ARVAMUS: Nursipalu kaitseks. Et idataevasse ei tõuseks enam kunagi punane kuma
Avaldatud: 9 detsember, 2022„Augusti algul hakkas ida poolt kostma kahurimüra ning pimedas oli sealtpoolt näha punast kuma. Sakslased kaevasid koolimaja müüri alla augu ja paigutasid sinna midagi. Koolijuhataja Venda uuris välja, et koolimaja mineeriti ning sakslased tahtsid selle endi äramineku järel õhkida. Koolijuhataja aktiivse tegutsemise ja veenmise tagajärjel jäi koolimaja siiski õhku laskmata.”
Nõnda kirjutab oma sõjamälestustes minu isa Georg Vaher. Võrumaa poiss, Osulas sündinud, algklasside õpetaja Julie Eveline Vaheri kolmas laps ning ainus poeg. 1944. aasta augustis oli Georg 17-aastane Treffneri kooli poiss ning kuigi temavanuseid veel väkke ei võetud, ainult lennuväe abiteenistusse, andis ta end sellegipoolest Jüri Uluotsa üleskutsele vastates vabatahtlikult üles. Ja võitles Keila all vene tankide vastu seni, kuni üks Eesti ohvitser ta sealt kättpidi ära tiris.
Sellest viimasest sõjast on nüüd tohutul hulgal vett merre voolanud ning meil, tulevastel põlvedel, on olnud luksus sõda ära unustada. Kel isad-vanaisad ei võidelnud ja kes pole lugusid „punasest kumast” ning kahurimürast kuulnud, ei tea sõjast üldse midagi. Ehk on kuskilt miskit lugenud, aga see pole see. Tuleb ise kas otse või kaude kogeda, et sõja õudusest täielikult aru saada.
Meie, rahuaja inimesed, oleme mõistetavalt mugavad. Peame valgust ning soojust, söögi ning joogi ammendamatut varu ning kättesaadavust iseenesestmõistetavaks. Usume, et meil on võõrandamatu õigus vaikusele ning rahule. Paljud meist protesteerivad juba selle peale, kui naabri koer aia taga liiga valju häälega haugatab. Või kui kõrvalkorteris liiga kõvasti lauldakse või klaverit harjutatakse. Püssi laskmist oma kuulde ulatuses ei kujuta me enam ettegi.
Seepärast on ka täiesti mõistetav, miks Nursipalu harjutusväljaku ligidal elavad inimesed endast väljas on. Ligidal toimub midagi, mis kõrvale harjumatu. Pikka aega vaikust ning rahu nautinud inimestel käib iga kõvem heli luust ja lihast läbi. Küllap mõtleksin nii isegi, kui ma sealkandis elaksin.
Ent teisalt käib mul ka mu isa sõjamälestusi lugedes valus nõksak luust ja lihast läbi. Kahurimüra, punane kuma. Ja nood ei olnud siis mitte mängumüra ning kuma nagu nüüd Nursipalul, vaid päris müra ja kuma. Ning Osula koolimaja taheti mineerida päriselt, mitte mängult. Mu 17-aastane isa läks sõtta päriselt, mitte mängult, ja sai seal ka päriaselt, mitte mängult, preaaegu et surma. Kuul lendas tast mööda vaid sentimeetri kauguselt. Väga paljud surid päriselt. Mehed, naised, lapsed. Kui praegu tundub, et Nursipalu inimesi diskrimineeritakse, siis sõda ei diskrimineeri. Ta käib kõigist, kes ta alla satuvad, ühesuguse julma hooga üle. Kui riik üritab teha võimalikult vähe kahju ning inimestega läbi rääkida, siis vene tank on teistsugune tegelane – tema eesmärk on teha võimalikult palju kahju ning läbi ei räägi ta mitte kellegagi.
Et jah – elu on valikute küsimus. Meie rahuaja inimestena pole harjunud raskeid valikuid tegema, aga nüüd, sõjaaja inimestena, me peame. On meie õnn, et sõda ei ole veel jõudnud Eestimaale. Ja et meil on liitlased, kellele loota. 1944. aasta Eestil neid polnud. Sakslased lasid jalga kohe, kui Vene tankid Eestile lähenema hakkasid. Ainult käputäis leegionipoisse, mu isa nende seas, jäid Eestit kahurimüra ning punase kuma eest kaitsma.
Et mida me tahame? Sõjaajal kõike ei saa. Tuleb teha valik. Kas valime vaikuse ja linnulaulu ilma sõjaharjutusteta? Aga siis peame vaimu valmis seadma ka selleks, et ühel augustipäeval või veel varem on mõnes Võrumaa nurgakeses taas kuulda päris kahurimüra ning pimedas on ida poolt näha punast kuma.
Või lepime sellega, et sõjaajal kõike, mida tahad, ei saa, aga targasti talitades on võimalik saada kindlus ja turvatunne. Sõbrad-liitlased, kes ei lase vaenlase tulles kohe esimese asjana jalga, ja tegelikult tähtsaim asi siin maailmas – hingerahu.
Selle nimel võib minu arvates natuke kannatada küll.
IRJA TÄHISMAA