Lugeja kiri: Valga, kas depressiivne ääremaa või kunsti metropol? Valga linnavalitsuse asjapulkadele mõtisklusi ja ääremärkusi.
Avaldatud: 19 mai, 2021
Foto: erakogu Eelmisel kevadel, kui kogu maa oli koroonahaige ja aega mõtiskleda, kirjutasin kolumni Lõuna Eesti ajalehele pealkirjaga: „Lilled, palved ja muusika”, kirjutasin selle artikli minu uuele kodulinnale, Valgale mõeldes, kuna siis tundus, et lisaks vabadusenäljale oli tol varakevadel vitamiinipuudus kõigest kaunist enda ümber. Tahtnuks kasvõi linnavalitsuse uksest sisse marssida ja hüüda: palgake kasvõi üksainus linnaaednik, ja kirjutage aastabilanssi üksainuke väike kuluartikkel juurde: lilled!
Nojah, Valga ongi selline „tahumatu vääriskivi”, kus võimalusi kaunidust lihtsate vahenditega luua oleks tohutud, kuid mõnikord on vaja uusasuka erksat pilku, et hakata bürokraatlikulgi tasandil seda märkama. Ei läinud toona Town Halli uksest sisse kuna kuulsin, et linnaisandatel poliitmängude raames tähtsamatki teha, kui minu lillenälga kustutad.
On taas uus koroona-kevad, ja taas puhuvad linnavalitsuse koridorides tõmbetuuled. Jagatakse „maid ja linnu”, et kes on õige, kes vale. Tehakse reportaaže, korraldatakse videokohtumisi, näitamaks, kuidas kõik linnas ilusasti areneb kriisidest sõltumata.
Mina aga ei saa ikka rahu, tuhnin välja Valga linna arenguplaani. Leian palju ümmargust juttu mis paljus ei erine nõuka-aja viisaastaku plaanidest. Kuid märkan ka värskeid ideid, nagu „linna visioon”.
Loen: „Valga vald on Lõuna-Eesti turismivärav, põiming atraktiivsest elukeskkonnast ja looduslähedasest eluviisist, nutikast Eesti-Läti piiriala koostööst, ettevõtlikkusest, hoolivusest ja eripalgeliste kultuuride sidususest – paik positiivseks eneseteostuseks elukaare igas punktis.“ Tore!
Hakkasin edasi sellelt plaanilt otsima, et kuidas seda nn turismiväravat rakendatakse? Kuid sinna see jäi, edasi tuli jälle kantseliitne keel.
Hakkasin siis ise „visioneerima”:
Tuli meelde väike linnake Poolas, Kazimierz Dolny, pindalalt umbes sama kui Valga-Valka kokku, seega Poola kohta imeväike. Samuti Valgaga sarnaselt käänulise jõe kaldal. Mis aga selle, muidu tavalise linnakese põnevaks tegi, olid kunstiateljeed otseses mõttes iga tänava nurgal. Seal linnakeses oli kunstnikele-käsitöölistele välja renditud töötubasid, stuudiopindasid, väikseid butiike – kus kunstnikud samas valmistasid kui ka müüsid endi teoseid. Ilmselt oli sinna ajapikku kunsti tegema läinud nii harrastuskunstnikke kui ka elukutselisi suurlinnadest, kus teatavasti stuudiopinnad hoopis teiste hindadega. Veetsime selles hubases linnakeses nädala, sest nii põnev lisaks küünlarasva ja viiruki järele lõhnavate kirikute ja seal sees vanade ikoonimaalide uudistamise järel kõndida ühest kunstiateljeest teise… Neis butiikides ei olnud eriti turistidele mõeldud nipet-näpet. Oli loomulikult ka seda, kuid suures osas tehti tõelist kunsti – portselani-ja savitöödedest skulptuuride ja suurte õlimaalideni. Jõudsime selle aja sees väisata paarikümmet linna-ateljeed. Kiiret ei olnud, sest huvitav oli juba suhelda tegijaga, kuulda näiteks ostetava teose tekkimislugu, kuulda jutujätkuks arvamusi ilmast-poliitilise maailmanägemuseni, kuid loomulikult kandus jutt tagasi tehtud töödele. See, vahetu kontakt, oli samal ajal nii puhkus kui erinevate kunstide ja kultuuride elamus.
Me viibisime seal linnakeses õnneks talvel, kui oli turistidest rahulikum aeg, kuid suvel, räägiti, olnuks seal linnas raske nii öömaja kui söögikoha leidmisega, kuigi neid oli linnakeses rohkesti. Muuseas, isegi talvel olid seal söögikohad südaööni lahti! Ja teatavasti kohalikke, paikseid elanikke oli selles sinnas vaid viie tuhande ringis, nii räägiti. Kuid inimestest seal linnas puudust ei olnud, majutusasutused olid talvelgi täis. Eeltooduga on väike vihje Lõuna-Eesti linnavalitsuse asjapulkadele – ehk turismiosakond mõtiskleks tõsiselt, mis vajab turismivaeses piirilinnas muutmist ja võtaks selle teema ette? Turistid ei tule ju Eesti teise otsa vaid seetõttu, et laadida auto täis odavat alkoholi. See, mis momendil toimub, on kurb paratamatus – turistil pole siin linnakeses midagi teha! Pole kohalikulgi! Kus on kasvõi õhtused hubased söögikohad? Ah jaa, kas tõesti turist soovib õhtusööki hotellitoas mugida. Või kohalik, soovides peale tööd sõbrannaga kokku saada, on ainuvõimalus kutsuda koju külla sest kohvikud sulgevad õhtul kell 18 uksed. Ja seda isegi suvel! Turist tahab kohvikuid, tahab avatud terrasse ja välikohvikuid, elavat muusikat (Mingu turismiga tegelev inimene ideid koguma kasvõi Pärnusse, kuidas seal turistide eest hoolitsetakse). Miks aga hoolitsetakse, kuna needsamad turistid hilisõhtuti terrassil kohvi ja veini rüübates, head toitu maitstes ja muusikat kuulates, toovad linnale raha sisse. Valga linnal oleks viimane aeg hakata raha teenima. Või nii, kui mu hea soomlasest sõber ütles pool-irooniliselt: „Miks pagana pärast te ei oska turistilt raha ära võtta?“ Kui nüüd kuuldub protestihääli, et jaa, siin pole ju Pärnu, see ju ääremaa ja mis siin ikka inimesi rohkem kui paar tundi kinni peab.
Räägin ühest teisest linnakesest, mis paikneb samuti tsivilisatsioonist kui seitsme mäe ja mere taga, ääremärkuseks vaid, et kaugus ja eraldatus ei ole huvi korral takistus.
See oli veel enne koroona-aega.
Sõitsime autoga mägedevahelisel serpentiinil, kus sõiduauto neljast rattast üks hõljus jätkuvalt kuristiku kohal kuna käänakud olid sedavõrd järsud. Lähemast, Ronda nimelisest linnast oli sinna mäenõlval paiknevasse linnakesse linnulennul vaid 30 km, kuid meie sõitsime seda autoga pea läbimatut teed ukerdades kolm tundi … Kuid see piin serpetiinidel oli seda väärt. Meile avanes väike kindluslinn kõrgel mäe otsas.
Kuidas me sinna teadsime minna? Ei teadnud sellest linnast rohkem kui üks ajaleheartikkel, mida juhtusime lugema. Lugesime. et Genalguacil’i nimeline linn Hispaanias sai kuulsaks sellega, kui sinna oli kunagi linnameeri poolt tehtud algatus: rajada selles hallis ja süngevõitu kui jumalatest hüljatud kohas „linn-kunstimuuseum”. Sellest algatusest on tänaseks kasvanud kunstihuviliste Meka. Iga kahe aasta tagant kogunevad sinna linnakesse nädalaks kogu maailmast erinevad kunstnikud, luues kohapeal kunstiteoseid, mis kunstniku lahkudes jäävad linnatänavatele püsivalt eksponeerituks.
Mida linn teeb selleks: pakub kunstnikele tasuta majutust, puhkust, ja tasuks jäävad taiesed, nii maalid kui kujud linna haldusesse. Ja nii on selline traditsioon kestnud juba pikalt. Kuulsad kunstnikud võtavad rõõmuga pakkumise vastu, et puhata huvitavas ja eksootilises kohas. Ning tuhanded turistid, mööda munakivisillutisega tänavaid jalutades leiavad seintelt maale, skulptuure, isegi nikerdatud tänava-ja majasilte jm, mis integreeruvad keskkonda, näiteks väikese vanaproua skulptuur mäe all, nimega “Hasta el moño de tanta cuesta” (sellistest mäenõlvadest haige ja väsinud). Iga detail (majanumbrid, tänavanimed, pingid, seinamaalingud) on valminud kunstniku käe all ja turist võib teha jalutuskäigu tänavatel kui tõelises muuseumisaalis. Võib vaid arvata, kui palju sinna turistilõksu jääb raha!
Kas võiks Valgaski midagi sellist? Okei, Valgas ei ole kõrget mäge ega uhket linnamüüri, kuid mis Valgas on – ehedal kujul alles jäänud puidust ja palgist ehitised, millest muus Euroopas võib vaid unistada.
Alustada võib ka väikselt, kasvõi luua tingimused, et Tartu kunstitudengid saaksid tööpajad, kohad, kus mingi aeg kasutada ruume, kus luua kunsti. Kõike väärtuslikku ei määratleta vaid kiiretes rahavoogudes. Vaatame üle linnas tühjalt ja kasutult seisvad pinnad – alustame väikselt, kuid ambitsioonikalt.
Emilia Aimra
Kevad 2021,
Valgas
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
