Peatükk Erich Fasteri mälestuste kogumikust: Hargla koolist ja relvadest
Avaldatud: 25 juuli, 2021
Raamatu esikaas. Taustafoto: Arvo Meeks Lõunaeestlane avaldab eksklusiivselt ühe peatüki Lõuna-Eesti mehe Erich Fasteri (1948–2020) hiljuti ilmunud mälestuste kogumikust, mis hõlmab rohkesti värvikaid sündmusi tema erinevatest eluetappidest. Erich sündis Mõnistes, elas Saru ja Hargla külades ning Valgas. Ta töötas Võru Metsakombinaadis 1969–1992 erinevatel ametikohtadel, kõige pikemalt vaigutusmeistrina.
Sellest etapist ongi tema mälestustes kõige põhjalikumalt juttu, näiteks kuidas käis ENSV ajal ettekirjutatud tööplaanide täitmine, milliseid leidlikke meetodeid selleks vaja läks ja kuidas üldse toimus asjaajamine nõukogude ajal. 1980ndatel oli Erich riiklike vaigutusplaanide täitmise alal riigi edukamaid – kuidas see kõik õnnestus, milliseid nõkse selle saavutamiseks tuli kasutada, selle kõigega saavad nüüd ka lugejad tutvuda.
Erich Fasteri 80-leheküljelist mälestuste kogumikku saab tellida üksnes posti teel, selle hind koos saatmiskuluga on 6 eurot, soovijatel pöörduda meili teel: ragistaja@ragistaja.ee
Kogumik sisaldab järgnevaid peatükke: Minu esivanemate elu Venemaal; Vanemad naasevad kodumaale; Harglasse kolimine; Isa surm ja minu tööd kolhoosis; Hargla koolist ja relvadest; Töö sanatooriumis ja uuesti kolhoosis; Raudteekooli ja autokooli aeg; Töö kinovõrgus; Sõjaväeaastad; Auto- ja bussijuhitöö Taheva metsapunktis; Vaiguvedamine ja vaigutuse plaanimajandus; Algusaastad vaigutusmeistri ametis; Äriajamine Tihvinis ja üritus Moskvas; Tööd talvekuudel; Vaigutuse lõppjärk, perestroika aeg; Täiendavad õpingud; Küttepuudega tegelemine ja juhtumeid lihakombinaadist; Relva hankimine ja kontakt sõjaväeosaga; Kontaktid KGB-ga; Moskvalaste võõrustamine ja Tšernobõlist pääsemine; Kägeri kottimised. Järgnevalt üks peatükk, mis kirjeldab seikasid Hargla koolist ja relvadest, mida tollal sõjajärgsel ajal sisuliselt igaüks võis ümbuskonna lahingupaikadest leida.
Erich – fotol vasakul – koos Variku poistega. Foto: erakogu
Hargla koolist ja relvadest
Tahaks kirja panna mõne loo ka Hargla koolist, mis on meelde jäänud. Vanasti olid ka külmapühad, kuid see kraad oli siis kangem, vist –25, kui ei pidanud kooli minema. Üks hommik lähen välja ja tunnen, et hirmus külm. Äkki ei peagi kooli minema. Kuna mul kraadiklaasi ei olnud, siis oli hea nõu varuks. Teadsin, et pinginaabril Antsul on see kodus. Suusad alla ja otse üle põllu ja metsatuka Antsu poole – lumehang kandis peal – Mälgile, kuhu maad oli küll kaks või kolm korda rohkem kui kooli, kuid mine nüüd huupi sinna kooli. Ants oli kodus ja ütles, et külma on täpselt 30 kraadi. Kuradi õnn, et kooli ei läinud. Istusime siis mõne aja toas ja otsustasime minna Kaupo Varblase poole suusatama. Tema elas veel paar kilomeetrit edasi, aga seal oli väga ilus mägi – Essemägi, Taheva valla kõrgeim punkt. Tal oli sinna ka hüpe tehtud. Lõbu jätkus õhtuni. Taskus oli ainult tükk leiba.
Hargla koolis oli üks tore õpetaja – Vaino Kai. Tema andis saksa keelt ja veel mingit ainet. Tülli minna temaga ei olnud soovitav. Võis ka ihunuhtlust saada. Ükskord tõstis Herbert Raudheina kõrva pidi üles ja siis lõi veel metalljoonlauaga – see röökis nagu siga aia vahel. Mina sain muidu temaga hästi läbi, kuigi ma ei viitsinud õppida, kuna oli muudki teha. Ükskord veerandi lõpus ta kutsus mind enda juurde ja ütles, et Faster, sina ei pääse kahest enam puu taha ka. Ma arvasin küll, et võib puu otsa ronida, kuid see ajas asja hullemaks. Lõpuks ta andis mulle ühe päris raske tüki selgeks õppida ja ette kanda. Mina võtsin asja südamega ja tegin selle töö auga ära. Kui tunnistuse sain, siis ilutses seal saksa keele eest hinne 4. Uurisin asja ja Kai ütles, et Faster, sinul on ilus saksa nimi ja mulle meeldib sinu saksa hääldus. Minul oli raskusi R-tähega. See selleks.
Suuski sättimas. Foto: erakogu
Olime tookord 7. klassis ja ühes meiega ka Valter Laevalind. Ta oli küll minust mitu aastat vanem, aga kuidagi me ühes olime. 5. klassis oli neid vanemaid vendi üksjagu, aga jupikaupa nad kadusid kuhugi minema. Enam ei mäleta, millepärast Valteril Kaiga konflikt tekkis, aga asi päädis sellega, et Valter torkas Kail jalgratta kummid läbi. Kai käis kooli jalgrattaga. Aga nagu ütleb rahvatarkus, et kus tegijaid, seal nägijaid. Keegi kandis Kaile ette, et Valter tegi. Kai muidugi sülitas tuld ja tõrva ning lubas, et ma lasen selle Laevalinnu verest tühjaks. Valter muidugi kuulis seda. Me soovitasime talle, et hoia mõni aeg koolist eemale. Aga ei! Järgmine hommik ilmub Valter kooli, endal tähtis nägu ees nagu oleks kõik korras. Meie küsima, et kas sa ei kardagi. Tema vastu, et ei karda: „Ma võtsõ velle üten”. Meie vastu, et loll oled või? Veli on sul tatikas, esimeses klassis. Nii oligi, Valteril vend Villu ja õde Virve olid 1. klassis ning üks õde Veera oli ka meie klassis. Ükskord, vist esimesel koolipäeval tormas see Virve meie klassi ja kisas: „Veera, kon pekk om, meil om söögivahetund?” See selleks. Valter siis kutsus meid nurga taha, tõmbas omal kampsuni üles ja seal rihma vahel oli tal Saksa brauning „Walther”: „Näeti, see omgi mu veli”. Ma ei tea, kas me pinginaaber Kaupoga suutsime ära hoida koolitulistamise, aga me suutsime teda veenda, et ta koju tagasi läheks. Ja enam me vist Valterit koolis ei näinudki.
Tol ajal oli poisikestel relvi küll. Nii Vene kui Saksa omi. Olid ju Mustjõe ääres toimunud suured lahingud, ühel pool jõge venelased, teisel sakslased. Parmu ja Vaskpalu metsad olid täis kaevikuid ja blindaaže. Meil poistega oli seal päris kena muldonn, mille leidsime ja korda tegime. Seal oli näiteks päris korras Saksa automaat, Vene vintpüss, mitu kasti padruneid, granaate, miine ja jumal teab, mida veel. Seni kuni keegi ikka lobises ja julgeolek pani käpa peale.
Mõned sõbrad said ka vigastada. Must Lemps lasi käe otsast. Märss Eedu sõrmed ja neid oli veel. Ma olin põhiliselt kambas Variku poistega, Ain ja Ülo. Ükskord vedasime koju mingi imeliku asja. Otsustasime laiali lammutada, et vaadata, mis seal sees on. Õnneks juhtus koju tulema Kalju, poiste isa. Kui see nägi, millega tegu, siis läks näost valgeks, võttis kaika ja peksis meid laiali. Et hullukari, lõhuvad tankitõrjemiini. Varsti ei oleks olnud enam meid ega seda maja ka. Sõja järelkajad ulatusid veel 15 aasta taha. Nagu üks vend ütles, et elu oli tol ajal raske, aga huvitav.
Erich on töötanud auto- ja bussijuhina. Foto: erakogu
Selle jutu rääkis mulle Aleks Kikkas. Peale sõda oli Hargla kandis miilitsaks keegi venelane või Venemaa eestlane, mine võta kinni. Igatahes oli väga halvasti Eesti keelt rääkinud. Muidugi oli ta olnud ka alkoholivastase võitluse esirinnas. Hävitanud seda igal võimalusel. Aleksiga oli suur sõber. Ükskord oli neil jälle see hävitamise aktsioon ette võetud. Otsisid kõrvalise koha, Hargla surnuaia müüri taga. Et üleliigsed silmad ei näeks. Võeti, kuni see jäi purju ja magama. Aleks ütles, et mis sa kuradiga teed. Jäta siin magama, mõni hull läheb mööda ja võtab püstoli ära. Võttis siis püstoli ja peitis sinna müüri vahele ning läks koju.
Mõne tunni pärast keegi kolgib ukse taga. Miilits: „Aleks, vana seber. Nüüt om ainult kats variant. Kas siiber või kaabel!” Tõlkes tähendas see tema arvates kas Siberisse sõitu või nööri kaela panekut. Aleks küsis, kas asi on nii hull. „Om küll, pistulett om lännu, är varastet.” Aleks ütles, et lähme tagasi ja otsime. Võib-olla leiab üles. Ja ennäe – leidsidki! Rõõm oli nii suur, et koos suunduti kohaliku puskarimeistri Tutsu (August Toom) poole, kellele esiteks anti andeks kõik eelnevad patud ja siis võeti tema käest vastavad joogid, mis pidid ära parandama tekkinud haavad ja pea. Igaks juhuks siirduti tagasi vana tuttava koha peale, et asi oleks kindel.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
