Panga seisukoht: Eluasemeturg ei vaja riigi sekkumist
Avaldatud: 6 oktoober, 2025
Sille Hallang. Foto: Jake Farra Usume vabasse turumajandusse ja selle võimesse end ise läbi nõudluse ja pakkumise reguleerida. Võiksime seda usku hoida ka kinnisvaraturul, mida hakkab järgmise 10 aasta vaates jõulisemalt mõjutama ka Eesti demograafiline pilt, leiab SEB eraklientide divisjoni juht Sille Hallang.
Riik soovib kinnisvaraturul üha jõulisemalt tegutseda. Eesmärk on üllas – muuta paremaks kodude kättesaadavus. Kliimaministeeriumi eluasemepoliitika analüüs soovitab luua täiendavaid finantsmeetmeid ja seadusi, argumenteerides, et taskukohane ja kvaliteetne eluase on inimõigus. Sotsiaalministeerium avaldas hiljuti Eesti sündimuse analüüsi, kus üks soovitustest oli samuti sekkuda turule, andes lapsevanematele nende lapsetoetuse kohe ja korraga umbes 17 000 euro väärtuses kätte või kasutada laenutagatisena teist pensionisammast.
Tegelikult on aga nii lapsetoetusel kui ka pensionisambal oma konkreetne eesmärk. Neist esimene pakub lastele otsest väärtust, võimaldades osaleda näiteks huviringides, mille tarvis vähem kindlustatud peredel sageli piisavad vahendid puuduvad. Seejuures jääb õhku küsimus, kuivõrd oleks kodu soetamisel ebavõrdsemas seisus need leibkonnad, kellel lapsi pole ja toetust sissemaksena kasutada ei saa? Samas ei garanteeri riigipoolne sissemakse toetamine ka laenu teenindamise võimekust. Pensionisamba tagatis on kaalutav lahendus seni, kuni laenu suudetakse tasuda. Kui aga leibkonnal peaksid tekkima ulatuslikud makseraskused, siis tuleb loobuda nii kodust kui ka kindlustatud vanaduspõlvest.
Kinnisvaraturg on nagu iga teine turg: pakkumine ja nõudlus kujundavad hinna ja tootevaliku. Selle liiga jõuline reguleerimine riigipoolsete meetmetega tekitab pikas vaates sõltuvust riigist ja muudab vaba turu toimimist. Näiteks võib nõudluse suurenemisel olla mõju kinnisvaraobjektide hinnale. Lisaks näitab ajalooline kogemus, et kui valitses sotsialistlik süsteem ja riigiametnikele jagati tasuta kortereid, kujunes tulemuseks ühesuguste lahendustega magalarajoonide massiline ehitamine – mitmekesisus ja kvaliteedikriteeriumid hääbusid. Sama risk tekib, kui riik paisutab nõudlust laialdaste toetusmeetmetega: arendajad võivad kohanduda suuresti toetussüsteemi nõudlusele, mitte turu tegelikele vajadustele, seda nii hinna kui teostuse vaates. Seetõttu saavad riiklikult projektid olla suunatud üksnes väikestele ja kõige haavatavamatele gruppidele.
Rahvastikumuutused võivad tulevikus kodu soetamist paljudele kergendada
Eluasemete nappus ei ole Eestis probleem. Juba praegu on kinnisvaraturul nõudlus väiksem, kui on turul pakkumisi. Samas on selge ka see, et kuigi noorte ja aktiivsete tööealiste suund on eelkõige suurematesse linnadesse, siis Tallinn ja Tartu kõiki hinnatundlikumaid kodu soovijaid ära ei mahuta. Jah, eluaseme soetamine ei peaks olema aastakümnete pikkune missioon, kuid tuleb arvestada, et väljaspool tõmbekeskusi võib sama suuruse ja kvaliteediga eluaseme saada kätte oluliselt soodsamalt. See on trend, mis sarnaneb Lääne-Euroopale.
Andmete karm tõde ütleb aga selgelt, et selline aktiivsust kinnisvaraturul, nagu senimaani, lähitulevikus Eestis ilmselt ei jätku. Demograafia mõjutab kinnisvaraturgu. Kui arvestada välja suuremad potentsiaalsed migratsioonilained, kahaneb nõudlus koos kodusoetajate arvu vähenemisega. Kinnisvara müüjad seejuures nõnda suurt kasumimarginaali näha ei pruugi.
Peamiste kodulaenuvõtjate arv vanuses 24-45 väheneb järgmise viie aasta jooksul umbes 25 tuhande inimese võrra ja 10 aasta perspektiivis koguni 46 000 potentsiaalse ostja võrra, mis tähendab ligi 12protsendilist langust. Nõnda mängib kinnisvara kättesaadavuse vaates demograafiakriis võtmetegurit, mis kipub eluasemeturu „probleeme“ omamoodi ise lahendama.
Viimased uudised
TOP 10
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
