Mis kirjutas Eesti ajakirjandus 1918. aasta Hispaania haiguse kohta – selgub, kuidas eestlased seda talusid
Avaldatud: 10 aprill, 2020
Hispaania gripi ohvrid 1918. aastal. Praegust koroonaviirust on oma mastaapidelt võrreldud 1918. aastast maailmas möllanud Hispaania gripiga. Sellest kirjutas Päewaleht 1918. aasta 29. novembril järgmist:
Hispaania (uus) haigus.
Tänavu suvel juunikuul tõid ajalehed Hispaaniast teateid, et seal miski sugune taud kiireste laiali lagunevat. Haigeid loeti tuhandete kaupa, kuna haiguse iseloomu kohta esiotsa kahevahel oldi. Ei teatud mitte, mis ta sünnitajaks on ja määrase käigu ta omandab. Peagi lagunes haigus ka mujal riikides laiali. Teated tulid Šveitsist, Saksamaalt, Prantsus-, Inglismaalt ja Skandinaaviast. Ka meie Eestisse jõudis ta pea ja läks siit laia Venemaa laantesse edasi. Maile tõid teda küll Saksa sõjamehed sisse, kelle hulgas esimesed juhtumised nähtavale tulid.
Peagi selgus, et haigus just mitte väga raske ei olnud. Haigeksjäämisi tuli palju ette. Tervete perekondade kaupa, kuid haigus kandis üleüldse kerget laadi. Suremisi tuli ka ette, kuid vähe ja enam kopsupõletikku. Augustikuu algul hakkas haigus kahanema nii meil kui ka mujal. Taudi iseloom kadus ja tulid veel ainult üksikud juhtumised ette.
Imelikul viisil puhkes haigus oktoobri algul jälle õitsele. Ja seda igal pool ja ühel ajal, nii meil kui ka väljamaal. Sel korral aga märksa raskemal kujul. Oma kõrgemale tipule jõudis ta oktoobri lõpul ja novembri algul. Siis ei leidunud Tallinnas peaaegu ühtegi maja, kus mõni perekonnaliige seda haigust mitte ei oleks põdenud, tihti aga oli terve maja rahvas pikali, üks ühes, teine teises nurgas. Isegi avitajat kätt ei olnud olemas. Tihti pidi võõras inimene, sugulane, sõber ehk hea tuttav appi tulema. Haigus ise on arstidele enam kui tuttav. Ta käik ja iseloom avaldab ennast täieste niisama nagu influentsa ja gripp seda teeb. Ainult ta epideemiline laad, üksikud rasked juhtumised ja sagedased kopsupõletikud teevad teda kardetavaks ja hirmsaks haiguseks.
Et ta meil äkitselt ilmsile tuli, igale poole, nii maal kui linnas kiireste laiali lagunes, siis hakkas rahvas teda „uueks” haiguseks hüüdma. Nime sai ta sellest, et suvel Hispaanias peale hakkas ja sealt mujale sai kantud.
Ajalooliselt on teada, et influentsa 1510. ja 1580. a. möllas. Läinud aastasajal kannatas Euroopa mitu korda ta all, nii 1800, 1830, 1847 ja viimaks veel 1889 ja 1890. Haiguse sünnitajaks loeti kuni tänavu suveni iseäralist batsillust, mille teadusemees Richard Pfeiffer 1892. a. üles oli leidnud. Tema järele algas nüüd otsimine. Imelikul viisil ei leitud teda kuigi paiju haigete juurest. Ainult üksikute juures läks korda teda päevavalgele tuua, kuna kaugelt suurema hulga juures teda mitte ei osatud kätte anda. Sellepärast tekkis küsimus, kas mitte ei ole siin mõne teise batsillusega tegemist, kuna Pfeifferi oma ainult juhusline ja kõrvalleidus, peasüüdlane aga veel teadmata on.
Igatahes ei ole haiguse sünnitaja kohta praegu aktid veel lõpetatud. Mis selle uue haiguse harilikust influentsast, mida ju alati olemas oli, iseäralikuks teeb, on esiteks ta taudiline iseloom, teiseks rasked komplikatsioonid kopsus ja kolmandaks liig suur ja kauakestev nõrkus paranemine ajal.
Osalt võib neid iseärasusi kahe üleilmlise põhjusega seletada. Üks oleks ilmasõda, mis üle nelja aasta vältuse inimeste närvikava nõrgaks on teinud, teda pinguli tõmmanud, iseäranis noorte, tegurõõmuliste inimeste juures nii 20-40 a. vahel. Teine üleüldine põhjus oleks aiatoitlus, mis ju paljudes riikides ja rahvaste juures tõeasi on, kuid mis siiski ei näi esimesel kohal seisvat. Haigus hakkas erapooletus Hispanias peate, kus ju mitte suur toiduainete puudus ei tohiks olla, ta möllab ka maarahva hulgas, kellel ju ka enam suhupistet peaks olema ja viimaks teame, et Põhja-Amerika ühendatud riikides, mida viljaaidaks võib lugeda, uus haigus õige raskel kujul maad võtab.
Haigus hakkab harilikult äkitselt. Inimene tunneb üleüldist roidumust, raskust ja jõuetust kehas. Tundub valu liikmetes, seljas ja -jalus. Mõnel valutab iseäranis pea. Palavik tõuseb mõne tunni jooksul kõrgele, 39-40 pügalani.
Teiste juures hakkab haigus rohkem aegapidi, palavik tõuseb päev-päevalt kõrgemale. Tundub külmust ja külmavärinaid, ainult üksikuid paneb lõdisema. Söögiisu kaob, ajab südame peale, mõnikord oksendama.
Nendele tundemärkidele seltsib tihti nohu ja köha juurde. Kurgus on vahel väiksemad valud, iseäranis neelamise juures. Kõrist allpool rinnaluu taga on kipitsemist ja köhale üritust tunda. Ka hääl muudab mõnikord oma kõla ja väriseb. Silmad on sagedaste vesised ja silmalaud punased.
Järgmistel päevadel seisab haigus ühel kõrgusel, kuid vahel on juba 3. ehk 4. päeval paremaks minemist märgata. Valud annavad järele, palavik hakkab langema ja söögiisu tõuseb. Enamaste jääb veel nõrkus ja köha mitmeks päevaks järele.
Haigus tabab kõiki, nii noori kui ka vanu. Iseäranis raske oli ja on ta noortele, tälskasvanutele inimestele, nii enne ja peale 30. eluaastat. Nende suremus on võrdlemisi suur, kuna lapsed ja vanemad inimesed kergemine pääsevad.
Vist on haiguse mürgil iseäranis suur mõju just noorte inimeste elundite peale. Ta astub nende rakukestega väga kindlasse ühendusesse ehk teise sõnaga rakukesed seovad kihvti kõvaste enese külge. Teiste juures on ehk rakkude ja mürgi vahekord lodevam, kihvti mõju ka sedavõrd nõrgem ja ta lahkub ennemine ja kergemine kehast. Peaaegu millalgi ei tule uus haigus puhtalt, ilma kõrvaliste nähtusteta ette. Ikka on natuke nohu olemas kas juba haiguse algusel ehk ta tuleb varsti nähtarvale.
Niisama tundub kurgus vaiu, mis poolsete ja kurgu-pära ärritusest tuleb. Siit nõrguvad katarri nähtused allapoole hingelõõri ehk trahea peale. Ka hingamisetorud ehk bronhid ei jää mitte puutumata. Haiget vaevab niisugusel korral kuiv, valju ja valus köha, mis rinnaluu taga tundub pesitsevat. Sagedaste läheb katarr veel allapoole ja sünnitab kopsu koes põletikku. Jääb see põletik ühe koha peale seisma, siis ei ole asi veel mitte halb, kuid influentsa põletikul on kalduvus ikka laiemale laguneda, uusi kohte tabada ja nõndaviisi üle kõige kopsu laiali minna. Siis on seisukord raske. Hingamine muutub raskeks, kopsud on verd täis, südamel raske töötada.
Üleliigse töö ja kihvtide mõjul hakkab südame tegevus varsti raugema, pulss lööb väga kiireste, 120-140 minutis ja huuled omandavad sinika jume. Köhaga hakkab verd nähtavale tulema ja on vahune, vahel ka tume veri. Niisugune seisukord on peaaegu alati lootuseta. Need on muidugi kõige raskemad juhtumised, kuid neid tuleb õnnetuseks selle taudi ajal õige palju nähtavale. Tihti tuleb nina verejooksu ette, nii laste kui suurte juures. Ta kordub vahel mitu korda haiguse vältuse ajal. Seedimise-elundid kannatavad niisama haiguse ajal. Söögiisu puudub, paneb südame peale ja ajab pööritama. Vahel tuleb ka oksendamist ette. Mõnel lööb paranemise ajal ehk ka ju ennemine kõhu lahti, mis mõni päev kestab ja soetõbe kahtlust võib äratada. Ka kibedad valud ehk voolused tulevad kõhus ette.
Influentsa mürgid mõjuvad kõvaste närvikava peale. Tihti kannatanad haiged peavalude all, kuid tuleb ka üksikute närvide valusid ette. Siia kuulub ka sonimine, rahutu olek ja mõistuse kaotamine. Haige heitku kohe haiguse algul voodi ja ärgu tõusku mitte enne üles, kui palavik juba paar päeva harilik, see on allpool 37 kraadi on olnud. Iga haige liige tarvitab rahu, seda enam veel kogu inimese organism, kui ta haige on.
Rahva hulgas on arvamine maad võtnud, et ei tule haigusele mitte alla anda, ei tule mitte sängi minna, sest siis peab juba voodi jäämagi. See on lausa eksitus. Selle läbi võib haigust ainult raskemaks teha ja haiguse kestvust pikendada. Haigus on võitlus inimese keha ja haigustsünnitavate mürkide vahel. Haiget keha vägise püsti hoides nõrgestame tema vastupidamise-võimu ja toetame sellega batsilluste ja kihvtide kahjulikku tegevust.
Rahulikult voodis lamades ei väsi inimese keha mitte nii kergest ja ei tarvita ka mitte nii palju toitu kuna haigel söögiisu ju õige nõrk on. Peale voodis oleku on esimestel päevadel hea ja kasulik ka mõnda higistama-ajajat rohtu võtta nagu on aspiriin, salipüriin, hiniin jne. Neid võib paar korda päevas pool kuni üks gramm (0,5-1,00) võtta, kuuma teed peale juua, hästi kinni katta. Pulbri ja higistamise järele kaob valu kontidest ja on kergem olla. Ka palavik langeb ja ei tõuse mõnikord mitte enam nii kõrgele. Peale kolmanda päeva ei ole higistamisel ja pulbritel mitte enam suurt tähendust. Neid ei tule siis ka mitte enam ilma arsti ettekirjutamata võtta. Ka bronhiidi ja kopsupõletiku ajal tohib ainult arsti käsul pulbrit sisse võtta.
Lastele ei ole soovitav aspiriini üleüldse mitte anda. Nende peale mõjuvad teised vahendid, nagu antipüriin ja salipüriin paremine. Ka peab selle eest hoiatama, et inimesed ei haiguse ajal ega ka ta kestvuse ja paranemise ajal sauna ega vanni ei läheks. Sellest on ainult haiguse raskenemist karta.
Haige söök olgu palaviku ajal vedel: pim, puder, kört, kissel, kuivik ehk sai tee või kohviga. Langeb palavik, siis võib vähehaaval kõike lubada, mis haige süda kutsub, kuid ettevaatlikult. Palju ja vägise ei maksa haigele kunagi sööki toppida, sest see võib tema seedimisorgane rikkuda, oksendamist ja kõhu lahtiolekut esile kutsuda. Haige tuba olgu paras soe, nii 14-15 kraadi. Tuba tuleb hommikul ja õhtul tuulutada.
Haige lamagu voodis niikaua kui palavik langenud on ja ta õhtuti mitte enam 37 pügalani ei tõuse. Ka selle järele olgu ta veel kaks, kolm päeva voodis, kuni suur nõrkus kaob ja söögil maitset hakkab tunduma. Siis tohib haige küll ennast riide panna ja natukeseks üles tõusta, kuid ta jõud on nõrk ja ta peab vahel jälle pikali heitma. Nii viisi elagu haige kuni ta jõud tagasi on tulnud ja ta ennast täitsa terve tunneb olevat. Siis võib vaatama minna, mis väljas sünnib. Tööle võib ainult siis hakata, kui haige toas kui ka õues enese tubli ja täieste terve tunneb olevat. See võib mõnikord õige kaua kesta. Isegi nädalad võivad mööda minna. Selle taudi iseloom on niisugune, et ta kauemaks ajaks suure nõrkuse järele jätab. On ette tulnud, et inimesed, kes ruttu üles tõusid, minestusse langesid, kuna teisi jälle oksendama ajas.
Kaua tundub mõnedel peavalu, südame pööritust, silmade ees kirjuks minemist ja kõrvus kohisemist ehk nende lukus olekut. Teistel jälle ei taha palavik täieste kaduda. Ta tõuseb lõuna ajal ehk õhtul 37,2-38,0 pügalani ja kestab nõnda nädalate kaupa edasi. Kõiki neid nähtusi võib haiguseidude kange mürgiga seletada. Mürk mõjub liig sügavalt ja karmilt keha kudede peale ja halvab neid teatavas mõttes. Ta on keha rakukestega ligidalt seotud, nad on üksteisest nagu kinni haaranud. Sellest see suur ja kauakestev nõrkus, niisama ka aeglane kihvtide kadumine organismist.
Haigust ära hoida on võimatu. Ta on praegu igal pool olemas, seepärast kokkupuutumine temaga enam kui võimalik. Eraldada haigeid tervetest ka ei saa, sest siis tuleks suurema hulga inimestega seda teha, mis muidugi võimatu on. Haiguseidud on õrnad ja surevad varsti väljaspool inimese organismi ära. Perekonnas ja kodustes oludes tuleks küll vähemalt selle eest hoida, et haiged tervetega mitte liig ligidases ühenduses ei oleks, ühes sängis ei magaks, nende peale ei köhiks ega hingaks. Just sel kombel saab haigus kõige enam edasi antud, kuna õhu ja asjade kaudu teda vähem on võimalik edasi kanda.
Ka oi ole sünnis just meelega haige juurde minna ja temalt haigust omandada. Vähemalt 75 prots. inimestest jäävad sellesse haigeks. Ja keegi ei tea, kuidas haigus lõpeb. Haigusega ei tohi naljatada ega jonni ajada. Teadku iga inimene, et nendel väikestel, nägemata vaenlastel, mida meie batsillusteks kutsume, ime jõud käes on. Nende sõjariistad – kihvtid – on teravamad kui ükski mõõk. On valusamad kui ükski kuu. Dr. U. Lüüs.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
