Lõunaeestlase reisipäevik. Päev hispaania perekonnaga (toetustest jm Hispaanias)
Avaldatud: 14 mai, 2018
Nonii! Eesti sai siis Eurovisioonil kaheksanda koha, mis on väga hea! Eriti rõõmustav on see, et Portugal, minu lemmikmaa kohe peale Eestit, andis Eestile 12 punkti ehk maksimumi. Obrigado, Portugal! Õppige nüüd see sõna selgeks, head kaaseestlased. „Obrigado” tähendab portugali keeles „aitäh” 🙂 Isegi jaapanlased on selle ära õppinud, jaapani „arigato” tuleb nimelt sõnast „obrigado.” Ma arvan, et portugallasi vaimustas nii Elina ilu (sealseid mehi kindlasti) kui hääl.
Siin, Hispaanias, imetleti aga Elina kleiti. Käisime nimelt eile meie majakese omanike Alberto ja Sofia lahkel kutsel nende pere pool lõunat söömas. Kolmekümnendates eluaastates Alberto ja Sofia, kelle perre kuulub ka nelja-aastane tütreke Julia, elavad ise Badajoz’is, sest külakeses noortele tööd ei leidu, aga Sofial on siin vanematekodu ja tema vanemad meid võõrustasidki. Esmalt istusime mõnusalt varjulises (oli küll vaid 22 kraadi sooja, kuid päike lõõskas tugevalt) eesaias ja ajasime omavahel juttu. Meie juurde toodi ka pere väärikaim liige, vanvanaisa José, keda Sofia ema naeratades lusikast toitis. Vanahärra oli vaatamata kõrgele eale, 90 eluaastat, väga kõbus ning heatujuline. Panin tähele, et tema eest hoolitsemist peeti peres auasjaks ning tema arvamusel oli väga suur kaal. Teda ei jäetud hetkekski tähelepanuta ning kui kööki sööma läksime, siis veeretati sinna ka ratastoolis istuv vanavanaisa. Ilmselt oleks selles peres ja ilmselt ka teistes hispaania peredes täiesti mõeldamatu vanavanaisa hooldekodusse panna.
Aga jah, Sofiale meeldis väga Elina kleit, Eesti laul jäi talle just selle pärast meelde. Kleidi maksumus pani teda aga suisa ahhetama. Hispaanlaste sissetulekud ju ülearu suured pole, nagu ka eestlaste omad. Miinimumplak on siin 700 eurot, kuid näiteks lastetoetust, mis on 100 eurot juhul, kui ema käib tööl, makstakse vaid lapse kolmeaastaseks saamiseni. Meelehärmi tekitab see, et maroko immigrantidele makstakse toetust palju rohkem kui hispaanlastele ning seetõttu saavad nemad endale rohkem lapsi lubada. Tundub tuttav, kas pole? Ka Eestis on immigrandid suuremas aus kui eestlased.
Ahjaa, mida me sõime? Pere naised, Sofia, tema õde ja ema olid valmistanud ülimaitsva roa tursakala, riisi ja juurviljadega. Pärast seda pakuti kartulitortillat ning magustoiduks kodus tehtud jäätist ja arbuusi. Roosi oli täielikus vaimustuses, kuid mitte ainult toidu pärast. Tema leidis endale uue sõbranna – väikese nelja-aastase Julia, kellega ta toa segi pööras, mänguasjade pärast jageles ning pärast lähedalasuva jõe ääres kivitorni ehitas. Õnneks ei pidanud laste möllamise pärast põdema ja ette-taha vabandama, sest hispaania lapsed on niisama lärmakad kui Roosi ning laste möllamise peale siin ainult naeratatakse julgustavalt. Erivajadustega lastesse nagu Juulike suhtutakse aga äärmise soojusega ning neid kaasatakse kõikidesse tegemistesse. Tore oli vaadata, kuidas Juulike ja vanavanaisa José olid laua ääres sama tähtsad kui kõik teised. Kui kusagil on täiuslikult ellu viidud „mitte kedagi ei jäeta maha” poliitika, siis on see nii Hispaanias (ja üldse Vahemeremaades).
Pärast jalutuskäiku jõe ääres (lapsed olid lootusetult porised, aga selle üle vaid naerdi heatahtlikult) läksime veel pere poole kohvi sööma ja kohalikke tüüpilisi suupisteid sööma. Roosi oli suures vaimustuses Julia rattast, mille ta kohe enda omaks kuulutas. Julia oli siis nii lahke, et lubas Roosil ratta meie siinoleku ajaks koju kaasa võtta. Tõotasime Roosile tuhendendat korda, et ostame talle Eestisse jõudes päris oma kaherattalise. Jätsime Alberto ja Sofia perega südamlikult hüvasti ning jalutasime koju, ostes Roosile veel tee pealt tuttava tädi käest jäätist.
Tore on siin. Soe, päike paistab. Vahel on muidugi ka liiga soe – minu jaoks. Täna näiteks on 22 kraadi, aga kuna siinne päike on eredam kui Eestis ja lõõskab terve päeva, siis tundub see palju soojem. Paari päeva pärast tuleb aga juba 28-29 ning Alberto soovitas siis mitte välja minna. Vähemasti siesta ajal, kella kahest viieni. Mulle pole seda vaja kaks korda öelda, ma mäletan veel seda tunnet, kui mul kaks aastat tagasi Portugali mägikülakeses Nogueira do Cravos üle kolmekümne kraadiga mõistus peast kaduma hakkas. Jumal tänatud, et oli Inno, kes mulle siis pudelist vett pähe valas, aga ka tema jaoks oli see pidev valvelolek (kas Irja hakkab peast sassi minema või ei?) väsitav. Üks tuttav sai mul Hispaanias lausa kuumarabanduse sellise kuumaga, nii et see palavus pole naljaasi.
Varsti hakkame ka kodu poole sättima. Mina olen igatahes oma suve juba kätte saanud 🙂 Kingid kodustele on ka ära ostetud (Jüri Luik, ma ei unustanud su õlut ja Karelus, sinu teed!). Ja ma igatsen Eesti maasikaid. Kes sõber on, pangu need mulle juba valmis! Ja Võrumaa laatadele tahan ka minna. Vastseliina laada ajaks oleme igatahes tagasi.
Reisipäevik läheb aga edasi, ela kaasa meie koduteele!
IRJA TÄHISMAA
Apelsinipuu Portugalis Alentejos.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
