Lõunaeestlase päevik. Pulma-aastapäev ja õnneliku abielu saladus
Avaldatud: 31 mai, 2018
Foto: Ilmar Saabas Hei jälle! Kõigepealt oleks tarvis üks asi ära õiendada. Ma olen nimelt siin teid mitu korda „šveikiga” tervitanud, aga tuleb välja, et „hei hopsti” ei ole läti keeles üldsegi mitte „šveiki”, vaid hoopis „sveiki.” Nii teatas mulle Facebookis sõber Contra. Ja kuna tema on suur läti keele ekspert, siis ma usun teda. Kuigi ma pean tunnistama, et šveiki kõlab palju lahedamalt!
Aga tänase päeva juurde. Ma olen ilmselt ainus naine maailmas, kes absoluutselt igal aastal oma pulma-aastapäeva ära unustab. Nii ka sel aastal. Alles siis, kui Geni mulle täna hommikul meelde tuletas, et meil Innoga on täna 12. ehk siid pulma-aastapäev, tuli mul meelde, et ah, õigus, vist jah sai 12 aastat tagasi Tartu perekonnaseisuametis kahekesi registreerimas käidud. Minu isa oli ka tunnistajaks, aga rohkem mitte kedagi. Marssisime lihtsalt kõige tavalisemas riietuses sisse ja lasime end paari panna. Mitte et pärast pulmaprallet poleks olnud. Oli küll! See oli 12. augustil meie tollases Pärnumaa maakodus Massiarus ja paljud külalised, keda käis meie hoovi peal paari päeva jooksul läbi nii umbes saja ringis, meenutasid pärast heldinult, et nii lahedas pulmas polnud nad veel kunagi käinud.
Milles seisnes siis saladus? Arvan, et vabas, sundimatus atmosfääris. Me nimelt ei kulutanud oma pulmade peale rohkem kui 1000 krooni, mis teeb siis praeguses vääringus 75 euri. Ostsime selle eest natuke grillikraami, maasikaid ja erinevaid jooke. Palusime lihtsalt külalistel oma söök ja telk ühes võtta ning kohale tulla. Mingeid muusikuid me ei tellinud, aga juhtumisi võtsid ühtede esimeste külalistena kohale saabunud Indrek Särg (praegune tuntud EKRE häältemagnet) ja Irina Orehhova karmoška ühes ning pill hüüdis meie õue peal hiliste õhtutundideni.
Kohal oli mitmeid tuntud nägusid – Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho, Kanal 2 reporter Elo Mõttus, ajakirjanikud Tuuli Koch ja Jaanus Piirsalu, hiljuti meie seast lahkunud Õhtulehe ajakirjanik Andres Põld (kes oli ülikooli ajal Inno toakaaslane), ja kogu NAKi raskekahurvägi (Aapo Ilves, Contra, Jan Rahman, Veiko Märka). Juriste esindas kunagine prokurör, minu kursusekaaslane Martin Hirvoja, kes praegu vandeadvokaadi leiba teenib. Anu Saagim saatis meile kastitäie Törley šampust, mille naklased, kes ühel hetkel enam juua ei jaksanud, pulma teisel või kolmandal päeval teineteisele lihtsalt pähe valasid. Lisaks oli kohal palju kohalikku Massiaru rahvast ja loomulikult ka sugulasi. Üks auto sõideti kännu vastu puruks, saun põletati peaaegu et maha koos minu onu Igoriga (kes õnneks siiski tänu Inno sekkumisele pääses), keset tiiki istutati naabritädi käest kingiks saadud kaks väikset elupuud ja toimus ka üks kaklus (milles osalejatest ajalugu vaikib). Pulma kolmandal päeval toimus jalgpallilahing NAKi ja Massiaru meeste vahel, mille tulemust ma enam ei mäleta.
Oli igavesti tore pidu ja justkui ennustades meie tulevast Võrumaale tulekut, lõppes see ei kusagil mujal kui Uue-Antsla poe juures. Tõime nimelt Aapo ja Contra autoga Võrumaale ära ja kuidagi, ma ei mäleta, mis asjaoludel, sõitis meiega Võrumaale kaasa ka Veiko Märka, kes Uue-Antsla poe juures ühe kohaliku mehe karmoškamängu peale lõbusasti tantsu lööma hakkas. NAKis oli sel ajal väga lõbus – ilmselt suuresti tänu sellele, et Tartu NAKi tuumik oli pärit Võrumaalt. Ainult mina ja Veiko vist olimegi Põhja-Eestist. Ja minu isa on sündinud Osulas, nii et mina olen ka otsapidi Võrumaalt.
Sedasi sai siis meie abielu Innoga alguse. Lõbusalt. Ja lõbus on meil siiamaani. Ise ka imestan, aga meil ei ole koos veel kordagi igav olnud. Ikka ütleb kumbki meist midagi huvitavat või naljakat. Isegi punnitades ei ole igav. Eks oma osa on ses ka sellel, et me mõlemad oleme väga uudishimulikud inimesed ning meile meeldib teha asju, mille käigus me midagi uut teada saame – ennekõike lugeda ja reisida. Üks eduka suhte saladusi on kindlasti veel see, kui kodused kohustused on enam-vähem võrdselt ära jagatud. Meil on sedasi, et Inno teeb süüa ja mina koristan. Seda sellepärast, et mina vihkan söögitegemist ja Inno jälle koristamist. Nii et sobime ka ses mõttes ideaalselt. Kuigi Innole on toidupoes mitu korda öeldud, et „küll perenaine teab, kuidas seda valmistada.” Justkui naised teeksid ainult süüa! Mina olen aga harjunud hästi süüa tegevate meestega – minu 1927. aastal sündinud isa kupatas alati ema köögist välja, kui süüa tegema hakkas. Ja nende abielu oli väga õnnelik 20-aastasele vanusevahele vaatamata, kestis 32 aastat, kuni isa surmani 2007. aastal.
Kuid õnneliku abielu saladuseks ei ole ainult hästi süüa teha oskav mees (kuigi see on kindlasti üks plusse, naiste silmis!). Ka armastusest ainuüksi ei piisa. Üht väga tähtsat asja on veel vaja, selleta ei saa kuidagi. Kui see puudub, siis läheb asi üsna kähku aia taha. Selle tähtsa asja nimi on AUSTUS. Ehk abielluda tasub ainult selle inimesega, keda sa nii armastad kui austad. Kelle arvamusest sa lugu pead ja kelle üle sa uhkust tunned. Kelle sa võtad kõhklemata kaasa mistahes seltskonda. Ja kelle seltskonda sa eelistad kõikide teiste inimeste omadele.
Siis oledki õnnelik. Ja see õnn tundub toredam kui mistahes muu õnn siin maa peal.
P.S. Lõpetuseks üks väike nali ka. Kuna täna on ühtlasi Edgar Savisaare sünnipäev, siis me sõpradele meeldib nalja visata, et me abiellusime sel kuupäeval austusest Edgari vastu. Jätan teie arvata, kas see legend ka tõele vastab või mitte 😀
IRJA TÄHISMAA
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
