President Alar Karis: kuniks säilib eestikeelne raamat, säilib meile iseomane mõtlemine, taju ja vägi, säilib meie keel, säilib Eesti

Foto: Arno Mikkor/ Presidendi kantselei

President Alar Karise pöördumise Eesti kirjanduse päeval.

Head eesti kirjanduse hoidjad, austajad ja edasikandjad, head eesti kirjanduse päeva!

Oleme täpselt aasta tähistanud eesti raamatu 500. sünniaastat. Küllap on iga Eesti inimene sel aastal vähemalt hetkeks mõelnud meie omakeelse kirjasõna, selle rolli ja ajaloo või oma lemmikteostegi peale.

Mõelnud, kuidas mõni raamat on teda mõjutanud, temaga kogu eluks jäänud. Meenutanud mõnd mõtet või tsitaati, mis teda ikka ja jälle külastab. Rääkinud pereliikme, sõbra, kolleegi või õpetaja hiljuti või ammuaega tagasi loetust. Või nentinud, et ta ei loe enam, sest ei ole aega.

Jah, sel aastal on palju ka muret tuntud, et me rahvana enam ei loe. Et meie lugemus on nii noorte kui tööealiste seas langemas ja pikemate tekstide juures püsimine valmistab raskusi.

Head inimesed,

lubage mul siiski uskuda, et see on ajutine, mööduv. Eestikeelne raamat on olnud meie rahvale teenäitajaks, harijaks ja saatjaks pidevalt alates rahvusliku enesetaju tekkest enam kui 150 aastat tagasi. Ta on toonud meid kultuurrahvaste sekka, vahendanud meile nii maailmakirjandust ja -mõttelugu kui loonud meie oma loo, oma olemuse.

Digi- ja nutimaailm on olnud meiega vaid loetud aastad ning kuhu ta areneb, mis temast ajas jääb ning mida me temalt lõplikult vajame, alles selgub ajaga ja sõltub meist endist. Nagu sõltub meist ka meie keele elujõud ja väljendusrikkus nii igapäevaelu kõnepruugis kui teaduskeeles.

Usun, et me oleme rahvana piisavalt targad, et mõista, et tehnoloogia on vaid abivahend ning inimolemus ja tema vajadused on aegadeülesed. Ja need vastused annab vaid reaalne kontakt teise inimesega, loodus ja kultuur.

Et saada teada, mis on inimene, miks, veri, nii rahutult tuikad, miks elu tähetund on kordumatu, mis juhtub aiaäärse tänavaga ja helinaga rinna sees, kust on su rahu ja tasakaal, kas kividel kängub su sugu. Mõte ei pruugigi selguda praegu, aga vajadus neid küsida oli enne meid ning on pärast meid.

Kuniks säilib eestikeelne raamat, säilib meile iseomane mõtlemine, taju ja vägi, säilib meie keel, säilib Eesti.

Head raamatuaasta jätku ja elagu eesti kirjandus!

Samal teemal

Viimased uudised

Foto: ltn Mari-Liis Päären