Roheliste Kagu-Eesti esinumber Inga Raitar: „Kõik hooldajad väärivad kodanikupalka”
Avaldatud: 20 jaanuar, 2019Täna Lõunaeestlase puuetega inimeste heaolu parandavatele küsimusele vastanud kirjanik Inga Raitar ütles, et kõik kodanikud, kelle töö on hoolitsemine teise Eesti kodaniku, olgu siis endaga mitte toime tuleva lapse, liikumatu lähedase vms eest, vajavad selle tegevuse eest ühesugust kodanikupalka, mis võiks tema hinnangul olla juba praegu 300 eurot kuus.
Järgneb intervjuu Inga Raitariga.
Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega lapse riiklik toetus? (praegu on see mõlemal 80,55 eurot)?
Inga Raitar: Eestimaa Rohelised näevad pikemas perspektiivis suurema osa seniste sotsiaaltoetuste asendamist kodanikupalgaga, mille esimese faasina käivitame 2000 inimest hõlmava kodanikupalga pilootprogrammi, kes saavad kaheaastase testaja vältel 300 eurot kuus. Pilootprogrammi fookuses on just majanduslikult vähimkaitstud inimesed, kelle alla kuuluvad ka puuetega inimesed ning nende hooldajad. Rohelised soovivad käivitada kodanikupalga pilotprojekti just neid kodanikke silmas pidades, kes täidavad oma kodanikukohust riigi eest olukordades, mis takistab nende tööleminekut – lisaks puuetega laste vanematele voodihaige või sügava liikumispuudega omakse hooldajad, viie ja enama lapse emad jne. Samas ei kaota me sellega kõiki sotsiaaltoetusi – Rohelistele on oluline, et kõige haavatavamad grupid meie ühiskonnas oleksid kaitstud. See on riigi kohus ning nagu ka meie programmis kirjas on, soovime me kahekordistada puuetega inimeste toetusi – 64 miljonit eurot, mis eraldati puuetega inimeste toetuseks aastal 2016, ei ole kindlasti piisav, et täna puuetega inimestele piisavat sotsiaalmajanduslikku kaitset pakkuda.
Kas peate õiglaseks olukorda, et raske ja sügava puudega lapse toetus on praegu täpselt sama, kuigi hoolduskoormus on erinev?
Inga Raitar: Sügava puudega lapsed, kuna nende hooldamine on aeganõudvam ning koormavam, vajavad loomulikult suuremat toetust kui raske puudega lapsed. Kodanikupalga puhul kaob ära vajadus tabeldamiste ja eristamiste osas, mis vaid suurendavad ametnike-ümberjagajate hulka. Kõik kodanikud, kelle töö on hoolitsemine teise Eesti kodaniku, olgu siis endaga mitte toime tuleva lapse, liikumatu lähedase vms eest, vajavad selle tegevuse eest ühesugust kodanikupalka. Samal ajal peaks vähendama erinevate ametkondade hulka, mis praegu sellesama raha erinevate määruste, regulatsioonide jms eristuste täitmise kontrollile kulutab.
Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega täiskasvanu hooldaja riiklik toetus/palk? (praegu on 20 ja 40 eurot)
Inga Raitar: Fakt on see, et hooldajate palgad ja toetused on tänases Eestis häbiväärselt väikesed. Samas ei kavatse Rohelised kindlasti langeda populistlike valimislubaduste lõksu, kus ilma reaalse katteta kõigile rahamägesid lubatakse. Hooldajate majandusliku kindluse saavutamise meetmena näeme me, nagu ka eelnevalt öeldud, kodanikupalka, mis tänaste riigieelarveliste vahenditega ning maksusüsteemi muutmata saaks juba praegu olla 300 eurot kuus.
Kui suur võiks Teie hinnangul olla puudega inimese omaosaluse protsent abivahendi rentimisel/ostul? Hetkel on see 10 protsenti. Kas olete nõus toetama ideed, et omaosalus võiks olla 0 protsenti nagu see on Soomes, kus näiteks mähkmed on uriinipidamatusega inimestele tasuta ning abivahendid on tasuta laenuks (tasuta kasutamiseks, kuni neid vaja läheb)?
Inga Raitar: Tegelikult tuleb ümber vaadata kogu praegune Haigekassa süsteem, mis on liiga suurhaiglakeskne. Patsiendikeskse süsteemi puhul saab konkreetsete abivahendite konkreetsed vajadused vaadata läbi süsteemi kui terviku patsiendikesksemaks muutmisest lähtuvalt.
Miks ühiskond peaks Teie arvates puuetega inimesi aitama? Kas seepärast, et nad on nõrgad ja see on kaastunde küsimus, või seepärast, et riik on kohustatud looma puuetega inimestele teistega võrdsed võimalused, sest see on inimõiguste küsimus? Palun põhjendage oma vastust.
Kõik Eestis sündinud – sh puuetega inimesed – on Eesti Vabariigi kodanikud. Riigil on vastutus oma kodanike ees. Neid, kes mistahes põhjusel end ise aidata ei saa, peab riik aitama.
Lõunaeestlane saatis samad küsimused ka Liina Kersnale Reformierakonnast, Ivari Padarile SDEst, Priit Sibulale Isamaast, Anneli Otile Keskerakonnast, Uno Kaskpeitile EKREst, Igor Tarole Eesti200st ning Elurikkuse Erakonnale. Peale Inga Raitari on oma vastused ära saatnud Uno Kaskpeit ja Kaul Nurm.