Mis saab laulu- ja tantsupidudest pärast reformi? Vastab Kultuuriministeeriumi nõunik
Avaldatud: 30 november, 2017
Eino Pedanik. Foto: Virge Viertek Sügisesel rahvamajade aastakonverentsil kõlas korduvalt mure, et laulu- ja tantsupeo protsess põhineb entusiasmil, mis võib eestvedajate madalate palkade tõttu raugeda. Kui tõsine see mure on, selgitab Kultuuriministeeriumi rahvakultuurinõunik Eino Pedanik.
Sügisesel rahvamajade aastakonverentsil Põltsamaal kõlas korduvalt mure, et laulu- ja tantsupeo protsess põhineb üksnes entusiasmil, mis võib eestvedajate madalate palkade tõttu raugeda. Rahvakultuurinõunik Eino Pedanik, millised mõtted tekkisid sinul, kuuldes konverentsi vastukaja?
Need mured ei ole võetud õhust, kuid laulu- ja tantsupeo protsessi jätkusuutlikkust mõjutavad mitmed tegurid. Juhendajate madal palk võib olla üks nendest ning see teema on olnud päevakorral kaua. Näiteks riiklik toetusprogramm laulu- ja tantsupeo protsessis osalevatele kollektiividele algas 2005. aastal just madalate palkade teemast. Programmi esimestel aastatel makstigi juhendajatele palgalisa.
Mõne aasta möödudes hakkas osa kollektiive tegema ettepanekuid, et toetusest ainult palgalisa maksmine ei ole kulude optimeerimise mõttes mõistlik – töötasudelt makstavad summad laekusid ju riigile tagasi ja toetuse kasutegur oli väike. See ajendas meid programmist eraldatava toetuse kasutamise tingimusi laiendama, olgu need siis õppematerjalid, rahvarõivad, pillid, kontserttegevus või midagi muud.
Seega, kui üle kümne aasta tagasi oli arutlusel sama teema, aga selle aja jooksul on nii kollektiivide arvud kui ka osalejate hulk kasvanud, siis ma ei saa nõustuda väitega, et madalate palkade tõttu on laulu- ja tantsupeod ohus. Heas mõttes „hullu entusiasmi“ peab meie laulu- ja tantsupidulistel olema.
Et aga mitte mureküsimusi kõrvale lükata, peaksime palgamäärade tegelikule olukorrale hinnangu andmiseks kaaluma hoopis üleriigilise uuringküsitluse korraldamist.
Kohalik kultuurikorraldus on omavalitsuse hool, kuid oma õla paneb alla ka riik. Kui paljudele rahvakultuurikollektiividele riigieelarvest aastas toetust jagub ja mida selle eest saab?
Laulu- ja tantsupeo protsessis osalevate kollektiivide toetusprogrammi eelarvet ei ole aastate jooksul vähendatud. See on 840 000 eurot. Viimase kolme aasta jooksul on tegevustoetust saavate kollektiivide arv püsinud paari tuhande juures.
Toetuse kasutamise võimaluste loetelu on üpris pikk, sellega võib tutvuda näiteks laulu- ja tantsupeo sihtasutuse (ELT SA) kodulehel. Lisaks kollektiivide tegevustoetusele on programmil ka mõned alaprogrammid. Programminõukogu vaatab üle programmist toetuste eraldamise tingimused igal hooajal ning teeb neisse vajadusel ka täiendusi või parandusi. Töötasukulusid toetusest kanda ei või.
Suur roll laulu- ja tantsupeo protsessi toetamisel on siiski kohalikel omavalitsustel, sest nende valikutest sõltub suuresti see, kui väärtustatud rahvakultuurialane tegevus ühes või teises paigas on. Kuidas hinnata KOVide tegevust, mis toetaks kitsamas fookuses peoprotsessi?
Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. See suur tunnustus seab meie kõigi ette vastutuse traditsiooni ellujäämise eest.
Praktiliselt kõik omavalitsused panustavad peoprotsessi, toetades oma kollektiive, nende ettevõtmisi ning luues tingimusi laulu- või tantsuharjutusteks. KOVid on meie laulu- ja tantsupeo protsessi baasrahastajad, sest põhimõtteliselt tegutseb enamik kollektiive KOVi juures. Lisaks toetavad omavalitsused üleriigiliste laulu- ja tantsupidude vahelisel ajal maakondlikke või piirkondlikke laulu- ja tantsupidusid.
KOVide puhul on küsimus selles, kui suurel määral kollektiive toetatakse; mis on toetusmäära või kollektiivi juhtide tasustamise aluseks. Näiteks, kas kollektiividele toetuste andmisel arvestatakse kollektiivi juhtide töötasudega või ka ruumide rentimise vajadustega? Siit ka küsimus, kas iga KOV peab välja töötama oma alused, mille tulemus võib olla piirkonniti erinev, või saaks seda korraldada ühiselt, arvestades laulu- ja tantsupeo olulisust ja tähtsust kogu meie rahvale.
Kurb on siinjuures see, et ehkki meil on välja töötatud kollektiivijuhtide kutsekvalifikatsioonide süsteemid, ei rakenda tööandjad seda palga maksmise alusena – see on vabatahtlik. Senikaua ei ole ju ka juhid ise huvitatud kvalifikatsiooni taotlemisest. See on justkui nokk kinni saba lahti süsteem.
Teisalt, „hulludes ideedes“ võib teinekord olla jumet. Siit ka üks mõte!
Kas võiksime kõnelda laulu- ja tantsupeoprotsessi toetamise kollektiivlepingust? Või näiteks heatahtelepingust, millega leiaksime probleemile lahenduse? Ärgem unustagem, et tänu haldusreformile on 213 KOVist järele jäänud 79. Suhtlusring, kellega peaks asja ajama, on kordades väiksem.
Aga teisalt, haldus- ja ka koolireform mõjutab otseselt inimvõrgustikke, millel laulu-tantsupeo protsess tugineb. Tekkida võivad tühimikud on ju ka reaalsus?
Eks muudatused võivad ikka mõjutada laulu- ja tantsupeo protsessi rohujuure tasandil. Näiteks laste arvu vähenemine maapiirkondades, koolide sulgemine – see teeb korrektiive ka kollektiivide tegevustes.
Teistpidi, laste ja noorte kollektiivide toetamises koolide kaudu suuri probleeme ei tohiks olla, kuid täiskasvanute kollektiivide puhul võiks näitena tuua olukorra, kus ühel KOVil on kollektiivide juhid palgal rahvamajade juures, aga teisal eraldatakse osalist toetust MTÜdele. Paljude kollektiivide tegutsemisvorm ongi ju MTÜ. Kumb võimalus jääb ühinenud KOVis toimima, näitab jällegi aeg.
Õnneks on paljude KOVide ühinemislepingutes märkused, et kehtivaid toetussüsteeme ei muudeta mingi perioodi jooksul. Mõnedes lepetes oli selleks perioodiks isegi neli aastat.
Septembris käivitis noorte huvitegevuse toetussüsteem. Ehk on see üks võimalus puudutatud kitsaskohti lahendada?
Huvitegevuse toetuse üks eesmärke on huvitegevuse kättesaadavaks tegemine ning uute laste ja noorte toomine huvitegevuse juurde. Laulu- ja tantsupeo puhul aga räägime juba tegutsevatest laste- ja noortekollektiividest. Ma kahtlen, kas huvitegevuse toetus jõuab nende kollektiivide juhtideni. Siin me peaksime esimesed tulemused ära ootama.
Unistame lõpetuseks. Kui kõike saaks ning sahtlis oleks võlukepike, siis mida sellega puudutada võiks?
Kõige suurem unistus on, et meie, praeguse põlvkonnana võime aastate pärast julgelt öelda, et oleme peotraditsiooni hästi hoidnud – et oleme valmis selle edasi andma järgmisele, nooremale põlvkonnale. Suvine noorte laulu- ja tantsupidu näitas, et meil on tugev järelkasv, kes suudab hoida esivanemate traditsiooni.
Üheks olulisemaks teguriks pean ma juhendajate töö väärtustamist. Nendest inimestest sõltub kollektiivide olemasolu, nende sisuline tegevus ja kvaliteet. Kollektiivide juhid on oma ala meistrid, professionaalid, kes peavad saama selle eest väärilist tasu. Kollektiivi juhtide väärtustamisega kasvaks ka noorte huvi minna seda valdkonda õppima, selle tulemusena tekib järelkasv juhendajatele.
Ja kindlasti unistaks, et meie laulu- ja tantsupeod toimuksid tänapäevastel tehniliselt hästi varustatutel väljakutel, kus oleks lauljatele, tantsijatele, pillimängijatele ning ka pealtvaatajatele loodud mugavad tingimused. Innovaatilised tehnilised lahendused võiksid aidata kaasa peo korraldusele ning sellest osasaamisele.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
