Naine on ahastuses: Elatis sööb mu lapse leiva laualt
Avaldatud: 11 märts, 2020Aastaid tagasi saime lapse mehega, kellel on eelnevast suhtest 2 last. Sel ajal sai majanduslikult põhjalikult kaalutud ja isegi lapse saamist natuke edasi lükatud, et ressursse lapse kasvatamiseks oleks võrdselt eelnevate lastega ja lastel ei tekiks majanduslikku vahet.
Olgu veel öeldud, et mees kohtulikult pahuksis ei ole ja elatist talle määratud pole. Küll aga seaduse poolt on ette nähtud miinimumelatis, mida iga lahus elav laps peaks saama ja nii on mees ka alati maksnud.
Kommentaarium tõenäoliselt lööks kihama selle peale ja öeldaks, et ise on loll kui vabatahtlikult maksab. Normaalsed isad maksavadki. Nii et veri ninast väljas.
Kahjuks sai lapse endale lubamise otsus tehtud enneaegu. Nimelt just enne miinimumpalga keskmisest palgast kiirema kasvu algust. Ei osanud keegi ette ennustada, et see miinimum nüüd nii kähku ja nii palju tõusma hakkab. Pärast seda tekkis kohe küsimus: kuidas saab see võimalik olla, et ilma oma esimesi lapsi kohtusse kaebamata ei võeta arvesse sinuga koos elavaid lapsi? Kõiki oma lapsi tuleb kohelda võrdselt. See on lausa seadusesse sisse kirjutatud. Aitab ainult kohus. (Selle kohtus käimise raha võiks saada kulutada lastele rääkimata suhetest, mis saavad täielikult rikutud, kui see tee ette võtta.)
Seadusi hoolikamalt lugedes selgus, et lapsi, kes ei kasva sinuga ühe katuse all, ei võigi sa oma pereliikmeiks lugeda. Mis omakorda tähendab, et paljulapselise toetusest tuleb suu puhtaks pühkida. Su laps sündis valesse perekonda ja me karistame nüüd teda majandusliku vahega. Kahelt poolt!
Emana teeb see haiget. See on mu ainus perekond ja ma sünnitasin oma lapse valessse perekonda. Igal aastal võetakse mu lapse toimetulekuraha vähemaks. Me planeerisime lastele raha võrdselt ja nüüd võetakse jupp-jupi haaval mu lapse leib laualt, kuivõrd varasemate laste elatis kasvab kiiremini kui mu mehe palk. Isa poolne panus väheneb iga aastaga. Lisaks jääb ta ilma kolmanda lapse toetusest vaatamata sellele, et mu mees kolme last majanduslikult üleval peab. Ta ei ole tasuta laps. Ja teda karistatakse selle pärast, et ta sündis perekonda, mis ei ole traditsiooniline. Ma tean, et see on põhiseaduse vastane, aga nii on.
Kuna tegu on äärmiselt ebapopulaarse teemaga, siis meelsamini on riigihärrad juba korra lükanud elatise vähendamise eelnõu sahtlisse ja selle asemel karmistanud elatisvõlglaste elu. Karistuseks selle eest, et nad toime ei tule, jättes muutmata seaduse, mis seda edaspidi võimaldaks. Loogika. Elatis on kasvanud liiga suureks. Mida suurem on summa, seda vähem inimesi suudab seda maksta. Mida suurem on summa, seda väiksem on nende laste hulk, kes päriselt seda raha üldse näevad. Ka siis, kui seda summat üha suurendada, ei muutu see rohkem kättesaadavamaks, pigem vastupidi, kuna üha vähem on neid, kes seda tagada suudavad. Elatise suurendamisega ei saa karistada neid, kes selle maksmisega toime ei tule. Ainult neid ja nende pereliikmeid, kes veel tulevad.
Võlglaste hulk üha suureneb. Eesti Riigikohus leidis kolm aastat tagasi, 2017 aasta märtsis, et miinimumelatis on enamikule maksjaist ülejõukäivalt suur. Esiklapsed näevad seda raha, aga meie ühise lapse toimetuleku arvelt.
Kui traditsioonilisse perekonda sünnib uus laps, siis hinnatakse kulud üle ja kõik saavad võrdselt. Ei ole nii, et esiklaps saab rohkem ja viimane jookseb kaltsudes ringi.
Nüüd on tekkinud olukord, kus kurjategijate üle enam kohtul aega kohut mõista pole, sest isad kaebavad massiliselt oma lapsi kohtusse, et nõuda oma õigusi elule ja oma teiste laste toimetulekuks.
Valmis uurimus laste tegelikest kuludest, aga mis kasu sellest on, kui ühtegi otsust vastu ei võeta ja endiselt mu lapse leib laualt võetakse. Kuna sellega tegelema hakatakse? Kas järgmine aasta? Ülejärgmine? Kui palju minu lapse raha veel teiste tarbeks ära võetakse, enne kui on lootust õiglusele? Kas teda karistatakse ka uue seadusega selle eest, et ta sündis valesse perekonda? Need on küsimused, mis ei anna rahu.
Autor toimetusele teada, soovib jääda anonüümseks.