Siseminister Andres Anvelt pani kolmapäeva lõunatunnil Vastseliina alevikus nurgakivi uuele päästehoonele, milliseid lähiaastail kerkib Eestisse kümmekond.

Võrumaa idapoolseimaks kutseliseks päästekomandoks olev Vastseliina kuulus veel pool kümnendit tagasi suletavate komandode nimekirja, kuid nüüd on ajad muutunud ning riik näeb vajadust ka selles kohas kutselisi päästjaid ametis hoida.

„Vastseliina komandole oli tollal tõesti punane rist peale tõmmatud,” lausus Võru maavanem Andres Kõiv. „Seda rohkem pakub nüüd rahulolu, et meil õnnestus komando mitte ainult säilitada, vaid saada siia ka riigi investeering uue päästehoone näol.”

Veerand sajandi jooksul kaks nurgakivi

Vastseliina vallavanem Raul Tohv märkis sõnavõtus, et Vastseliinas on viimase 25 aasta jooksul pandud täpselt kaks nurgakivi – mõlemad tänavu suvel. Alles mõni nädal tagasi pandi nurgakivi Vastseliina piiskopilinnuse juurde rajatavale palverändurite majale ning nüüd uuele päästehoonele.

Riigi Kinnisvara ASi tellimusel projekteeris ja ehitab Vastseliina depoohoone AS Semuehitus. Tööde maksumus käibemaksuta on 1,13 miljonit eurot.

Kui varem tervitas Vastseliina päästedepoo alevikku Võru poolt saabujaid, siis uus hoone rajatakse aleviku teise serva.

Ehitustööd on kavas lõpetada 2018. aasta jaanuaris. Valmides on see esimene nüüdisaegne päästeteenistuse tüüphoone, mille järgi kerkivad lähiaastatel kümmekond väikest depood üle Eesti.

Vaata pilte nurgakivi panekust.

ARVED BREIDAKS

Siseminister Andres Anvelt kirjutab, et lisaks politseile tuleb korrakaitsesse panustada ka kohalikel omavalitsustel.

Kehtiv korrakaitseseadus paneb kohustusi väga erinevatele avaliku võimu asutustele. Korda kaitseb politsei, seda muidugi, aga politsei kõrval saavad seda teha ka erinevate valdkondade ametnikud.

Näiteks loodushoiu, salapüügi ja reostamise vastu tegutsevad keskkonnainspektorid, kellel on sellise võimu teostamiseks ka sunniõigus. Vajadusel klõpsavad vastuhakkaja randmete ümber ka käerauad ning salapüüdja asjad otsitakse läbi ja ta viiakse arestimajja.

Samamoodi võivad talitada maksu- ja tolliametnikud ning teatud juhtudel turvamehed lennujaamas, kui mõni reisija kipub turvakontrollis ohtlikult ülemeelikuks muutuma.

Sunni kasutamine on äärmuslik meede, mille eelduseks on olukord, kus sunnile allutatav võib olla ohuks enese või teiste elule ja tervisele. Ametnikud õpetatakse äärmuslikeks olukordadeks välja ja eksamil tehakse selgeks, kas korrakaitsja on talle antavast volist ikka aru saanud.

Kõik see ei vabasta teda hiljem vastutusest, kui ta peaks sundi kasutama ebaseaduslikult, ehk näiteks lihtsalt oma rõõmuks kellegi käeraudu panema.

Ametnik joodiku vastu võimetu

Korrakaitseseadus on pannud kohalikele omavalitsustele teatud kohustused avaliku korra tagamisel nende territooriumil. See ei ole küll absoluutne kohustus, vaid sõltub pigem kohaliku omavalitsuse võimekusest, soovist ja poliitilistest prioriteetidest. Samas puuduvad kohalike omavalitsuste ametnikel nende kohustuste täitmiseks vajalikud õigused – igal pool, olgu see Tallinnas või Assamallas, peab kohale tulema ikka politsei.

Küsimus on lihtsalt selles, kui tähtis on see sündmus, kuhu politsei ruttab ja kui tähtis oli see sündmus, kuhu politsei hiljem jõuab.

Muidugi, bussipeatuse pingil laiutav joodik on häiriv ja tülgastav, kuid mitte nii kriitiline kui füüsiliseks arveteõiendamiseks kasvanud peredraama, kus iga hilinenud minut võib muutuda ühele osapoolele fataalseks.

Kahjuks ei saa täna oma territooriumil heakorra eest vastutav ametnik joodikuga või näiteks laste mänguplatsil pidutsevate külajõmmidega midagi ette võtta, sest ta ei tohi. Ta võib ainult viisakalt keelata. Kui ta läheb rikkujaid hea sõnaga korrale kutsuma, saab ta heal juhul sõimata, halvemal juhul näitavad inimesed oma väge ka käte-jalgadega. Ametnikul, kes on saanud meilt volituse heakorra eest seista, puudub igasugune võimalus seda reaalselt ellu viia.

Avalikkuses tõstatub selle arutelu puhul kohe kaks paralleeli – bussijänes ja käeraudadega ähvardav Mupo. Osalt õigustatult. Esiteks ei pea mina bussijänest üldjuhtudel mingiks kurjategijaks, vaid võlgu jäänud või hooletuks inimeseks, kellest 99 protsenti pärast vahele jäämist bussist väljub ning hiljem trahvi ära maksab.

Veelgi enam – arvan, et tema suhe bussiettevõttega on pigem tsiviil-, mitte karistusõiguslik. Leppetrahv peaks olema ülim määr, mis inimeselt piletita sõidusoovi ilma karistusregistrita ära võtab.

Uus eelnõu ei näegi ette mingeid „käeraua“ sanktsioone ja vaevalt tavaline piletikontrolör üldse selle pädevusega on, et ta neid puusal kanda võiks. On ka erandeid, kes piletikontrolörile pea või jalaga kõhtu virutavad ning tema seaduslikule nõudmisele bussist väljuda lihtsalt vilistavad. Sellisel juhul on tegu juba teise rikkumisega ja küsimus ei ole ainult kontrollija, vaid ka teiste reisijate turvalisuses.

Madistamine ühistranspordis võib meie kõigi elud ohtu seada. Harilikult on sellised ühistranspordis märatsejad kas alko- või mõnes muus joobes ja nende toimetamisega kas kainenema või arestimajja peaks õpetatud ja koolitatud kohalik korrakaitsja küll hakkama saama.

Baarilärmi ei pea lõpetama politsei

Lõpetuseks mõne maakonnakeskuse, sealhulgas Tallinna levinuim murelugu – öine lärm kõrtsides. Ka siin on politseil tihtipeale reageerimisvalikute tegemisel ajakitsikus käes.

Niikaua, kui veri ei voola ja lärm ainult segab, võiks keegi lihtsam ametnik tulla ja helitehnika vaiksemaks keerata või hoopistükkis hoiule võtta. Näiteks ametnik, kes on koolitatud, seadustatud, valdab keelt ning kellele oleme läbi seaduse usaldanud võimu. Kui ta ise seadust rikub ja võimu kuritarvitab, siis menetleb juba teda ennast politsei või taastab meie õigused kohus.

Aga muidu on ta on olemas, ta on lähedal ja tagab meie koduvalla või -linna heakorra ka siis, kui politsei püüab kaake, kes on ohtlikumad kui lärm tänaval või joodik bussipeatuses. Kindlasti ei saa igaüks automaatselt kohaliku omavalitsuse korrakaitsjaks, nagu ei saa ka iga inimene tänavalt abipolitseinikuks. Taust ja oskused peavad  klaarid olema, siis saab ka ühiskond usaldama hakata.