiki, mis pakub talle ühiskonna liikmeks olemise võimalust. Mida rohkem on elus toimetamist erinevates riikides, seda vähem on inimese ja riigi kokkulepe geograafilise elukohaga seotud.

Me peame oma rändavale kodanikule pakkuma püsivat suhet riigiga, võimalust maksta makse ja saada osa ühiskonna turvavõrgustikust, sõltumata tema asukohast maamunal. Täna lindpriilt maailmas kulgejad peavad saama tunnustatud osaks me ühiskonnast. Kui suudame sama pakkuda oma e-residentidele, siis oleme juba 10 aasta pärast kindlasti üks maailma edukamaid riike.

Töörändajate ühine omadus on see, et nad on töövõimelised, nutikad ja peaksid ühiskonda panustama. Las nad panustavad meie ühiskonda!

Kui me tunnustame oma noorte lennukihku, aga loome neile samas alati avatud maandumisplatsi, kus olla me ühiskonna täieõiguslik osa, tõmbab see ligi ka muu maailma ettevõtlikke ja harituid. Eesti saab pakkuda taskus kaasas kantavat keskkonda.

Kaasaskantav riik aitab ka traditsioonilisi tegijaid, mitte ainult IT- või start-up majandust. Inglise ettevõtja, kes pelgab Brexitit, võib leida siit tormivarju. Kui me suudaks veenda näiteks maailma reedereid kasutama täielikult elektroonilist asjaajamist lipuriigiga, ei peaks meie lipualune olema tühi. Eestil on seda olemasoleva põhjal lihtne pakkuda.

Riik on juba loonud aluse. Kui ettevõtjad ehitavad e-residentidele sama vinge pealisehituse, nagu nad on ehitanud e-eestlastele endile, siis on Eesti kindlasti selle sajandi võitjate hulgas.

Aega on vast viis aastat, selle ajaga aitavad meie endi eksportivad IT-ettevõtted kindlasti mõne teise riigi järele. Me ei tohi hilineda. Meie ettevõtetest 1 protsent on juba e-residentide ettevõtted. Meil on neile hetkel pakkuda küll vähest bürokraatiat, aga ka väga vähe lisateenuseid. Lisateenuste arv peab kasvama ülikiirelt lõpmatuks. Võti on nüüd juba ettevõtjate käes, kes peavad mõistma e-residentide ootusi ja neile vastama. Riigi rolliks jääb, nagu alati, selles protsessis ikka ja jälle uuesti ilmnevaid bürokraatlikke tõrkeid kiiresti likvideerida, seadmata samas ohtu süsteemi usaldusväärsust. Head kuulajad!

Me peame rääkima ka Eesti hingeseisundist. Me peame koos pingutama, et Eestis oleks vähem kurjust.

Täna on riigipüha. Politsei teab – pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa. Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Nii on see jõulude ajal, jaanipäeval. Nii on see ka täna, vabariigi aastapäeval.

Vägivaldsed mustrid korduvad põlvest põlve, neid murda ei saa teisiti kui avaliku tähelepanuga, mis toob kaasa olulise nihke hoiakutes. Ei piisa, kui delegeerime selle probleemi politseile ja sotsiaaltöötajatele.

Millal te kuulsite viimati poliitilist diskussiooni, näiteks enne valimisi, kuidas lugupeetud kandidaadid võiksid aidata vägivalda välja juurida? Nõudke sellist diskussiooni. Ärge valige inimesi, kes koduvägivalla teemal suudavad genereerida vaid mõne rumala nalja. Ärge naerge ja ärge valige.

Omalt poolt luban, et ei lakka pidupäevakõnedes teile sellest rääkimast enne, kui ma tunnen – hoiakud tõesti muutuvad. Kui kodudes on inimesed kaitstud, siis oleme ka avalikus ruumis enam kaitstud liiklusraevu, juhusliku peksasaamise ja põhjendamatu halvakspanu eest.

Loodan, et viie aasta pärast ei ole möödavaatamine enam mõeldav. Kahtlemata vajame vägivallaga võitlemiseks ka investeeringuid – eelkõige võimalust anda kannatanutele uus elu, sõltumata vägivalla iseloomust ja kannatanu vanusest. Kuid investeeringud tekivad avalikust tellimusest.

Möödavaatamiskultuur sellist tellimust ei tekita. Märkamiskultuuri edendamine on meie kõigi töö. Alustuseks vaadakem iseendasse. Internetist leiate Teomeetri, kus alates tänasest kogutakse ideid vägivallata Eesti saavutamise nimel.

Armsad sõbrad!

Kõike, millest oleme unistanud, me saavutanud pole. Meil ei ole klassikalist kõige eest hoolitsevat riiki, nagu 25 aastat tagasi nägime jõukates demokraatiates ja seadsime ise endile eeskujuks.

Sellist riiki ei ole tegelikult ükski neist riikidest ka endale lubada saanud. Ei ole saanud majanduslikult, aga ka mitte ühiskonna tervise seisukohast. Hoolitsev riik vabastas ühiskonnaliikmed vajadusest pidevalt enda ja oma kogukonna tuleviku pärast muretseda. Selline ühiskond kaotabki võime vastu panna ümbritseva keskkonna muutustele, sest arutelusid nende muutuste üle ei peeta rohujuuretasandil.

Tänane rahvusvaheline olukord on valus taluda. Maailmakord ja ühiskonnakorraldus, millisega iseseisva riigina 25 aastat tagasi liitusime, ei jõudnudki saada globaalseks hüveks enne, kui temas kahtlemata hakati.

Demokraatlikku maailmakorda kujutati liiga vähe läbi inimõiguste ja vabaduste, võrdsete võimaluste ja madala korruptsioonitaseme. Sel moel sõnastatuna on globaalne demokraatlik maailmakord inimkonnale täiesti jõukohane.

Demokraatlikku maailmakorda paraku kirjeldati liiga palju läbi mugava tarbimiskultuuri. See ei saanudki saada globaalseks hüveks, sest lihtsalt ressursse meie planeedil, meile praegu kättesaadava tehnoloogiataseme juures, selleks ei jätkuks. Ühine eksitus ja selle ilmsikstulek ongi see, mis muudab arenenud maailma täna ebastabiilseks.

Mida saame teha teisiti, et siiski saada kätte see heaolu, millest unistame? Me väärime heaolu, aga tahame sedasama võimaldada oma lastele ja nende lastele. Jätmata neile võlgu.

Eesti ei ole saanud endale kunagi lubada ühiskonda, kus tulevikule ei pea mõtlema. Nüüd on see mõtlemisharjumus meie eelis. Me oleme harjunud muretsema oma pere, küla, riigi ja maailmajao tasandil.

Igaüks meist kuulub mitmesse kogukonda – on perekond, töö, hobi või paigahuviga seotud kogukond. Igaühe mina jaguneb kildudeks, et moodustada kellegi teise minakildudega koos uusi tervikuid. Meie ühiskond on nagu vitstest punutis, kõik läbipõimunud. Meie paindlikkus aitab meil olla paremini valmis 21. sajandi ühiskonnaelu mõistlikuks korraldamiseks.

Head inimesed!

Nüüd, kui vallapiirid on kaugemal ja vallamaju vähem, peab ühiste vajaduste märkamise ja neile vastamise süsteem põhimõtteliselt muutuma. Riigi pidamist tuleb kahtlemata tänapäevastada ka institutsioonide tasemel. Optimeerides, mitte juurde ehitades. Seda me tunneme riigireformina.

Kuid suurem muutus, mis aitab meil jõuda sidusa ja hooliva ühiskonnani, toimub meie kõigi osavõtul. Väga hea on, et ma ei pea täna üles kutsuma algatama kohalike teenuste uuendamist. Töö juba käib.

Üha paremini saavad kokku vahetu märkamine, soov aidata ning riigi ja omavalitsuse võimekus toetada. Kogukonnategevused on meil levinud traditsioonilise heaoluriigi mudelis monopoolselt avalike või siis alternatiivsete ja kalliste erateenustena saada olevatesse sektoritesse, näiteks sotsiaalvaldkonda. Neist on saanud kogukonnateenused. Me oleme leidnud oma juured, sest ühistegevus oli olulisel kohal ka Eesti Vabariigis enne II maailmasõda.

Teid, kes te ehitate Eestis üles kogukonnateenuseid, on väga palju. Me oleme teiega kohtunud. Ka teiega, kes te oma linna või valda juhtides kogukonnateenuseid rahastate, oleme kohtunud ja arutanud, kuidas edasi minna nii, et kogukonnateenus ehitaks ühiskonda, mitte ei kurnaks kohalikku eestvedamisvõimelist seltskonda.

Just siin on pikk tee veel minna, et see, mida me praegu näeme, väsimusest ei vaibuks. Tähtis on kirjeldada ka rahastamise mudel, mis oleks lihtne, aga läbipaistev. Et kogukonnateenused ei upuks bürokraatiasse, kuid ei tekitaks ka kahtlusi maksuraha kasutamise otstarbekuses või süüdistusi korruptsioonis.

Riigi toetatud ühistegevuses tulebki näha 21. sajandi jõukohast kohaliku valitsemise mudelit. Toon paljude näidete hulgast esile Viljandi prouade ettevõtmise aidata teisi eakamaid, kel jaksu napib. Mitmed omavalitsused toetavad seda vabast tahtest sündinud teenust. Prouade algatus laieneb vallast valda. Nii saab kokku õmblusteta ühiskond, kus toeks ja abiks on kogukond, aga kulusid aitab katta vald.

Ees seisavad kohalike omavalitsuste valimised. Küsige kandidaatidelt, kas nad on valmis teid teie püüdlustes toetama, kui teil on teotahet? Või hoiavad nad kinni aegunud juhtimismudelist, kus juhid, kord valitud, otsustavad ise, mis on nende rahvale hea ja kiidavad endi otsuseid teie raha eest loodud meedia vahendusel?

Kas nad on valmis pidevaks aruteluks selle üle, mida kodukandis teha? Kas nemad laseksid teil teha sellist küla või linna, nagu teie arvates on tarvis? Kui laseksid, siis näidake välja, et see teile meeldib. Valige neid!

Ja veel – kui riik tahab, et kohalik omavalitsus oleks tõeline kogukonna hoidja ja eestvedaja, ei tohi koormata omavalitsusi nende tegevustega, mille keskne korraldus on väikeriigile jõukohane ja toimiv. Ahvatlev on nüüd, kui omavalitsused on suuremad, lükata nende vastutada näiteks gümnaasiumiharidus või esmatasandi arstiabi korraldus.

Seda ei tohi teha. Ühtlaselt hea hariduse ja arstiabi kättesaadavus igas Eesti nurgas on Eesti riigi üks peamiseid ülesandeid. Kohaliku omavalitsuse roll peab siin olema toetav, kuid mitte vastutav. Pigem võiks mõelda, kas mitte alus- ja põhihariduseski ei peaks riigi vastutus olema selgem, et hoida üht meie suurimat loodud ühisväärtust – ühtluskooli.

Kui miski peab olema üle riigi ühte moodi, on see riigi vastutus. Kohaliku omavalitsuse vastutus on kõik see, mis on kohalikust eripärast lähtuv ja vajab lahendamist just siin, praegu ja viisil, mida on vaja kasvõi ühel inimesel.

Kogukonna ja me ühise elu hüvanguks saab igaüks panustada neid ressursse, mis tal käepärast – aega ja oskusi, raha või märkamist. Tänan kõiki, kes aitavad iga päev endale jõukohasel viisil ehitada uut, õmblusteta Eesti ühiskonda!

Head kuulajad!

Kogukondadele toetuvas ühiskonnas on lihtne otsida ühisosa, mitte vastandumist. Tasakaal elu ja töö vahel, kogukonna ja riigi koostoimimine, eesti ühiskonda panustamine samal ajal maailma vallutades on see kõik võimalik. Selleks ei pea me tegema tehnoloogilist läbimurret, mida oleks ammu otsinud kogu maailma helgemad pead. Lihtsalt, mida kiiremini muutub maailm, seda suurema eelise saavad väikesed ja paindlikud.

Luuletaja Ernst Enno kirjutas 27. juunil 1918:

„Mis oli, see on läinud

Mis tuleb, alles ees.“

Oma riik oli tulnud, koos sellega vastutus tema hoidmise eest.

Võõraid võime ja rindeid käis üle Eesti mitmeid. Ometi ajas omariiklus kindlad juured alla, mis pidasid vastu kõigile 20. sajandi katsumustele ka siis, kui puu ei saanud ajada selliseid pungi ega ööbik laulda neid laule, mida ihanuks.

Kui palju rohkem on meie ajastule antud!

Oleme tänulikud.

Hoiame üksteist.

Ja hoiame Eestit!

Head vabariigi aastapäeva!

FOTO: Raido Pajula

Põlvamaa kõrgeima autasu, maakonna vapimärgi, pälvis Eesti Vabariigi taastaja, Põlva maavanem aastatel 1998-2003, agronoom ja põllumajandusjuht Mart Madissoon.

Reedel Mooste Folgikojas toimunud Põlva maavanema, Põlvamaa Omavalitsuste Liidu esimehe ja Kaitseliidu Põlva maleva pealiku Eesti Vabariigi 99. aastapäevale pühendatud maakondlikul vastuvõtul anti üle Põlvamaa kõrgeimad autasud.

Maavanema Igor Tarolt said tänutäheks maakonna hüvanguks osutatud teenete eest Põlvamaa teenetemärgi dirigent, pianist ja helilooja ning Põlva ja Räpina Muusikakoolide õpetaja Riivo Jõgi, võro kultuuri ja keele hoidja ning edasikandja, Uma Pido eestvedaja ja korraldaja, lastekirjanik Triinu Laan ning ettevõtja, OÜ Saaretu juht ja omanik, kohaliku elu edendaja Kalmer Lina.

Aukiri kümnele tublile põlvamaalasele

Aukirja ja maakonna vapiga rinnamärgi pälvisid OÜ Saviukumaja looja ja eestvedaja Marko Kikas, Räpina Loomemaja juht Leo Kütt, SA Maarja Küla arendusjuht Huko Laanoja, Vastse-Kuuste vallavanem Lennart Liba, Külmsoo talu peremees Raivo Musting, Pizza Olive külakohviku looja ja perenaine Olvi Raie, MTÜ Veriora Tsunft eestvedaja Signe Strohm, Põlva Lasteaed Pihlapuu lasteaiaõpetaja Mai Tammvere, Põlva Spordikooli suusatreener, spordiklubi Serviti juhatuse liige Anneli Tilk, Kaitseliidu Põlva maleva noorteinstruktor, naiskodukaitsja Aile Vals.

Eesti Vabariigi 99. sünnipäeva tähistamiseks korraldatud vastuvõtule oli kutsutud üle 300 Põlvamaa inimese.

Vaata pildigaleriid Mooste Folgikojast.

Arved Breidaks

Põlva maavanem Igor Taro kõne Eesti Vabariigi 99. aastapäeva kontsert-aktusel Mooste Folgikojas 24. veebruaril 2017.

Daamid ja härrad, kallid Põlva maakonna inimesed,

Sada aastat tagasi oli juba käivitunud ajalooliste sündmuste ahel, mille tulemusel sündis iseseisev Eesti Vabariik. Tänasest vaatepunktist on keeruline täpselt määrata see liblika tiivalöök, millest sündinud globaalne torm lõi ka meie laiuskraadidele ulatunud tuulepuhanguga lahti ühe võimaluste akna Eesti rahva jaoks. Sellest pisikesest avast läbipugemine nõudis mitme põlvkonna jagu ettevalmistust, et sinna õigel hetkel ulatuda.

Eesti riigi loojaid pole enam elavate kirjas, nende mälestus ulatub meieni otsekui ajavarjudena kestvates vaidlustes kelle auks ja kuhu püstitada mõni monument. Iseseisvat Eestit on meil olnud vähem kui sada aastat. Vaadates tänaseni käidud teekonda on oluline meenutada sedagi, et hiljuti tähistasime 25 aasta möödumist iseseisvuse taastamisest. Eesti Vabariigi taastajate enamik on meiega ning mõned ka täna siin. Nii nagu augustikuus, soovin ma teile öelda veelkord ühe lihtsa inimliku „Aitäh!“ selle otsuse eest. Ka teile avanenud ajaloolise võimaluse aken polnud suur ja eeldas mitme aasta pikkust eeltööd. See rehkendus ei lõppenud toona ega lõpe ka nüüd, oleme kaugel sellest, et Eesti Vabariik oleks valmis saanud.

Olgu väike ja oma hädade ja vajakajäämistega, aga ta on meil olemas. Oma lipu, vapi ja nime kõrval tähendab riik võimalust ajada oma maal enda asja oma keeles ja oma rahvaga kokkulepitud reeglite järgi. See võimalus tähendab kohustust kaitsta põhiseadusesse sõnastatud ühiskondliku kokkulepet.

Mitmel meist suuremal rahval polegi oma riiki. See näitab, et suuruse kõrval on oluline ka visadus. Meid arvuliselt 30 korda ületav Ukraina rahvas võitleb praegusel hetkel ikka veel oma Vabadussõda. Enam kui kahe aasta jooksul pole lahingud vaibunud ja surmaloendur tiksub edasi. Meie kohus on toetada meiega samas väärtuste ruumis olevaid sõpru nende õigustatud püüdlustes määrata enda saatust. Tervitan siinkohal Ukrainast Tšernigovi oblastist meie tähtsal päeval külla tulnud Kulikovka rajooni delegatsiooni. Ühtlasi tänan kõiki neid Põlva maakonna inimesi, kes on omalt poolt juba aastaid panustanud nende oluliste suhete hoidmisesse ja teinud pingutusi, et aidata meie sõpru keerulisel ajal.

Ka Eestil võib olla miljoniarmee

Iga kord, kui kuulen etteheiteid riigikaitseliste kulutuste aadressil, soovitan meenutada nii meie enda ajaloolist kui ka lähemate saatusekaalaste kaasaegset kogemust. Iseenesestmõistetavaks kujunenud rahu pole seda nende jaoks ja pole ka meie jaoks, kui me jätkuvalt enda julgeolekusse ei panusta. Tagantjärele saame hinnata, et liitumisel Euroopa Liidu ja NATO-ga me mitte ei kaotanud osa oma suveräänsusest, vaid võimendasime seda, asudes laua taha võrdse partnerina.

Miks peab seda meenutama siin – sest Põlva maakonda ümbritseb üks lõik Lääne ja Ida väärtussüsteemide piirist, mis langeb juhtumisi kokku Eesti-Vene kontrolljoone või rohelise piiri mõistetega. Siinsed julgeolekualased väljakutsed on lihtsalt oluliselt teistsugused kui Kesk- või Lääne-Eestis.

Kui võrrelda Eesti riiki majaga, siis tuleohutuse mõttes on omanikul tähtis omada nii kindlustuspoliisi, kui ka suitsuandurit, pulberkustutit ja tulekustutustekki. Liitlased on kindlustuspoliisiks, mida me loodetavasti ei pea kunagi lunastama. Suitsuanduriks on meie teadmised ja ajalooline kogemus, kustuti ja teki rolli täidavad kaitsevägi ja Kaitseliit. Neist viimane laotub ühtlase kihina üle terve vabariigi.

Kaitseliit on maailmas üpris unikaalne vorm panustada julgeolekusse läbi kodanikuühiskonna. Tegu on Eesti suurima vabatahtlike ühendusega ja sõna otseses mõttes armeega. Oma eripärase struktuuri ja funktsionaalsuse tõttu vastab Kaitseliit kõige enam kaasaegsetele väljakutsetele, kus olulisel kohal pole mitte tavapärane sõjaline vastasseis, vaid kiirelt arendatav kaos pealtnäha ebamäärase osapoolega. Kümmekond aastat tagasi poleks osanud ette kujutada, et vabatahtlikest võiksid koosneda ka raketi- ja küberkaitseüksused.

Ka ühe miljoni rahval võib olla miljoniarmee, kui kõigil on olemas kaitsetahe. Võimalusi pakub vabatahtlikkus seinast seina – tuleks vaid riigi 2,2-protsendilise rahalise panuse kõrvale asetada samasugune protsent oma isiklikust vabast ajast. Nii saab see rahaline pingutust mitu korda võimsamaks.

Vabatahtlikkus on väikeses riigi ainumõeldav. Meil on priitahtlikke pritsimehi juba rohkem kui elukutselisi päästjaid ning abipolitseinikud teevad tuhandeid tunde tasustamata tööd. Miks see nii on, pole kuigi keeruline mõista. Rahvast on meil suure maailmalinna ühe linnaosa jagu, kuid paljusid olulisi riigifunktsioone täidame sarnaselt suurriikidega. Lisaks kaitseväele ka saatkonnad, valitsusasutused, aga ka näiteks omakeelne ülikool, rahvuslik sport ja kultuur.

Vajame uut kasvuhoogu

Ilma esimeseta poleks viimast ja samas pole ka riigikaitse ju omaette eesmärk. Eesti riigi sihiks on keele, kultuuri ja endale omase olemise viisi hoidmine ja edendamine. Peame täna kõnelema sellest vundamendist, milleta siinne maarahvas oleks juba ammu unustatud lehekülg aegade raamatus. Peame kõnelema haridusest. Haridus tegi pärisorjadest oma maa peremehed. Pani Hurda ja Kreutzwaldi koguma rahvapärimust, sundis andma välja omakeelset kirjasõna, lõi pinnase rahvuslikule ärkamisajale ja lõpuks tõi Jaan Poska Tartu rahuläbirääkimiste laua taha Eesti riigi sünnitunnistus vormistama.

Nüüd vajab see riik uut kasvuhoogu ja kust mujalt see energia peaks tulema, kui hariduslikust arenguhüppest. Põlva maakonna hüppeks oli kahtlemata koolireformi ühe nähtavaima osa – riigigümnaasiumi käivitamine ja selle uue hoone avamine. Too liginullenergia maja on justkui loodud maakonna tunnuslause „Rohelisem elu“ materialiseerimiseks – kohalik ressurss, oma pärandi hoidmine ja kõige kaasaegsemate tehnoloogiate kasutamine.

Koolimaja pole lihtsalt hoone, see on keskkond teadmiste omandamiseks inimestele, kes hakkavad täitma tuleviku ameteid, millest me täna veel midagi ei tea. Ehk on see maja oma energeetika, tegutsemistahtest pulbitseva personali ja särasilmsete noortega tõestuseks, miks aeg-ajalt on tarvis läbi viia ka valulikke muutusi. Riiklikule gümnaasiumivõrgule ei ole alternatiivi ja mida kiiremini mõistavad seda kohalikud volikogud, seda varem saavad rohkemad maakonna noored omandada tipptasemel gümnaasiumiharidust kodukandis.

Tulevikku pole võimalik luua mineviku vahenditega. Meie koolide majandusõppest võrsuvad õpilasfirmad keskenduvad ikka veel käsitööna valmivate asjade tootmisele, kuigi läänemaailmas algas postindustriaalne ajastu juba eelmisel sajandil. See tähendab, et asjade valmistamisest on tänapäeval olulisem uute lahenduste väljamõtlemine, teadmistel põhineva lisaväärtuse andmine ning oskus neid müüa.

Toon näitena UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva suitsusauna traditsiooni. Kui hoone palkosa ja keris tulevad erinevatest riikidest ning saavad siinses kultuuriruumis kokku, moodustub neist kohaliku traditsiooni ja looga toode. Ilma idee ja müügiloota maksavad need komponendid oluliselt vähem, kui tervikuna õigesse konteksti asetatuna. Odava tükitöö rindel kaotame ülemaailmse lahingu juba ette ära ning selle mõistmist peab hakkama selgitama juba koolipõlves. Nii suuname noored kutse- või kõrgkoolis paremaid valikuid tegema.

Võib-olla annaks tubli lisaannuse strateegilist mõtlemist lisaks algklasside ujumisele ka maleõpetuse laialdasem juurutamine. Programmeerimise põhitõed võivad lastel selgeks saada menukates robootikatundides juba enne teise kooliastmesse jõudmist. Üks võõrkeel alushariduse osana tundub juba mitte revolutsiooniline, vaid elementaarne. Võime muidugi oodata, millal vastavad juhtnöörid ministeeriumist tulevad või haarata oma koolides ise ohjad, et muuta tühjenev ääremaa parima õpikeskkonnaga Eesti maagiliseks perifeeriaks.

Pole liigseid lapsi

Kes kasvatab need tulevikutegijad korralikeks inimesteks, on väljakutse sugugi mitte koolile või lasteaiale. Tähtsaim roll väärtuste kujundamisel on perel ja kodul – sellel sotsiaalsel keskkonnal, milles laps kasvab. Vanemliku tähelepanu puudus väljendub tihtipeale lapse õpi- või käitumisraskustes. Kui täiskasvanu end aidata ei soovi – on see tema probleem, kui noor inimene jääb kriitilisel hetkel abita – on see hiljem meie kõigi probleem.

Meil pole ühtki üleliigset last, keda võiksime maha jätta. Soovin tunnustada kõiki Põlva maakonna noorsootöötajaid ning samuti Kaitseliidu eriorganisatsioonide rühmajuhte, kes oma pere arvelt – tihti õhtuti või nädalavahetusel – noortega tegutsevad.

Samuti tooksin eeskujuks meie maakonna suurperesid ja lasterikaste perede ühingu eestvedajaid, kes hoolitsevad parema hakkamasaamise eest. Riiklik kolmanda lapse poliitika on suunatud just neile peredele, kes on andnud meie rahva kestmisesse suurema panuse.

Soodsate kasvutingimuste potentsiaali peaks meil Põlva maakonnas justkui olema. Kanepi kihelkonnakool oli omal ajal eeskujuks kaugemalgi, Rosmalt pärit kooliuuendusliikumise eestvedaja Johannes Käis andis inspiratsiooni ka palju hilisemaks ajaks. Eks ole omaette irooniline, et Eesti kultuuri häll asus siinpool Pärnu-Narva telge, ajaloolisel Liivimaal, tänases Lõuna-Eestis. Kui minevikus on eesti rahvuslikku identiteeti kandnud siinne poliitiline ja vaimne eliit, siis täna tuleb meil tõestada, et mõnekümne ametikohaga riigiasutuse ületoomine pealinnast ei tekita selles vaimset vaakumi.

Kogu Eesti peab elama

Meie olemise viis on kodeeritud sõnadesse Eesti-maa, kodu-maa, maa-kodu, maa-kond. Oleme ikkagi paljuski maa-usku, enamasti mitte kitsas paganlikus tähenduses. Me usume ja armastame seda maad rohkem, kui keegi teine. Meile meeldib avarus ja suletus samaaegselt. Linna lähme tihti sunni tõttu – tööle või asju ajama. Ka linnaelamist otsides on eelistatud rohelus ja privaatsus. Isegi enda arust igipõline linlane ihaldab vähemalt kahel korral aastas maale – jõulu ja jaaniõhtul. Maad pole võimalik hoida kaheks korraks aastas, kui elu seal hääbub. Vaatame tõele otsa – maaelu hääbumist soodustavaid protsesse pole võimalik täiel määral tagasi keerata. Ja samas pole meil põhjust nendega lihtsalt leppida ja lasta asjadel omasoodu minna.

Selleks, et Eestimaa veel kestaks, mitte vaid üksainus Eesti linn, peab selle erinevates otstes olema võimalik hästi elada, töötada, ettevõtlust edendada ja lapsi kasvatata ning aeg-ajalt meelt lahutada. Maakonnad on olnud Eestimaa haldusjaotuses muinasajast peale. Isegi nõukogude võim ei suutnud Eestit oblastiteks jagada. Samamoodi poleks pikka iga kolme või nelja regiooni Eestil. Poolteist tõmbekeskust riigi kohta võimaldaks seda jagada vaid kaheks. Ja siin tuleb mängu Eesti haldusjaotuse uudismõiste – maakonnakeskuse omavalitsus.

Maakonnakeskused peavad muutunud olukorras hakkama etendama uut rolli – täitma piirkonna keskse omavalitsusena neid ülesandeid, mida pole võimalik teisiti sellele tasandile jaotada. Maavalitsused kaovad, kuid maakonnad ja nende keskused jäävad. Selles olukorras kasvab vajadus maakonnalinnade rolli taas mõtestada.

Valdav osa Eesti inimestest elab ligemal kui 50 kilomeetrit lähemale maakonnakeskusele. See on igapäevaselt sõidetav distants. Ühegi riigiteenuse saamiseks ei peaks inimest sundima liikuma kaugemale. Loodetavasti on Maanteeameti Liiklusregistri büroode sulgemiskatse ka teistele ametitele piisavalt hoiatavaks näiteks.

Maakonnad tuleb taas suureks teha

Ka riigiasutuste toomine maakonnakeskustesse võimaldaks neis töötada elades nii linnas kui külas. Maakonnad tuleb suureks tagasi teha ja see pole mitte loosung, vaid maa-Eesti ellujäämise küsimus.

Riigisektor on aastaid liikunud vastupidises suunas. Tekitades olukorra, kus vastuvoolu ujuvatel ettevõtjatel on järjes keerulisem survele vastu panna. Käes on absurdne olukord, kus eraettevõtja peab tippspetsialisti maakonda meelitamiseks talle peale maksma, kuid ametnikule võib riigiasutus Põlvas arvestada kolmandiku võrra väiksema summa kui Tallinnas. Ja seda vaatamata asjaolule, et viimases on ühistransport tasuta.

Nagu enamik meist siiski teab, pole tasuta asju päriselt olemas. Põlva maakonna liinidel on piletiga sõit enam kui 80 protsendi osas doteeritud. Maksavad ka need, kes bussiga kunagi ei sõida. Transpordikorraldajad on paradoksaalses olukorras – bussides on järjest vähem reisijaid, kuid üha rohkem inimesi kurdab, et neil on keeruline ühistranspordiga liikuda ja see ei täida nende vajadusi. Suunata veelgi rohkem meie maksumaksjate raha ajale jalgu jäänud süsteemi võib olla nii ebatõhus kui ka ebaõiglane.

Seetõttu peavad tulevased kohalikud omavalitsused otsustama, kas teha rohkema raha eest sama palju või arendada midagi uut. Täna ootab keegi kusagil seda ajendit, et luua avalikes huvides toimiv paindlik jagamismajandusel põhinev teenus. See on praktiliselt käega katsutav maapiirkondade tulevik.

Maakondade ja keskuste küsimus toob päevakorda haldusreformi järgmise etapi. Maakondlikud omavalitsused saavad aasta lõpus teoks Saaremaal ja Hiiumaal, kuid mujal pole ilmselt küsimus mitte kas, vaid millal – nelja, kümne või kahekümne aasta pärast.

Täna kõneks olnud väljakutsete lahendamine paneb paika, millisena võtab Eesti Vabariik vastu oma 120-nda või isegi 150-nda sünnipäeva. Järgmiseks aastaks Põlvasse kerkiv uus keskväljak jääb mitmele tulevasele põlvele. Meie tänased otsused loovad tuleviku keskkonda – kas avalikku ruumi hakkavad ilmestama vaid ühetaolised plekk-karbid suurte parkimisplatsidega või leidub seal rohkesti meie maakonnale omaseid looduslikust materjalist ja säästva lahendusega arhitektuuri.

Neid insenertehnilisi lahendusi luuakse muide siinsamas. Selle aasta Eesti riiklike autasude jaotus pälvis Äripäeva toimetaja kommentaari, et sajakonna pärjatu hulgas on vaid kaks ettevõtjat. Ja üks neist on meie maakonna mees Peeter Peedomaa, kes on jõudnud oma toimeka kollektiiviga ettevõttes Peetri Puit panna sel aastal püsti aastakümne mastaabis investeeringu.

Riigivõimu ülesanne on luua sellistele tegijatele keskkond ning arengueeldused. Vajadusel näidates eeskuju ning ehitades uusi energiasäästlikke avalikke hooneid just kohalikust materjalist.

Hoidkem oma – võrokesed, setod, põlvakad, Räpina, Kanepi, Otepää, Võnnu kihelkonna ja Mooste kandi rahvas. Erinevaid kultuuriruume enam kui kaheks inimpõlveks kokku ühendanud Põlva maakonnas on suudetud koos luua ühised väärtusi, mis paistavad silma kaugele.

Möödunud aastal kahel korral maakonda külastanud eelmine riigipea arvas, et Mooste mõis oleks piisavalt väärikas Vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtu pidamiseks. Täna oleme uue presidendiga küll eri maakondades, kuid sama piirkonna rahvarõivastes. Meil on siin mille üle uhke olla. Elagu Põlva maakonna rahvas, elagu Eesti vabariik!

Võrumaal tähistati Eesti riigi 99. sünnipäeva Antslas päikesetõusul kell 7.32 toimunud piduliku lipuheiskamise, kõnede ning kaitseliitlaste, naiskodukaitsjate, kodutütarde-noorkotkaste marsiga, kellega tänavu oli liitunud rühm Kuperjanovi pataljoni sõdureid.

Antslas tähistatakse vabariigi sünnipäeva päikesetõusuaegse rivistusega juba viimased 24-25 aastat. Täpsed andmed, kas esimene selline rivistus toimus aastal 1992 või 1993, küll puuduvad, kuid pigem meenutavad asjaosalised, et see toimus aastal 1993.

„Täna hommikul vanemseersant Aivar Kroonmäega arutasime, et meie andmetel peaks olema 1993 esimene,” ütles Kaitseliidu Võru maleva Antsla üksikkompanii pealik Tiit Tõnts Lõunaeestlasele.

Kaitseliitlane Kurmet Müürsepp meenutas, et esimesel rivistusel tuldi Eesti lipuga välja tulnud kaitseliitlasi ka hoiatama, et heaga see neil ei lõppe. Aastal 1993 ei olnud omariiklus veel sugugi nii enesestmõistetav, kui ligi veerand sajandit hiljem.

Head vabariigi sünnipäeva soovib vaatajatele ka Lõunaeestlase toimetus.

Vaata pilte ja videolugu Antslast.

Arved Breidaks

Võru maavanem Andres Kõivu kõne Eesti Vabariigi 99. aastapäeva kontsert-aktusel Võru Kandles 22. veebruaril 2017.

Austatud külalised!

Täna tähistame Eesti riigi 99. sünnipäeva.

99 aastat tagasi loeti Eestimaa linnades ette Maapäeva vanematekogu koostatud „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. Muuhulgas ütles see järgmist: „Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida!“ Tsitaadi lõpp.

Õnneks pole 99 aastat hiljem midagi muutunud. Ehkki meie selja taha jääb palju õnnestumisi ning mitmeid ebaõnnestumisi, on tulevik meie jaoks samavõrra lootusrikas. Me oleme endiselt vabad ise otsuseid langetama ja oma valikuid juhtima.

Üks küpse Eesti iseseisvaid otsuseid on olnud riigireformi läbiviimine ning maavalitsuste kaotamine. Kõige muu hulgas tähendab see seda, et tänane üritus on viimane omataoline, mille korraldamist maavalitsus eest veab. Loodan, et Võrumaa omavalitsused hoiavad selle traditsiooni elus ning samavõrra elus hoiate te ka Võru maakonda. Aga sellest kõigest pisut hiljem…

On väga loomulik, et ajal, mil riik reformib kogu oma senist regionaalset korraldust, muutume me murelikuks. Võrumaa on Eesti kõige kaugem piirkond. Tallinna poolt vaadates. Siin ei ole sadamat, reisirongiühendust ega lennujaama. Siit kulub pealinna ja tagasi sõiduks praktiliselt terve tööpäev. Seetõttu ongi meil, võrukatel, eriline põhjus muretsemiseks. Maakonna ja kohaliku omavalitsuse taset puudutavate otsuste mõju tunnetame meie siin kõige teravamalt: mis täpselt läheb, mis jääb; milline töökoht säilib, milline kaob; milline teenus ümber kujundatakse, milline riiklik ülesanne liigub maakonnast pealinna, milline tuleb juurde. Iga detail on meie jaoks ülioluline.

Ka mina jagan muret Võrumaa tuleviku pärast, kuid mõistan samas, et targalt juhituna toovad need muutused kaasa parema homse. Jah, muutuseid tuleb juhtida. Ka meie peame olema aktiivsed osalised riigireformi kujundamisel, et inimesed, kelle ees me vastutame, ei peaks omal nahal meie tegematajätmisi tunda saama.

Võru Maavalitsuses töötab täna 27 inimest, kelle ülesanded ulatuvad seinast-seina. Nende 27 hulgas on inimesed, kes korraldavad Võru maakonna tantsu- ja laulupidu; inimesed, kes juhivad maakonna strateegilisi investeeringuid; inimesed, kes aitavad õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamisel; inimesed, kes nõustavad välismaal abiellujaid vajalike dokumentide osas; inimesed, kes korraldavad lapsendamist; inimesed, kes viivad läbi regionaaltoetuste jagamist ja täidavad veel paljusid-paljusid teisi ülesandeid.

Võru Maavalitsus on võtnud muutuste keskel aktiivse hoiaku. Me teame, et kui Võrumaa ise käimasoleva aasta jooksul enda eest ei seisa, ei tee seda ka mitte keegi teine.

Oleme viimastel aastatel teinud Vabariigi Valitsusele, ministeeriumitele ja ametkondadele erinevaid ettepanekuid, et Võrumaa potentsiaal saaks realiseeruda. Mitut neist kordame nagu mantrat usus, et ka tilkuv vesi võib kivisse augu uuristada. Kordan osasid neist ettepanekutest ka siin. Et ka teie, head külalised, saaksite neile ideedele oma energiaga hoogu juurde anda. Nendel algatustel, mille taga me ühiselt seisame, on suurem eluvõimalus kui nendel, mida me üksikult püüame edasi viia.

Esiteks. Riigi- ja haldusreformi käegakatsutav tulemus peab olema tugevamad piirkonnad. Tuleviku ehitamisel ei tohi ehmuda tänastest raskustest. Riik ning me ise peame usaldama kohalikku initsiatiivi ja võimekust. Meie teame, mis Võrumaale on vajalik. Otsustustasandi tsentraliseerimine nõrgestab regioone, kohaliku tasandi tugevdamine tugevdab aga kogu Eestit.

Teiseks. Kui riik planeerib tegevusi, siis riigi käes on seadusloome hoovad oma otsuste elluviimiseks. Kui kohalik kogukond planeerib, siis ainuke võimalus oma mõtteid riiklike otsusteni viia, on lõputult rääkida. Ja kui erakond juhtub olema vale, pole jutustki kasu. Kohaliku tasandi tegelik tugevdamine eeldab, et seaduse tasandil lepitaks kokku mehhanismides, kuidas madalama tasandi arukad initsiatiivid poliitilisteks otsusteks moonduvad. Riik peab looma lahenduse riiklike ja kohalike tegevuskavade vastastikuseks sidustamiseks. Tarkus ei ole ainult Põhja-Eesti valitud peades. Eestis on lõputu hulk tarkust, mida ei osata rakendada.

Kolmandaks. Sihtasutus Võrumaa Ettevõtlusalad tuleb asutada kas koos riigiga või ilma. Kahjuks on riik juba öelnud: tema tööstusaladega tegeleda ei soovi. Hoopis mõjusam meede ettevõtluse arendamiseks näib olevat riigi üüripindade ehitamine. Seetõttu ongi kogu vastutus ettevõtluse meelitamiseks kohalike omavalitsuste kätes. Magavale kassile hiir suhu ei jookse. Ma ei väsi kordamast: Võrumaal peab olema kaasaegseid ettevõtlusalasid ning struktuur, mis neid opereerib.

Neljandaks. Kiire ja tasukohane internet peab hajaasustusega piirkondades olema kättesaadav. Kiire internet on tõsine probleem, mida aruande-usku pealinnas ei nähta. Et lõpeks vaidlus erinevate tehnoloogiate võimekuse üle, oleme teinud ettepaneku viia Võrumaal Antslas läbi pilootprojekt õhu teel leviva kiire interneti võimekuse testimiseks ehk ühe testmasti püstitamiseks. Ma olen veendunud, et see õigustab ennast nii hinna kui kvaliteedi poolest. See samm oleks eelduseks, et ülikiire internet jõuaks ka tegelikult igasse kodusse. Nii Võrumaal kui Põlvamaal või Saaremaal.

Viiendaks. Oluline on kauba transpordi võimaluste arendamine raudteel. Nagu öeldud, pole meil sadamat, lennujaama ega toimivat raudteeühendust. Üksiainu Sõmerpalu tööstuslinnakus toodetakse aastas rohkem kui miljon tonni kaupu, mille logistikaahelat Eesti ära kasutada ei suuda. Võrumaal on puidusektoris suur kasvuvaru, kuid potentsiaali realiseerimiseks tuleb avalikul sektoril teha, mis on avaliku sektori kohus – sh parandada ääremaalisest asukohast tingitud tõkkeid transpordiühendustes.

Kuuendaks. Viimase kümne aasta jooksul on Võrumaal tegutsevates riigiametites kadunud jäädavalt iga neljas töökoht. Maavalitsuse likvideerimine annab sellesse statistikasse jätkuvalt tubli panuse. Seetõttu on hädavajalik, et riigi plaan kolida Tallinnast välja erinevaid ametiasutusi, jõuaks kiiremas korras tegudeni. Kohe. Mitte kolme ega viie ega kümne aasta pärast. Samuti peab riigiametnike kaugtöövõimaluse soodustamine jõudma tegudesse, mitte piirduma jutuga.

Tänase pidupäeva puhul ma rohkemate teesidega teid ei kurna. Tahan öelda, et maavalitsus töötab kuni 31. detsembrini selle nimel, et meist jääks maha elujõulisem Võrumaa. Aitäh kõigile maavalitsuse töötajatele, kes on teinud oma tööd hingega ning kelle silmis pole sära tuhmunud ka nüüd, mil paremat Võrumaad tuleb ehitada iseennast likvideerides. Need samad tänusõnad kõlagu ka kõigile neile 139 inimesele kohalikes omavalitsustes, kes töötavad liituvas või liidetavas vallas ning kelle jaoks võib tulevik olla samavõrra ebaselge.

Aitäh Antsla, Urvaste, Sõmerpalu, Võru, Lasva, Orava, Vastseliina, Misso, Haanja, Rõuge, Varstu ja Mõniste inimestele, kes suutsid eelmisel aastal koostööd tehes jõuda ühinemislepinguteni. Ma hindan väga teie tehtud tööd, sest see ei olnud kerge teekond. Visioone tuleviku-Võrumaast oli alustades rohkem kui liituvaid omavalitsusi. Ka minu soov näha haldusreformi tulemusena ühte suurt Võrumaad, ei realiseerunud. Aga ka tänane tulemus on hea, sest ehkki ühel või teisel puhul on emotsioonid tuliselt põlenud, on kogukonnad tegelikult valmis koostööks. Ma näen, et inimestel on soov just nendes kujunenud omavalitsustes ühiselt panustada ning see ongi peamine.

Mul on väga hea meel, et haldusreformi järel täieneb Võru maakond Orava vallaga. Oleme viimase poolaasta jooksul Orava valda lähemalt tundma õppinud ning näinud, et ehkki tegu pole suure vallaga, on selle kokkuhoidvus ja vaimsus see, mida ihaldada. Tere tulemast Võrumaale!

Ka Setomaa valla moodustamise üle on mul hea meel. Küsimus seto valla moodustamisest pingestas kogu Võrumaad. Nüüd, mil Värska, Mikitamäe, Meremäe valla ja Luhamaa nulga rahvas on oma sõna öelnud, pole enam põhjust rusikatega vehkida. Territooriumi loogilise haldusjaotuse seisukohalt on kõige mõistlikum, kui Setomaa vald asub tulevikus Võru maakonna koosseisus. Selle eest kavatsen ma seista.

Ma usun, et Võrumaal on haldusreform aset leidmas ilma suuremate segadusteta ja avatumalt kui nii mõnelgi pool mujal. Tänu selle eest kuulub paljudele inimestele, aga tahaksin eraldi välja tuua omavalitsuste liidu juhatuse esimeest Mailist, kes oma professionaalsel, põhjalikul ja tasakaalukal moel on seda protsessi suunanud ja toetanud. Nende kolme aasta jooksul, mis me oleme koostööd teinud, on maakonnas paljud arengud ja suured asjad juhtunud just tänu Sinu toetusele ja suurele-suurele tööle. Aitäh Sulle!

Hoolimata sellest, mitu valda Võru maakonda tulevikus jääb ning mis saab praegustest maavalitsuse ülesannetest, olen veendunud, et Võru maakond aegade hämarusse ei kao. See on eeskätt teie kätes, austatud praegused ja tulevased omavalitsusjuhid. See sõltub teie otsusest, kuivõrd aktiivset maakonnatasandi koostööd olete te valmis tegema, kas lõppastmes jääb koostöö tegemist otsustama rahanumber või tahe. Asjalikke põhjuseid, miks koostööd mitte teha, on kindlasti rohkelt. Aga võimalusi, mida koostööst võita, on veel rohkem. Soovin teile tarkust selle koostöö kujundamisel.

Kokkuvõtteks. Kõigi nende muutuste keskel on oluline meeles pidada kolme põhimõtet:

Esiteks. Südant ei tohi kaotada. Me ei tohi unustada, kes me oleme ja kuhu kuulume. Kui me seda väärtustame, jääme alles.

Teiseks. Oma ajalugu ja traditsioone peame me ise hoidma: vanu kohanimesid, kultuuri, mälu, kombeid ja keelt.

Kolmandaks. Muutusi peab juhtima. Kui me oleme muutuste ajal passiivsed, otsustavad teised meie eest.

Eesti sünnipäeval saame öelda, et riik on tugev, kui ta on tugev meie südames. Siin, täna saame sama öelda ka Võrumaa kohta. Ta on tugev siis, kui ta on tugev meie südames.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva, olge hoitud!

FOTO: Margus Muts

Eesti Vabariigi sünnipäeva on alates 1920. aastast tähistatud nii 9-kraadises soojas kui ka 25-kraadises pakases, vahendab Eesti Keskkonnaagentuur.

Tallinna ilmavaatluste põhjal loodud graafikust nähtub, et kõige soojem on vabariigi aastapäev 24. veebruaril olnud 1990. aastal, kui termomeeter näitas pealinnas 9,2 soojakraadi.

Kõige jahedam vabariigi sünnipäev on seni olnud miinus 25,4 temperatuuri juures, mis mõõdeti pealinnas 2011. aasta hommikul kella 7 ja 8 vahel.

Temperatuur kõigub

Eesti ilma eripäraks on ühe päeva lõikes toimuv küllaltki suur temperatuuride kõikumine: päev võib alata külmalt, kuid muutuda tundidega oluliselt soojemaks. Suurim temperatuurivahe on olnud 2011. aastal, kus kraadiklaasi näit muutus päeva läbilõikes lausa 16 kraadi võrra (vahemikus -25,4 kuni -9 kraadi).

Viimaste aastate temperatuuritrendid näitavad siiski mõningast stabiliseerumist, kus suuri kõikumisi enam ette pole tulnud, teatas keskkonnaagentuur.

Lõunaeestlane

Kerges vihmasajus harjutasid Kuperjanovi jalaväepataljoni sõdurid esmaspäeva pärastlõunal kaitseväe veebli Siim Saliste juhatusel oma etteastet vabariigi aastapäeva paraadil.

Kuperjanovlased viib esmakordselt paraadile mullu väeosa ülemaks asunud kolonelleitnant Toomas Tõniste.

„Me läheme kahe allüksusega – jalaväekompanii ja miinipildujapatareiga,” rääkis Tõniste Lõunaeestlasele. „Kokku siis Võrust Tallinnasse pealt saja mehe.”

Esmaspäevasel ülevaatusel tehti paraadiharjutus läbi kaks korda, et reedel eksimusi sisse ei tuleks. Sest nii mõndagi on tänavusel paraadil teisiti, kui varasemalt, näiteks see, kuidas saluteerida vabariigi presidendile.

Paraadil üle tuhande inimese

Vabariigi 99. aastapäeva paraad peetakse Tallinnas Vabaduse väljakul 24. veebruaril algusega kell 12.

Paraadil on üle tuhande osaleja ja üle saja ühiku tehnikat, vahendas kaitsejõudude peastaap. Kokku osaleb paraadil 41 lippu, viis kompaniid, neli patareid, 22 rühma ja kolm orkestrit – lisaks kaitseväe ning politsei- ja piirivalveameti orkestritele võtab paraadist osa Ameerika Ühendriikide õhuväe orkester.

Esindatud on kõik väeliigid, kaitseväe ühendatud õppeasutused, Balti kaitsekolledž, Vahipataljon, staabi- ja sidepataljon, 1. ja 2. jalaväebrigaad, toetuse väejuhatus, Kaitseliidu Rapla maleva tankitõrjerühm ja Harju maleva miinipildujarühm, esmakordselt vabariigi aastapäeva paraadil osalev naiskodukaitse ning Kaitseliidu Tallinna maleva akadeemiline malevkond. Samuti näeb paraadil sisekaitseakadeemia kadette ning politsei- ja piirivalveameti teenistuskoeri.

Scoutspataljon osaleb paraadil esimest korda jalaväe lahingumasinatega CV9035 ning Viru jalaväepataljon soomustransportööridega Sisu XA-188. Esmakordselt osaleb paraadil 1. jalaväebrigaadi luurekompanii.

Paraadi osaleb rühmasuuruse üksusega ka USA Eestis viibiv väekontingent koos kahe jalaväe lahingumasinaga Bradley ning kahe tankiga M1A2 Abrams. Lisaks ameeriklastele saadab paraadile rühmasuuruse üksuse Ühendkuningriik, liputoimkondadega on esindatud Läti, Leedu, Poola ja Taani.

Vaata pilte ja videolugu Kuperjanovi pataljonist.

Arved Breidaks