Presidendilt saab aumärgi hea sulejooksuga Otepää kirjakandja
Avaldatud: 5 veebruar, 2018
Presidendilt saab tänavu vabariigi aastapäeva puhul Valgetähe medali Otapää kirjakandja Liia Piho, kes võitis mõned aastad tagasi Eesti Posti jutuvõistluse.
Liia Piho on koos Tallinna bussijuhi Toomas Aguraiujaga üks kahest nö tavalisest inimesest, kes presidendilt teenetemärgi saab.
Piho on postiljonina töötanud 23 aastat. Nagu ta ütles intervjuus Maalehele, siis peab ta kirjakandja ametit hobiks ja päris tööks hoopis puusepa ametit. Näiteks valmistab ta puidust talusilte, samuti postkaste.
Viis aastat tagasi võitis Liia postifirma jutuvõistluse looga kunstinäitusest välikäimlas.
Lugu ise oli järgmine:
Minu kõige-kõige fantastilisem kunstinäitus
Oli tavaline tööpäeva hommik. Postkontoris post kokku pandud, kontrollitud, kas kõik kaasas, mis vaja, suundusin siis oma maa marsruudile. Kargele talveilmale vaatamata oli üldiselt väga kaunis ilm – päike paistis aeg-ajalt pilve tagant välja, värsket lund oli mõni tund tagasi just sadanud, lumi sädeles.
Kõik oli õpitud ja tuttav, eks ole juba seda tööd tehtud ka varsti paarkümmend aastat. Selle aja jooksul on ka igasuguseid situatsioone olnud. Osa neist saab lihtsalt möödaminnes lahendatud, teinekord võtab mõni asi kohe päris palju aega.
Paar tundi sõidetud ja posti jagatud tuli sõita suure tee pealt mõnisada meetrit kõrvale metsatuka sisse. Läksin viima ühele „uusrikkale“ tähitud kirja teadet. Eelmisel päeval inimest kodus polnud ja nagu arvata võib, on just sellistel värsketel sisse kolijatel tegu oma postkasti ülespanekuga – see puudus, kuigi varasematel kohumistel kliendiga lubati see kohe järgmisel päeval paigaldada. Kuid mida polnud – see oli postkast. Mida teha? Kuhu jätta teade?
Teiseks suureks mureks kujunes minu suur tahtmine põit tühjendada. Juba suure tee pealt keeramisega nägin silte, et on paigaldatud videovalve. No kuidas ma ajan püksid maha ja aparaat vaatab pealt, kuigi mõtlesin, et see on lihtsalt silt, sest seal ei pruugi veel voolugi olla. Veel mõtlesin, et kahju sellest värskest sillerdavast lumest, kuidas ma lasen ühe lataka eri värvi puhtale valgele lumele.
Kannatasin veel, kõndisin maja ukse juurde, et ehk saan kusagile prao vahele teate torgata – see ei õnnestunud, tuul oleks selle ei tea kuhu lennutanud. Vaatasin veidi ringi, jalad tükkisid vägisi risti minema. Nägin puuriitu, tundsin veidi kergendust, et ühest hädast ehk saan lahti, kuid ei – lumi ja hanged olid nii paksud ja kõrged, et lisaks minu säärtele oleks veel midagi muud ära külmetanud.
Õnneks nägin raagus põõsa taga üht väikest ehitist, mida sai nimetada välikäimlaks. Seadsin kähku sammud sinnapoole, rada oli ka enam-vähem näha. Tegin haagi lahti, et kohe-kohe on mul jälle hea olla – aga ei, vaip on maas. Üks jalg üleval, et mitte saapa alla jäänud lund maha ajada, keerasin end ümber ja võtsin kiiresti ukse taga jalanõud ära. Tõmbasin nüüd enda järel ukse ruttu kinni, et võimalikult vähe külma sisse lasta ja siis ma seal istusin ja tundsin ennast taas õnnelikuna, sest mingeid arusaamatuid tagajärgi ei tulnud.
Oh imet, see istumine kestis küll pikemat aega. Kui see videovalve oleks töötanud, oleks peremehel ilmselt tekkinud küsimus, mis ta ometi seal nii kaua teeb?
Sellel „uusrikkal” oli „see asutus” niisuguseks tehtud, et vaata ja imesta. Mul oli pikemat aega suu lahti, ei tähendanud see talvine karge ilm, et süda oleks ära jahtunud. Oi, kuidas ma vahtisin ja uurisin! Istumisest minust vasakul olid umbes 5 × 10 fotod portreedest, natüürmortidest, maastikest. Kunstiteosed, mida ma pole kusagil kohanud. Et üldse nii on võimalik komponeerida. Oli foto kummikutest, kõige lihtsamad kummikud – missugune pilt! Foto lauast, foto toolist, jalgrattast jne. Oh, kuidas ma seda imetlesin!
Kuid mu käes oli veel ju see tähitud kirja teade. Istumisest paremale poole oli tehtud riiulid, millele oli pandud igasugused vanad, päevi näinud tassid, kopsikud, kannud tiladega ja ilma.
Nüüd tuli mõte. Tõmbasin püksid üles, nööp ja lukk kinni, ning haarasin riiulilt ühe kaanega kannu, kuhu libistasin käes oleva teate. Pannud kaane kannule peale, tegin ukse lahti, astusin maha jäetud saabastesse, mis andsid kohe oma külmakraadid edasi minu varvastele, astusin peagi elumaja poole. Jätsin rahulolevalt kannu välisukse ette peremeest ootama.
Mõelda vaid, see oli minu kõige, kõige, kõige fantastilisem kunstinäitus, sealjuures tasuta. Ühest hädast priiks ja kohustus täidetud.
Järgmisel korral, kui oli uuesti postiülesannetes sinna minna vaja, nägin suure tee ääres postkasti, mis oli vast tõesti järgmisel päeval sinna pandud.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
