Riigikontrolör: ühtlase kvaliteediga arstiabi, hariduse ja siseturvalisuse tagamine pole peagi enam väljaspool Harjumaad ja Tartumaad realistlik
Avaldatud: 11 november, 2020
Riigikontrolör Janar Holm ütles täna riigikogus peetud ettekandes, et ühtlase kvaliteediga arstiabi, hariduse ja siseturvalisuse tagamine pole peagi enam väljaspool Harjumaad ja Tartumaad realistlik ja seda mitte rahapuuduse, vaid inimeste nappuse tõttu.
Riigikontrolör Janar Holm pidas täna Riigikogus ettekande, milles keskendus esmatähtsate avalike teenuste tulevikule. Riigikontrolör lahkas oma tänases kõnes perearstide, üldhariduskoolide õpetajate, politseinike ja päästjate värbamise ning töölt lahkumise dünaamikat. Ühtlasi osutas riigikontrolör, et kõikjal riigis harjumuspäraselt, ühetaoliselt ja ühtlase kvaliteediga arstiabi, hariduse ja siseturvalisuse tagamine pole peagi enam väljaspool Harjumaad ja Tartumaad realistlik ja seda inimeste nappuse, mitte niivõrd isegi rahapuuduse tõttu. „Murrangulised muutused esmateenuste osutamises on möödapääsmatud. Seega tuleb meil reaalsusega kohaneda, mitte tegeleda enesepettusega,” sõnas riigikontrolör Janar Holm.
Riigikontrolör Janar Holmi kõne Riigikogus 11. novembril 2020 esmatähtsate avalike teenuste tuleviku kohta
Austatud Riigikogu esimees, head Riigikogu liikmed!
Järgmise päevakorrapunktina tuleb siin arutusele otsuse eelnõu, millega Riigikogu kinnitab riigi 2019. aasta majandusaasta koondaruande. Kui rahandusminister ütleb teile, et riigi raamatupidamine on korras, räägib ta tõtt. Võin tema sõnu juba ette kinnitada.
Kuid kõigepealt räägin siiski inimestest, mitte riigi arvepidamist puudutavatest dokumentidest. Seda enam, et nende raamatupidamisaruannete mõte ja seos tegeliku eluga on aasta-aastalt üha ähmasemaks muutunud. Ja seda hoolimata aruannete maailma panustatud tohutust töötundide hulgast
Eelmisel aastal oli Riigikontrolli aastaaruande teemaks Eesti e-riigi tervis ja elujõud. Toona tuli tõdeda, et see elujõud on raugemas, Eesti on vajumas mitmete e-riigi näitajate poolest keskmike hulka. Sel korral on fookuses inimeste jaoks esmatähtsate teenuste tervis ja elujõud, mis hakkab samuti raugema.
Vaatasime, mis ootab meid juba lähima kümne aasta jooksul ees. Kes meid Eestis lähitulevikus ravib? Kes õpetab ning kes hoiab korda ja päästab? Kas meil on praegu ja tulevikus piisavalt perearste, üldhariduskoolide õpetajaid, politseiametnikke ja päästjaid?
Võib ju küsida, mis siin uut on? Üldised suundumused on tõesti teada olnud, aga Riigikontroll tõi nüüd need esmatähtsad ametirühmad tänavuses aastaruandes korraga ühele pildile ning teiselt poolt andis neile regionaalse vaate, mis on seni avalikes käsitlustes jäänud tagaplaanile.
Esmatähtsatest teenustest, mida osutatakse kohapeal, ei ole eriti mõistlik rääkida üleriigilisi näitajaid kasutades. Inimesi ei ravi keskmine Eesti perearst, vaid arst, kes töötab konkreetses maakonnas konkreetse nimistuga.
Ja tuld ei kustuta Eesti keskmine päästja, vaid päästetöötaja konkreetses Eesti piirkonna komandos. Regionaalne vaade annab sisulise ülevaate sellest, kas esmatähtsad teenused on ka tegelikult kättesaadavad või mitte. Tehnika ning tehnoloogia ei saa esmateenuste osutajaid täielikult või piisavalt asendada – nad peavad füüsiliselt kohal olema.
Need on päriseluprobleemid, mis meid kõiki mõjutavad, kuid millega tegelemine ei tekita sellist elevust, nagu mõni muu teema.
Mis me siis leidsime?
Kokkuvõtvalt võin öelda, et oleme Eestis jõudnud aega, kus tuleks ausalt inimestele tunnistada: kõikjal riigis harjumuspäraselt, ühetaoliselt ja ühtlase kvaliteediga avalike teenuste pakkumine käib meile üle jõu.
Ühetaolist kättesaadavust ei ole juba ammu võimalik tagada. Selle põhjus ei ole mitte ainuüksi raha, vaid ka inimeste puudus. Täitmata ametikohtade arv võtmetähtsusega erialadel kasvab. Inimesi, kes võiksid neid töökohti täita, ei paista ka kusagilt tulevat.
Sellest reaalsusest hoolimata deklareeritakse lugematutes heakskiidetud või menetletavates strateegiadokumentides järjekindlalt ja lennukalt, et avalikke teenuseid osutatakse ka edaspidi ühetaolise kvaliteediga ja need on kättesaadavad sõltumata elukohast.
Selline reaalsuskauge ettekujutus ei too paraku vajalikke ümberkorraldusi ja uudseid lahendusi lähemale.
Head kuulajad!
Öeldakse, et üks pilt räägib nii mõnigi kord rohkem kui tuhat sõna. Meie töö tulemust kirjeldab kõige ülevaatlikumalt aruande kolmandal leheküljel olev joonis, kus oleme regiooniti välja toonud nende perearstide, õpetajate, politseiametnike ja päästjate osakaalu, kel lähima 5–10 aasta jooksul on võimalus jääda pensionile või kes on juba täna pensionieas.
Mida rohkem pensionieelikuid või pensioniealisi, seda tumedam on kaart.
Tumedamad alad on eriti väljaspool Harjumaad ja Tartumaad. Aga ka neis piirkondades pole põhjust hõisata.
Minu kui saarlase silmad näevad ja suu on valmis tunnistama, et Hiiumaa tulevik on tume. Järgmise aasta rahvusvaheline naljapäev, 1. aprill, on päev, kus kõik Hiiumaa perearstid on jõudnud pensioniikka.
Aga asi on naljast kaugel. Pensionile mineku õigus või selle lähenemine puudutab ka ligi pooli Hiiumaa õpetajaid, politseinikke ja päästjaid. Sama olukord on ka Läänemaa perearstide, õpetajate ja politseinikega. Lääne-Virumaal, Võrumaal ja Jõgevamaal on juba pensioniõiguslikud või jõuab 5–10 aasta jooksul selleni kaks kolmandikku perearstidest. Sellise loeteluga saaks jätkata.
Väljaspool Tallinna ja Tartut oma tööd tegevad perearstid, õpetajad, politseiametnikud ja päästetöötajad tuleks „ohustatud liikide“ esindajana kanda punasesse raamatusse.
Probleem ei ole vanemaealiste suures hulgas. Minu sügav lugupidamine neile, kes on leidnud ja leiavad ka edaspidi endas tahet ja jõudu edasi töötada.
Küsimus on noorte spetsialistide väheses osakaalus ja ebapiisavas järelkasvus. 65-aastased ja vanemad kogemustega perearstid ja õpetajad saavad veel aastaid tööturul oma oskusi pakkuda. Rääkimata politseinikest ja päästjatest, kelle ametipenisoni õigus võib erinevate tingimuste täitmisel saabuda juba varem – 50ndates eluaastates.
Küsimus on selles, mis saab siis, kui nad ka tegelikult otsustavad oma pensioniõigust kasutada või vähemalt eesliinil töötamisest loobuda. Kas noored on valmis ja tahavad seda tööd teha?
Selle eelduseks on, et noortele peaks meeldima töö perearsti, õpetaja, politseiniku või päästjana. Neile peaks sobima töötingimused – palk ja töökeskkond. Aga neile peab sobima ka linn või vald, kus töökoht vabaneb. Reeglina on aga vabanevad kohad väljaspool Tallinna või Tartut ja nende lähiümbrust.
Paraku just käsitletud valdkondadest kõige probleemsema puhul – perearstiabi valdkonnas – ei soovi 10 aastat kestva perearstiõppe lõpetajad sageli töötada mujal kui Tallinnas, Tartus või Ida-Virumaal. Seda olukorras, kus eriti just väljaspool Harjumaad ja Tartumaad on pensionile siirduda võivaid perearste kaugelt rohkem kui kandidaate, kes võiks vabad kohad täita.
Pooled Eesti perearstidest on 60-aastased või vanemad. Aga alla 50-aastaseid on kõigest 20 protsenti. Üha raskem on leida nimistute jaoks uusi arste – luhtunud konkursside arv on viimase viie aasta jooksul kasvanud neli korda.
Eelmisel aastal luhtus 51-st konkursist 38! Perearsti on raske leida isegi maakonnakeskustesse.
Ajutine perearst on muutunud perearstiabis üha püsivamaks nähtuseks. Nii on kokku 60 000 patsiendil asendusarst ja kolmel nimistul on see ajutine asendusarst juba 7 aastat. Näiteks Lääne-Virumaal on tervelt neljandik kõigist nimistutest ajutise asendajaga.
Nüüd õpetajatest. Hea uudis on see, et õpetaja elukutse populaarsus ja konkurss õppekohtadele on viimastel aastatel suurenenud. Halb uudis on aga see, et õpetajakoolituse lõpetamisele järgneval aastal läheb kooli aineõpetajana tööle napilt kaks kolmandikku lõpetanutest.
Kusjuures viis aastat hiljem on juba üle poole neist aineõpetajatest koolist lahkunud. Inimesed põlevad läbi ega taha olla lõputult mitmelt poolt tuleva surve all.
Kui kümne aasta jooksul uusi nooremas eas õpetajaid oluliselt peale ei tule, siis saavad praegustest õpetajatest pensioniealiseks 36 protsenti. Ning veel viis aastat hiljem juba pooled kõigist õpetajatest.
Suur puudus on aineõpetajatest – ennekõike loodus- ja täppisteaduste õpetajatest. Järgmise kümne aasta jooksul suureneb õpilaste arv vanemates kooliastmetes, kus on suurem osakaal just aineõppel ning vajadus loodus- ja täppisteaduste õpetajate järele isegi suureneb.
Klassiõpetajaid küll seni jätkub ning kümne aasta vaates jääb neid väheneva õpilaste arvu tõttu ülegi. Paraku ilmtingimata mitte seal, kus on aineõpetajaid puudu ning kus neil oleks võimalik ilma elukohta vahetamata aineõpetajaks ümber õppida.
Politseiametnikke on veel enam-vähem vajalikul hulgal, kuid päästjaid napib paiguti juba praegu. Viie või kümne aasta pärast on aga nende mõlema puudus terav, sest esiteks ootab ees politseiametnike ja päästjate pensionile mineku tõusulaine ja teiseks tuleb peale liiga vähe neid, kes tahaks seda tööd teha.
Muidugi sõltub ka meie endi käitumisest see, kui suur on politseinike ja päästjate töökoormus. Juba 15 aastat tagasi nentis Riigikontroll, et meil ei ole mitte liiga vähe päästjaid, vaid meil põleb teiste riikidega võrreldes liiga palju.
Lugupeetud kuulajad!
Rahvastik vananeb, noorte osakaal väheneb ning nende vähestegi noorte erialaeelistuste hulgas ei ole esmateenuste ametirühmad. Vastutavad ministeeriumid ja muud asutused on rakendanud erinevaid võtteid, et muuta tühjenevaid ametikohti atraktiivsemaks ja suurendada järelkasvu. Konkurents käib aga samade inimeste peale ning koolitatud ja asjatundlikku tööjõudu vajavad ka teised eluvaldkonnad.
Inimesi lihtsalt ei ole, et samal viisil esmatähtsate teenuste osutamist jätkata.
Esmateenuste pakkujaid – Terviseametit, Päästeametit ning Politsei- ja Piirivalveametit – tuleb tunnustada. Nad on püüdnud probleeme ajutiste ja erandlike meetmetega lipp lipi ja lapp lapi peal hädapäraselt leevendada – kas oma asutuse või valdkonna piires. See on üheks põhjuseks, miks probleemid ei ole veel inimeste taluvuspiiri ületanud.
Kuid hädavajadusest tõukuvad kitsad ja ajutised meetmed muudavad kogu süsteemi bürokraatlikumaks ja kulukamaks.
Näiteks võib ajutiste lepingute sõlmimine asendusarstidega olla sobiv lahendus lühiajaliselt, aga pikas vaates on see koormav – ja mis peamine – ei teki vajalikku stabiilsust.
Sotsiaalministeerium saatis näiteks eelmisel nädalal kooskõlastusringile tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eelnõu, millega soovitakse parandada perearstiabi kättesaadavust ja nimistute teenindamise järjepidevust.
See on kindlasti vajalik eelnõu, et esile kerkinud probleemidele mingilgi viisil reageerida, ja kindlasti väärib see toetust.
Aga… Eelnõu tutvustades on rõhutatud, et mitme eelnõus pakutud lahenduse puhul on tegemist ajutise meetmega, mis on vajalik perearstita jäänud nimistusse kuulunud inimeste teenindamiseks. Näiteks võimaldatakse ajutiselt nimistu teenindamine anda haiglale. Aga ka haiglas on vaja peremeditsiini arste ja õdesid. Uus ja uhke maja ise ei ravi paraku kedagi.
Kas sellised lahendused on tegelikult ka ajutised? Kust tulevad püsivad lahendused ja millised need on olukorras, kui vajalikul hulgal uute perearstide lisandumist süsteemi ei ole ette näha? Ajutiste lahenduste hulk suureneb ja süveneb.
Õige oleks inimestele ausalt öelda, et perearstiabi on lähitulevikus muutumas ja perearstiabi saamine maakonnakeskuse haiglas ei olegi midagi äärmuslikku. See on tulevikus ühe võimalusena paljude piirkondade jaoks uus paratamatu normaalsus. Aeg perearstisüsteemi olemuse ümbermõtestamiseks on käes.
Rahvastiku ja tööjõu edasised trendid on võrdlemisi hästi teada ning neist nähtub selgelt, et murrangulised muutused esmateenuste osutamises on möödapääsmatud. Seega tuleb meil reaalsusega kohaneda, mitte tegelda enesepettusega.
Kui me seame esmatähtsate teenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele realistlikud nõuded, siis tuleb mitmed teenusevormid, mida peame praegu erandlikuks või ajutiseks, muuta osades piirkondades alaliseks. Näiteks saab igapäevaseks olukord, kus linna suurkooli füüsikatund kantakse üle maapiirkonna väikekooli, perearst annab nõu videosilla teel jne.
Seega – tööjõuvajaduse vähendamiseks tuleks kasutusele võtta ka uuendusi, mida pakub tehnoloogiline ja sotsiaalne innovatsioon.
Seal, kus võimalik, tuleb rakendada ka vabatahtlikke. Nende õlule liigub ilmselt üha enam päästet ja korrakaitset. Harrastusperearstidele ülesehitatud esmatasandi tervisesüsteemi me tõenäoliselt ette ei kujuta.
Peamine on meeles pidada, et üks ja sama inimene võib olla korraga nii kaitseliitlane, abipolitseinik, vabatahtlik päästja ning muul ajal sõita kiirabiauto roolis. Ehk ka nende vabatahtlike ressurss pole piiramatu ja sellest tuleb tervikvaade luua.
Tervikpildi puudumist näitas ka üks meie audit kaks aastat tagasi, kus avastasime, et näiteks üks Kaitseliidu liige oli samal ajal kirjas veel neljal eri vabatahtlikul ametikohal organisatsioonides, kes teda kõik kriisi korral tahaksid enda juures rakendada. Kusjuures tema tsiviilelu põhitöökoht oli riigikaitselise tähtsusega ja see välistaks muud tegevused. Ehk samadele inimestele pretendeerib ja nendega arvestab terve hulk organisatsioone.
Siinkohal tervitused kõigile Kaitseliidu liikmetele, kes moodustavad Eesti suurima riigikaitselise vabatahtlike organisatsiooni. Kaitseliit tähistab täna oma 102. aastapäeva.
Seda, kui oluline on kaitseliitlaste, naiskodukaitsjate ja teiste vabatahtlike tugi ning panus, nägime hästi kevadise eriolukorra ajal.
Aga selle teema kokkuvõtteks:
On oluline, et meid ees ootavasse uude normaalsusesse liikumine toimuks juhitult – tagades kõikidele inimestele esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavuse kokkulepitud tasemel, mitte juhuslikult. Mitte nii, kus mõned inimesed võivad jääda ilma isegi hädavajalikul tasemel teenustest.
Kõiges selles tuleks näha ka võimalust, mitte ainult probleemi. Eesti ei olegi ühetaoline, vaid kirju nii vajadustes, võimalustes kui ka probleemides. Erinevad vajadused nõuavadki erinevaid lahendusi. Vajalikul miinimumtasemel teenuse kriteeriumid tuleb uuesti avalikult läbi arutada ja kokku leppida.
Rõhutan seega veel kord – inimeste vaim tuleb paratamatuteks muutusteks valmis panna.
Austatud parlamendi liikmed!
Tulles tagasi rahaasjade ja raamatupidamise juurde – nagu ütlesin – saan kinnitada rahandusministri peatseid sõnu, et möödunud aasta raamatupidamise aastaaruanne on Riigikontrolli hinnangul olulises osas õige ehk kajastab õigesti ja õiglaselt riigi finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid.
Riigikontrolli hinnangul on ka riigi majandustehingud olulises osas sooritatud kooskõlas riigieelarve seaduse ning 2019. aasta riigieelarve seadusega.
Siinkohal ei saa jätta tõdemata, et iga-aastase riigieelarve seadusega kooskõlas mitteolevaid majandustehinguid oleks eelarve kasutajatel ka üsna keeruline teha.
See nõuaks rikkujalt eraldiseisvaid silmapaistvaid jõupingutusi või lausa padurumalust, sest iga-aastane riigieelarve seadus on saavutanud üldistustaseme, mis muudab riigieelarvest arusaamise kõrval ka selle rikkumise üsna võimatuks.
Seetõttu olen juba praegu üsna kindel, et nimetatud põhjusel saan kahe aasta pärast siin teile majandusaasta koondaruandest rääkides kinnitada, et kõik 2021. aastal tehtud majandustehingud on kooskõlas praegu Riigikogus menetletava 2021. aasta riigieelarve seadusega.
Seaduse seletuskirja õiguslikus mõttes teadupärast rikkuda ei saa, rikkuda saab ainult õigusaktist tulenevaid nõudeid või piiranguid. Aga üha sagedamini oleme oma auditeid tehes jäänud hätta seletuskirjast raha eraldamise eesmärgi ja otstarbe leidmisel. Kuigi seletuskirja koostab valitsus, siis raha kasutamisel ta sellele seatud eesmärkidest ise mitte alati kinni ei pea.
Nii juhtus ka tänavu lisaeelarves Maaelu Edendamise Sihtasutusele kriisi mõjude kiireks leevendamiseks eraldatud rahaga, mida tegelikult suures osas hoopis pikaajalisteks investeerimislaenudeks kasutati. Nüüd, kriisi teise laine tulekul, on raha otsas.
Mõistlik oleks Riigikogus kokku leppida, millist infot seletuskiri peab sisaldama ja mis on seal oleva info tähendus. Järgmistel aastatel tahame eelarve seletuskirja maagiat murda ning uurida majandusaasta koondaruannet auditeerides lähemalt seda, kas seletuskiri ka tegelikult seletab eelarvet ning kas tegelik raha kasutamine on vastavuses seletuskirjas lubatuga.
Ja ma võin ette rutates öelda, et Riigikontroll ei arva, et seal peaks olema rohkem infot. Pigem vastupidi. Aga seal peaks olema oluline ja arusaadav info selle kohta, mida Riigikogu on otsustanud, et avalikkus mõistaks, milleks raha läheb.
Pikemalt ma riigi majandusaasta aruandel ei peatukski, sest selle aruande kasutamise „parim enne“ on möödas. Pean siin silmas eelkõige just aruande riigieelarve täitmist puudutavaid osasid.
Rohkem kui kümme kuud pärast eelarveaasta lõppu ja olukorras, kus valitsus on esitanud Riigikogule järgmise eelarve, on keeruline eelmise aasta riigieelarve täitmist puudutavat infot konstruktiivselt kasutada. Palju meelsamini ja palju sisukamalt saaksin siin teiega riigieelarve täitmisest rääkida kevadkuudel. Siis, kui sellest võiks vähemalt mingilgi viisil olla kasu uue riigieelarve koostamisel, kuigi ka see on kahtlane.
Riike, kus riigieelarve täitmist puudutavaid arutelusid peetakse kevadel, on ka meie naabrite hulgas. E-riigina ei tohiks ka meie sellega hätta jääda. Kui tahet on. Ja tänapäeval võiks tegelikult riigi finantspilt olla fikseeritav elektrooniliselt igal ajahetkel, seega on pidulik aastaaruannete tootmine üha küsitavama väärtusega.
Head Riigikogu liikmed!
Aasta 2020 lõpp ja aasta 2021 algus on aeg, millele me aastal 2025, 2030 või isegi 2050 tagasi vaadates ütleme, et just see oli hetk, kus tehti otsuseid, mis määrasid suures osas meie tulevikuvalikud.
Lähiaegadel tuleb teha rahastamisvalikud mahus, millele minevikus vastet ei ole. Kindlasti ka lähitulevikus mitte. Need puudutavad Euroopa Liidu tõukefondide, majanduse taaskäivitamise rahastu toetust ja laenu, õiglase ülemineku fondi, ning kliima- ja energiapoliitika meetmete ettepanekut CO2-kvoodi müügitulu ja moderniseerimisfondi kasutuse kohta.
Oleme hetkes, kus meil on üle 10 miljardi euro tõukeraha pluss veel oma laenuvõimalused, millega on võimalik teha väga sisukaid reforme, väga suure mõjuga otsuseid. See ei ole ainult võimalus, vaid eelkõige vastutus.
Suur hulk lisanduvat raha ei tähenda automaatselt kuldset tulevikku, vaid ebamõistliku kasutamise korral ainulaadse võimaluse luhtalaskmist või halvimal juhul isegi allakäiku võrreldes teiste riikidega. Oluline on, et Riigikogu oleks sedavõrd kaalukate otsuste tegemisel nõudlik eestvedaja, tagades sisuka avaliku debati ning valikute arusaadavuse. Jään neid arutelusid huviga ootama.
Viidatud välisraha kasutamine saab väärika koha ka Riigikontrolli tööplaanis. Oleme seadnud eesmärgiks, et järgmisel aastal saaksin siin Riigikogu saalis anda ülevaate just sellel teemal – kuidas on seda raha planeeritud ja kasutatud koroonakriisist väljumiseks ning Eesti majanduse roheliseks, digitaalseks ja vastupidavaks ümberkujundamisel.
Soovin Teile tugevat tervist!
Tänan!
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
