Lõunaeestlase reisipäevik. Extremadura
Avaldatud: 31 märts, 2019
Extremadura. Hola! Oleme jätkuvalt Hispaanias, kallid lõunaeestlased, aga sedapuhku juba Extremaduras. Sõitsime kahe päevaga praktiliselt terve Hispaania läbi.
Reede hommikul hakkasime Katalooniast tulema (brrr, oli seal alles külm – 14 kraadi!), reede õhtuks jõudsime Aragoni maakonna pealinna Zaragozasse, laupäeval startisime Zaragozast Madriidi poole, aga jõudsime välja sellisesse väiksesse armsasse linna nagu Calatayud, ning täna hommikul lootsime, et jõuame Extremadurasse. Jõudsimegi ja oleme parajasti Méridas, mis on kuulus oma Vana-Rooma varemete ja amfiteatri poolest. Pikutame ühes väga mõnusas hotellis, kus on ülisõbralik personal – upgrade’is meid kohe Juulikese heaolu silmas pidades invatuppa 🙂 Tavatoa hinnaga :).
Hispaanlased on üldse väga omakasupüüdmatud inimesed – lapsed ja nende vanemad saavad alati erikohtlemise osalisteks (näiteks pakuvad hotelli teenindajad lastele naeratades kommi) ja nende pealt ei üritata kunagi rohkem raha teenida, erinevalt Prantsusmaast. Ka on Hispaania hotellid mugavad. Väikese linnakese kolmetärnihotell on nagu suure linna neljatärnihotell.
Aga invatuba on siin meie Mérida hotellis ikka tõeliselt suur, koos suure ja mugava inva WCga. Juulikesel on metsikult ruumi ringi käputamiseks. Ainus miinus on see, et poed ja restoranid on pühapäeviti kinni. Mõtlesime, et premeerime ennast ja lähme hotelli restorani sööma, aga võta näpust – see oli kinni! Ka kohalik Lidl ei olnud lahti. Õnneks olime endale eile Calatayud’ist hulka süüa ostnud. Inno veel õiendas minuga, et miks nii palju süüa osta, keegi ära ei söö, aga täna kulub see toit meil ära 😀
Aga nüüd veidi reisimuljetest. Nagu öeldud, jõudsime reedel Aragoni pealinna Zaragozasse. Inno läks kohe närvi, sest pealinn, teadagi tihe liiklus. Lisaks ka külm – 14 kraadi – ja puhus külm tuul. Ja ta ei leidnud hotelli parklat üles. „Edaspidi ööbime ainult väikestes linnades!” torises ta, juuksed turris. Õnneks oli hotellituba väga mugav, suure laia pehme voodiga, ja kui tubli autojuht oli klaasikese veini joonud ja natuke söönud, siis ilmus ka tema näole naeratus.
Hommikul kadus see jälle ära, sest Roosi nõudis McDonalds’it ja Inno pidi seda siis Zaragoza pealt otsima hakkama. Aga sõitis iga kord sellest mööda ja nii, et enam tagasi ei pääsenud. „Kuradi kurat,” vandus Inno, kes oli sunnitud jälle sinna tagasi pöörduma, kust alustas. „Nii kui pisikese vea teed, oled jälle alguses tagasi!” Õnneks oli Zaragozas, suures linnas, kümme McDonalds’it ja lõpuks me ühe sellise juurde ka jõudsime 😀
Eile, väikses linnakeses Calatayudis meeldis Innole märksa rohkem. No eks ilm oli ka soojem – midagi 18 kraadi. Päike paistis. Inno oli kohe palju reipam ja pani ette, et teeks enne öömajale minekut väikse jalutuskäigu ning käiks Aldi poes – Lidlit seal polnud. Mõeldud-tehtud, jalutasime, ostsime mitu kotitäit süüa (läks kuskil 30 eurot koos Roosi mänguasjaga) ja läksime hotelli pikutama. Sealne kolmetärnihotell oli väga mugav ja, nagu öeldud, ei jäänud millegi poolest alla suure linna neljatärnihotellile. Hotelli personal oli ülilahke, isegi lastele öeldi „tere”, ja saime kõik üksteisest aru, kuigi meie ei oska hispaania keelt ja nemad inglise keelt 😀
Täna sõitsime umbes neli tundi ja jõudsime välja Extremadurasse, Mérida linnakesse. Koht, kuhu tahame homme välja jõuda, üks väike kohake Extremadura pealinna Badajozi lähistel, asub siit ainult saja kilomeetri kaugusel. Nii et homme ainult tunnike sõitu ja oleme päral.
Nüüd oleme ka „külmapõrgust” välja pääsenud, sest siin on juba 21 kraadi ja sellest enam väga allapoole ei lähe. Inno on väga rõõmus ja isegi laulis autos, kui siia jõudsime 😀
Kui palju meil siis nüüdseks sõidetud on? Inno ütleb, et 4500 kilomeetrit. Järgmise korrani!
IRJA TÄHISMAA
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
