Riigikontrolör ettekandes Riigikogule: Rahastamisotsuseid dikteerib üha enam vajadus senistki põhiteenuste taset hoida
Avaldatud: 6 november, 2025Riigikontrolör Janar Holm pidas täna Riigikogu ees aastaettekande, milles keskendus eri valdkondades riigi seatud ambitsioonikatele eesmärkidele ja võimalusele neid saavutada ning juba võetud kohustustele ning riigi põhiteenuste tagamisele. Riigikontrolör soovitas siduda arengukavade ja strateegiate eesmärgid tegelike võimalustega, hoiatades, et alusetutes unistustes elamine toob hiljem liigse pettumuse.
„Üha vähem saab tõsiselt rääkida, et riik võiks teha midagi uut või pakkuda midagi senisest rohkem, kui selle eelduseks on suurem hulk lisaraha,” ütles riigikontrolör Janar Holm. „Selle asemel muutub üha kesksemaks küsimus, kas infrastruktuuri või erinevate eluvaldkondade teenuseid on üleüldse võimalik hoida senisel harjumuspärasel tasemel.”
Riigikontrolör tõi aastaaruande põhjal välja, et perioodil 2026–2030 on selleks, et täita kohustusi ja eesmärke, mis on seotud riigiteede seisukorra säilitamisega, riigiteede ja raudteede ehitamisega ning raudteel turvalisuse suurendamisega, puudu vähemalt 1,35 miljardit eurot. Olukorras, kus kahel järgmisel aastal ulatub riigieelarve puudujääk prognoosi järgi maksimaalselt lubatava 4,5%-ni sisemajanduse kogutoodangust ning 2029. aastal 3,6%-ni, on selge, et seatud eesmärkide ja võetud kohustuste täitmine ei ole riigi rahakoti võimalusi arvestades määratud tähtaegade jooksul realistlik.
„Valikute tegemine saab veelgi suurema tähtsuse,” toonitas riigikontrolör. „Olukorra muudab keerulisemaks see, et pigem kulbi kui lusikaga vajavad raha ka teised valdkonnad.”
Ta osutas, et viimase aasta jooksul on Riigikontroll teinud erinevates riigielu valdkondades mitmeid auditeid, kus ilmnesid juhtumid, kus riik ei suuda rahapuuduse tõttu täita seadusest tulenevaid kohustusi.
Riigikontrolör tõi välja, et Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas ei täideta sotsiaalhoolekande seadusest tulenevat kohustust tagada erihoolekandeteenuste kättesaadavus. Seetõttu on kohtadest suur puudus ning sobiva koha leidmiseks tuleb inimestel sageli läbida aastatepikkune katsumusterohke teekond.
„Näiteks ei pruugi tavajärjekorras ootav autismispektri häirega inimene praeguse olukorra jätkudes oma eluaja jooksul kohta saadagi,” ütles Janar Holm. „Rõhutan – erihoolekannet vajavatele inimestele vajaliku toe tagamine ei ole midagi, mida võib teha, vaid see on midagi, mida peab tegema. Seda nõuab seadus.”
Haridusvaldkonnas osutas Holm, et Haridus- ja Teadusministeerium ei ole koolipidajana suutnud tagada, et kõik kutseõppeasutuste õpilased saaksid õigusaktidega ettenähtud tuge. 90% kutsekoolidest tunnistas, et nad ei suuda haridusliku erivajadusega õpilastele pakkuda tugimeetmeid ega tugiteenuseid, kuigi neil õpilastel on selleks seaduse järgi õigus.
„Samal ajal vedas Haridus- ja Teadusministeerium sellest sügisest jõustunud noorte koolikohustuse pikendamist, et vähendada haridustee katkemist pärast põhikooli. Uus kohustus inimestele – samal ajal, kui ministeerium ise ei suuda oma vanu kohustusi täita. Paljud tugiteenuseid vajavad noored õpiks meelsasti ka ilma seadusest tuleneva kohustuseta kutsekoolis, kui ministeerium täidaks oma kohustust luua neile selleks võimalus,” ütles Holm.
Riigikontrolöri hinnangul lähevad paljud riigi enda arengudokumendid kaasa unistustega, unustades võimalused. Kui valikuid ei tehta ja prioriteete ei seata, siis antakse paljudele lootust, teades, et tegelikult on vähestel võimalus.
„Riigi strateegiadokumendid ja neis seatud sihid ei tohiks olla magus vale, vaid peaks kõnelema realistlikult sellest, millised on riigi prioriteedid, ja esitama jõukohaseid valikuid. Ilma selleta ei ole neid mõtet teha ja aega raisata. Sellega tekitatakse pettumust ja võõrandumist,” sõnas riigikontrolör. Ta sõnas, et sellist riiki, mis meile strateegiadokumentidest vastu vaatab, ei jaksa me kunagi üleval pidada ning riigieelarvesse mahutada.
„Inimestel on õigus unistada – riigil on kohustus tegutseda, mitte pakkuda oma inimestele unenägusid,” ütles riigikontrolör Janar Holm, leides, et enne kui unistada riigi strateegilise planeerimise sidumisest riigieelarvega, tuleks strateegilised eesmärgid ise siduda päriselu ja tegelike võimalustega.








