Lõunaeestlase reisipäevik. Itaalia ja Prantsusmaa
Avaldatud: 27 märts, 2019
Bonne nuit, siin Prantsusmaa! Oleme läbinud nii Horvaatia kui Itaalia ning maandunud mõnusas rõduga apartment’is Cote d’Azur’il ehk Prantsuse Rivieras.
Eile kruiisisime siis Horvaatiast Itaaliasse, mööda sellistest kuulsatest linnadest nagu Veneetsia, Padua, Modena ja Verona. Inno mõtles esmalt sõita läbi Veneetsia, aga mulle meenus loetud artikkel National Geographicust, kus kirjutati, et turistide tulva all ägav Veneetsia kavatseb kehtestada turistidele sissesõidumaksu, ja loobusime sellest mõttest. Meile ei meeldi tungelda seal, kus palju inimesi. Armastame väikseid armsaid linnakesi, kus veel õhus vana aja hõngu. Kümme aastat tagasi, kui veel lapsi polnud, sai septembrikuus käidud Inno itaallasest sõbra Paulo 50. sünnipäeval Toscanas ja siis ööbisime just ühes sellises väikses armsas linnakeses asuvas maahotellis. Üks parimaid reisikogemusi mu elus. Sõime rannikulinnas Follonicas kaheksajalasalatit, pikutasime rannaliival ja sulistasime veel soojas Vahemere vees.
Nüüd kargas ka selline mõte, et läheks jälle Follonicasse. Aga kui ma olin öelnud Innole, kui palju sooja seal on – 13 kraadi – siis hakkas tema kohe nina krimpsutama. Nagu te teate, siis hakkab Inno jaoks elu 25 kraadist, enne on lihtsalt „elutsemine” 😀 Nii sai see plaan maha maetud ja otsustatud, et läheme edasi oma armsasse Extremadurasse Hispaanias, kus ka läinud kevadel puhatud sai. Seal on praegu lausa 25 kraadi sooja. See pani Innol juba kõrvad liikuma ning ta võttis kohe meie läinudaastase Airbnb perenaise Sofiaga ühendust. Selgus, et neil ongi 1. aprillist vaba. Panime endale seal nädalakese kinni.
Nüüd tuleb lihtsalt mõelda, mida teha vahepeal. Veneetsiasse me ei läinud. Verona oli korraks mõttes, see ju kuulus Shakespeare’i Romeo ja Julia linn. Aga ei leidnud me sealt soodsat öömaja – eks kõigil turistidel ole mõte Shakesepeare’i radadel seigelda – ja sõitsime edasi. Küll nägime imeilusat päikeseloojakut Verona kohal ja küllap nägid kunagi sellist päikeseloojakut ka Romeo ja Julia ning teised vanad veronlased. Mulle sellest piisas 🙂
Vahepeal tegime ka peatuse ühes tee-äärses cafeterias. Lapsed hakkasid pikast autos istumisest vigisema ja kõht läks ka heledaks. Valmistusime kõrgeteks hindadeks, aga saime väga positiivse üllatuse osalisteks, sest hiigelsuured praed, millele lisaks sai eelroa, magustoidu ja joogi, maksid ainult 15 eurot. Meie võtsime värskelt pressitud apelsinimahla ja lapsed mustikamahla ning mõlemad olid oivalised. Kõige lõpuks muidugi traditsioonilne espresso, mis maksis ainult 1 euro.
Öömajale jäime eile ühes väikses Itaalia linnakeses nimega Montichiari. Meie kolmetärnihotell asus ühe vana kiriku vahetus läheduses ja oli väga armas. Mulle meeldib, et lõunamaade hotellides ei koonerdadata patjade ja tekkidega – neid on ohtasti ja nad on ka pehmed. Juulike nurrus terve öö mõnusasti selle ülipehme teki peal 🙂 Kui Booking.com kaudu broneerida, siis leiab Põhja-Itaalias hõlpsasti kolme- või isegi neljatärnise hotelli 40-60 euro eest. Lõuna poole sõites, näiteks Toscanas, on aga juba palju krõbedamad hinnad – jäävad saja euro kanti.
Hinna sees oli ka hommikusöök ja kuigi see pidi ametlikult juba kella kümne ajal läbi olema, siis ütles lahkelt naeratav administraator meile, hilinejatele (lapsed said alles kella poole kümne ajal maast lahti), et milles küsimus, muidugi saab veel hommikust süüa 😀 See mulle Lõuna-Euroopa elulaadi juures nii väga meeldibki – ühelt poolt pead valmistuma selleks, et paljud asjad, mis peaksid olema korras, ei ole seda teps mitte (näiteks meie toa dušš oli rikkis), ja lubadus „viis minutit” tähendab vähemalt poolt tundi, aga samas ei sõida keegi ka sinul seljas, lastega pered saavad erikohtlemise osalisteks ning reegleid ei järgita piinliku täpsusega. Vahel ei järgita reegleid üldse 😀 Ja see ongi nii tore, mulle see saksa ordnung, mis Eestiski au sees, üldse ei meeldi.
Hommikusöök söödud, kimasime edasi Prantsusmaa poole, mööda maalilist maanteed, kus ühele poole jäi meri ja teisele poole mäed. Sõitsime mööda Monacost, Nizzast ja Cannes’ist. Teedel oli väga palju mootorrattureid, üksvahe terve rivi. Väga vahva oli autoaknast välja vaadata ja seda nii mõnusat sooja õhku ninasõõrmetesse tõmmata. Roosike tegi vahepeal väikse uinaku ja Juuli vehkis, nagu tal tavaks, rõõmsalt kätega. Inno võttis lauluviisi üles.
Ma ei saa aru, Innoga toimub alati mingi transformatsioon, kui ta Lõuna-Euroopasse jõuab – juuksed lähevad peas krussi ja näkku tekib sundimatu naeratus, tekib laulutuju. Nii ka nüüd. Horvaatias oli ta veel tiba turris, ilmselt sealsete kallite toidu ja mänguasjade hindade pärast, aga nüüd on ta nagu teine inimene. Tal on ikka vist Lõuna-Euroopa juured. Räägitakse, et kunagi ammu sattus Häädemeeste kandis üks Hispaania laev merehätta ning meremehed jäid sinnakanti elama ja võtsid endale eesti naised. Inno ema on ka sealtkandist pärit ja temal olid samuti tumedad juuksed nagu Innol. Ja Inno emapoolse suguvõsa mehed on kõik tumedat verd ja hästi karvased. Nagu hispaanlased. Inno ka – kui Eestis torkab ta silma, siis siin sulandub massi. Eriti Hispaanias – seal on iga teine vastutulev mees Inno. Eriti panin seda tähele Barcelonas – ilmselt on Inno esivanemad just sealtkandist pärit.
Nõndaks! Nüüd sätime end aga oma mõnusas väikses rannikuäärses linnakeses asuvas kolmetärnihotellikeses õhtust sööma. Ostsime kohalikust Lidlist mitu kotitäit süüa. Siin on ikka imehinnad, mitu korda odavamad kui Eestis. Nii et võtke endale teadmiseks – Prantsuse Rivieras, rikaste paradiisis, tuleb toidu eest maksta mitu korda vähem kui näiteks Võrus. Ja prantslased mässavad, aga eestlased ei mässa. Torisevad, aga maksavad. Ilmselt seepärast toiduainete hinnad Eestis ei odavnegi. Kuna eestlane nii leplikult maksab.
Homme siis juba edasi Kataloonia poole. Seal muutub Inno kohe eriti rõõmsaks ja ma ei jõua ära oodata 🙂
Sõidetud on ligi 3000 km. Täna oli siin 18 kraadi sooja, aga nüüd läheb iga päev soojemaks.
IRJA TÄHISMAA
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
