REPORTAAŽ: „Eestlane tahaks teha targemat tööd!”
Avaldatud: 2 aprill, 2023
Õpipoisi töö tulemus. Foto: Geenius Meedia Aprill on mitmel pool maailmas keevitajate ametikuu – https://nationaltoday.com/national-welding-month. Eestis keevitajatel oma kuud ja päeva pole, kuid vajadus selle töö tegijate järele on suur.
Keevitaja amet on üks neist, kuhu on juba aastaid tööandjatel raske inimesi leida. Töötukassa tööjõuvajaduse baromeeter näitab suurt puudust pea kõigis maakondades. Eesti Töötukassa on kokku pannud artikli, kus ajakirjanik proovib keevitaja tööd.
REPORTAAŽ: „Eestlane tahaks teha targemat tööd!” Kas see ongi põhjus, et selles väärikas ametis on krooniline tööliste puudus
„Keevitamine on kunst.” Selline väide seisab Hansavest koolituskeskuse suvepealinnas asuva kontori riiulil oleval, kingituseks valmistatud metallplaadil. Sellena võib keevitaja tööd tõesti võtta, sest sellest, et kaks metalli lihtsalt säristades kokku lasta on hea keevitaja puhul asi küll kaugel. Tõsi, säristada tuleb ka, kuid seda tuleb teha õigesti, sageli lausa veatult. Aga mida see töö siis endast veel kujutab?
Võimalus ametiga tutvumiseks oleks õppida eriala ära ja mõned aastad valdkonnas töötada. Seekord ajakirjanik seda siiski tegema ei hakka. Küll aga astub ta esmalt sisse Pärnus tarkust jagava Hansavesti koolituskeskuse uksest, kus valikus olevate koolituste nimekirja kaunistavad ka mitmed keevitaja kursused, millest ühele mind vabakuulajaks oodataksegi. Külalist tervitab uksel koolitaja Egon Marder, kes kohvi pakkumise kõrvalt uurib ka visiidi asjaolusid: miks see keevitaja amet kellegile küll erilist huvi peaks pakkuma?
Kas keevitaja töö on „tark” või mitte?
Üks põhjus peitub näiteks asjaolus, et sisestades Töötukassa kuulutuste otsingulahtrisse sõna „keevitaja”, tuleb sealt vastuseks keskmiselt 40 tööpakkumist ning 150 vaba töökohta. Täpsemalt, paljud Eesti ettevõtted kannatavad juba pikemat aega kroonilise keevitajate puuduse all.
Marder ise on praegu küll õpetaja aga enne seda kaua keevitajana leiba teeninud. Töötanud erinevates firmades paljude seadmetega, tunneb valdkonda ja protsesse, läbinud erialaseid koolitusi, omandanud sertifikaate. Kogenud mees. Pea päeva alguses ütleb ta lihtsalt ära, milles tema arvates asi on: „Eestlane tahaks teha targemat tööd.”
Väide pole tegelikult üllatav ja seda kinnitavad ka andmed. Näiteks statistikaameti eelmise aasta augustis avaldatud andmetest selgub, et töösuhteid lisandubki „targematel” positsioonidel nagu näiteks tipp- ja keskastmespetsialistid, tarkvaraarendajad ning süsteemianalüütikud. Töötukassa andmetel on ka ettevõtlusega alustamise huvi eestlaste seas aina suurem.
Kas keevitaja töö on siis lihtne või „rumal”, millega igaüks hakkama saaks? Kus väljakutseid ja põnevust polegi? No päris nii see ikka pole, lükkab Marder ise jutu käigus stereotüübi ümber ning ütleb, et keevitamine pole mingi liht- vaid loovtöö, ehk tõesti isegi kunst.
Esmalt nõuavad töö eripärad sageli veatud sooritust ning hea tegija peab teadma tõesti palju, alates jooniste lugemisest ja kvaliteedistandardite tundmisest metallide omaduste ja tootmise teiste tööprotsesside tundmiseni välja. Standardeid on valdkonnas omajagu ja tegelikult nõuab vähegi tõsisemas tootmises töötamine vähemalt mingi hulga sertifikaatide omandamist. „Teoorias seda ei õpi ja teha tuleb praktikat. Samas on vaja silma ja kätt, teatud annet,” leiab Marder.
Koolitaja Egon Marder on töötanud erinevates firmades paljude seadmetega, tunneb valdkonda ja protsesse, läbinud erialaseid koolitusi, omandanud sertifikaate. Kogenud mees. Foto: Hansavest
Koolituse käigus saab kiirelt selgeks, et õpetajal oli tõsi taga. Ainuüksi vähegi keerukamad joonised võtavad erialakaugel inimesel silme eest kirjuks. Ridamisi loetakse üles põhjuseid, miks keevisõmblusesse poorid tekkida võivad: liiga palju kaitsegaasi: liiga vähe kaitsegaasi; liiga kaldus põleti; liiga kaugel olev põleti. Näitena sellest, millele kõigele tähelepanu pöörama peab, võiks tuua Marderi öeldu, et keevitamise ajal välisõhu tuppa pääsemine võib tähendada poole pealt keevisõmbluse kvaliteedi muutust – mis pigem ei ole okei.
Ühe pausi ajal näitab õpetaja sedasama kingitust, millest eespool juttu oli. Pealtnäha väga kena töö, lausa super! Aga Marder – kelle kätetöö see ongi – ütleb muigega, et tegu on haltuuraga. Keevisõmblus paljastab oma tegeliku pale röntgeniga läbi valgustades ning see esmapilgul ilus töö pehmelt öeldes standarditele ei vasta.
Dekoratiivse nipsasjakese puhul see oluline polegi, aga kui tegu on massiivsete rajatiste keevisliidetega, kus paksema materjali puhul võidakse ühte õmblust mitukümmend korda üle käia, pole praak muidugi aktsepteeritav. Mis see mikroskoopiline viga siis ära pole? Võib-olla ei juhtukski sellega esiti midagi, ehk mitte isegi aasta või kümne pärast. Aga paljude keevisliidete elueaks planeeritakse mitukümmend, isegi poolsada aastat. Pea nähtamatu viga võib tähendada suuri õnnetusi.
„Töö kvaliteet peab olema hea,” ütleb puhtas Eesti keeles koos ajakirjanikuga koolitusel olev Ihor, viiendat aastat Eestis elav ukrainlane. Kogu selle aja jooksul on ta töötanud Pärnus tegutsevas metallitöötlemise ettevõttes Alise Technic: varasemalt Ukrainas metallitöö peal olnud mees on praegu „universaalne sõdur” ehk teeb vastavalt vajadusele väga erinevaid töid. Tõsi, küll mitte keevitust, ja koolitusel on Ihor pigem seepärast, et ametiredelil tõusval mehel oleks parem arusaamine ka töö sellest osast.
Karjäärivõimalused? Neid jagub piisavalt
Alise Technic on oma valdkonna mõistes ehk isegi väike tegija. Kokku umbes 40 töötajat, kogu tööpind 4000 ruutmeetrit, käive eelmisel aastal üle viie miljoni euro. Sellised numbrid on saavutatud umbes 20 aasta pikkuse töö tulemusena, pakkudes allhankena tootmis- ja insenerteenusteid kõikvõimalike metallkomponentide valmistamiseks: siin valmistatud detaile, näiteks akupankade raame või päästeautode osi võib leida paljudest maailma nurkadest.
Oma töötajatest keevitajaid on firmas täpselt neli. Neile lisaks ei pääse üle ega ümber renditööjõu kasutamisest. „Oleneb parasjagu töös olevatest tellimustest,” ütleb ettevõttes personali tööd tegev Kristel Ollino tootmist tutvustades. Mõnikord on tööd vähem ja oma spetsialistid saavad hakkama, suurte ja kiirete tellimuste puhul on väline tugi aga vältimatu.
Tellimustest ja renditööjõu osalusest oleneb ka tootmises töötavate inimeste tööaeg ja graafik. Mõnikord saadakse hakkama ühe vahetusega päevas, periooditi on töö jaotatud aga kahele – hommikune ja õhtune, – vahetusele. Paindlikkus firmas töötamine nõuab seega paindlikkust ka töötajatelt.
Tõsiasi on aga, et paindlikke töötajaid leida pole lihtne. Nagu pole lihtne ühegi keevitaja leidmine. Tegelikult on asi lausa sedasi, et kuulutus pannakse üles piltlikult öeldes tulekahju korral, kui head spetsialisti lausa hädasti vaja on. Kuid asjalike keevitajate – või üldse metallitöötlejate – leidmiseks hoitakse silmad lahti pidevalt. Ollino ütleb, et kui tahtmist täis inimene on vastaval koolitusel käinud ja tuleb töösooviga ukse taha, siis naljalt teda minema ei aeta. Rääkimata sellest, kui jutule tuleb kogemusega spetsialist.
Sama juttu räägivad muuseas Hansavesti juht Janek Sirg ja Denis Tolkunov Pärnus tegutsevast osaühingust AQ Lasertool. Viimane märgibki, et avalike tööpakkumiste number ei näita just kogu tõde ning tegelikku tööjõuvajadust võib vaid aimata. See on ka üks põhjus, miks AQ Lasertool, sarnaselt paljudele teistele valdkonna ettevõtetele, on läinud aina enam automatiseerimise teed – muud võimalust lihtsalt pole.
Seda huvitavam on tõsiasi, et nii mõnigi keevitaja baaskursus on on tegelikult üsna lühike, no näiteks saja tunni ringis ja natuke peale. Aga asi on lihtsalt selles, et selleski valdkonnas kehtib mõnes mõttes „õpipoisi süsteem”. Ehk algteadmised ja oskused omandanud inimene peaks tööle asudes pidevalt edasi õppima ja end arendama. Nii Ollino kui Tolkunovi kinnitusel on see tavaline praktika, sest – nagu öeldud – paljukest neid kogenud keevitajaid ikka leida on.
Õppimiseks, enese arendamiseks ja karjääri tegemiseks on sellel erialal aga ruumi kõvasti – kui aga tahtmist jagub. Võib lihtsalt kogemusi koguda, end täiendada ning hinnatud spetsialistiks saada. Võib minna spetsiifilisemate valdkondade peale nagu näiteks allveetööd. Võib saada meistriks või juhiks. Miks mitte minna tulevikus edasi näiteks inseneriks õppima. Muide, viimased variandid on paljude tööandjate poolt vägagi soositud, sest ega praktilise kogemusega juhid ja insenerid otse koolipingist tulla saa.
Häid keevitajaid pole ülearu olnud kunagi
See kõik ei kõlagi ju halvasti? Aga vabu keevitajaid justkui poleks. Äkki ei maksta valdkonnas eriti palka? Statistikaameti palgarakenduse andmetel oli keevitaja keskmine brutotöötasu eelmise aasta kolmandas kvartalis 1563 eurot. Mediaanpalk, ehk summa, millest pooled teenivad rohkem ja teine pool vähem, oli erialal umbes saja euro jagu väiksem – 1462.
Kas seda on palju, vähe või piisavalt? Eks sõltub töötajatest ja nende vajadustest. Üldisele keskmisele jääb see küll natuke alla. Aga huvitaval kombel nähtub numbreid kõikide sektorite andmetega võrreldes, et keevitajate palgad jaotuvad keskmisest ühtlasemalt. Kui keskmine keevitaja saab keskmisest palgatöötajast brutopalka umbes saja euro jagu vähem, siis mediaan on samas mediaanpalgast juba poolsada eurot suurem.
Küsides keevitajate palga kohta Alise Technicsis ütleb Ollino, et väga täpselt seda avaldada ei saa. Aga. Paludes siiski kasvõi võrdlust valdkonnaülese mediaaniga avaldab ta, et selle juures olev palk on pigem tavaline. Uurides veelgi täpsemalt, vastab ta jaatavalt küsimusele, kas hea keevitaja palk Pärnus paari tuhandeni ulatub. Kommentaarina lisab Ollino, et tootval tööl sõltubki tasu loomulikult panusest – ehk kui palju väärtust töötaja tegelikult loob.
Muide, Tolkonov ütleb, et häid keevitajaid või laiemalt metallitöötlejaid ei ole ju õigupoolest ülearu olnud kunagi: polnud neid paarkümmend aastat tagasi, ei saanud nendega katust lüüa isegi nõukogude ajal. Kuidas siis oodata, et neid korraga kuskilt tekkima peaks? Ja üks lahendus ettevõtetele – praegu ehk mõneti paratamatu võõrtöötajate palkamise kõrval – ongi muuta tootmist aina targemaks.
Näiteks AQ Lasertoolis on keevitajate arv firma algusajaga võrreldes omajagu vähenenud – tootmismahtude olulise kerkimise kiuste. Kuid päris kõike ja kõikjal siiski niipea automatiseerida ei saa, isegi mitte tootmises. Asjalikud keevitajad võivad end seetõttu praegu veel päris kindlalt tunda – vajadus nende kunsti vastu pole niipea kuskile kadumas.
Kui raske see säristamine ikka olla saab?
No kes siis oskustöö koolituselt ilma praktikata ära tuleb? Seda ei saa muidugi lubada ning seetõttu munsterdab ka ajakirjanik end õpipoisina Hansavesti koolituskeskuse õppelabori töölaua taha. Läheb säristamiseks! Aga kuna oskuseid selleks tegelikult pole, siis seda kõige lihtsamal moel: õpetaja paneb tööle TIG-seadme (keevitusseadme tüüp), seadistab selle ära, näitab kuidas tööriistu kasutada ning isegi viisi, kuidas kätt hoida võiks.
Nüüd läheb tõesti säristamiseks! Esmalt küll paari sekundi kaupa, sest esimene ülesanne on punktkeevitusega üks roostevaba terase riba teise külge kinnitada. Suts ja suts, näitab õpetaja, kui lihtne see on. Aga õpipoisi jaoks siiski pole. Mõni punkt ei jäta kuigi tugevat ühendust, mõnes kohas õnnestub volframist elektrood sedasi materjali külge kinni lasta, et seda tuleb lahti lausa murda. Seejärel peab elektroodi nurklihvijaga uuesti õige nurga alla ära teritama ning töö jätkub – lühikest aega, kuni jälle lihvima peab asuma.
Punktimine pole siiski ületamatult keeruline ning peatselt saab asuda tegema õmblust ehk täielikku keevisliidet. Silme ees on mälestus sujuvate tõmmetega metalli ühendavast õpetajast ning proovin lihtsalt sama teha. Ilmselgelt see aga ei õnnestu. Millegipärast käib käsi kiira-käära ja liitekoht jääb kangesti kõver ning kohati auklik – seal, kus metalli ühendamine üldse õnnestub.
Paaritunnise töö tulemuseks võib siiski raporteerida nelja lühikese teraslati ühendamise kaheks kasutuks detailiks. „No pole viga,” lohutab õpetaja Marder hoolimata ilmselgest tõest, et vigu oli rohkem, kui üles lugeda jõuaks. „Kogemus tuleb ajaga.”
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
