Lõunaeestlase päevik. Külas Võru legendaarsel Pommionul
Avaldatud: 28 mai, 2018
Tere jälle! Lõunaeestlase päevik jätkab selle koha pealt, kus Lõunaeestlase reisipäevik lõpetas! 🙂 Küll on ikka tore kodus olla. Täna jõudsin õnneks õigel ajal Katariinasse ja sain oma kauaigatsetud moonisaiad kätte. Juulike oli nende üle lausa nii rõõmus, et hakkas neid nähes kätega vehkima ja pistis kaks moonisaia järjest pintslisse. Ja hommikul tegime ühe mõnusa piiiika jalutuskäigu Võru Kuperjanovi jalaväepataljoni lähedal. Innol oli seal üks tööasi ajada ja meie Roosiga korjasime teeveerest võililli, kivikesi ja käbisid. Kui mujal Euroopas olid meie tagasi tulles juba kõik võililled ära õitsenud, siis siin, Võrus, nad alles õitsevad ja see on väga tore, sest kuldkollased võililled rõõmustavad silma ja teevad tuju heaks.
Eile alustasime siis oma Hispaaniast toodud kingituste pidulikku üleandmist. Kuna Jüri helistas mulle hommikul ise, siis võtsime tema kõigepealt ette. Kõigepealt oli muidugi vaja Jüri poole minna. Ta ei ela nimelt juba tükk aega Paju tänaval, vaid hoopis Jüri tänaval. Nüüd on ta Jüri Jüri tänavalt 🙂 Inno on seal varem käinud, aga mina ei ole. Ja väga mõnus elamine oli tal – välispidisel vaatusel väike armas majakene koos mõnusa varjulise, sopilise aiakesega, seest aga avar ja suur. Luigel olid juba lauad ja toolid välja valmis pandud. Inno võttis istet päikese käes, mina Juuliga aga trepi juures varjus. Oli ikkagi 26 kraadi, mis on minu jaoks tappev palavus. Jüri pakkus kohvi (meile) ja limonaadi (Roosile) ning seejärel oli kingituse üle andmise aeg.
Ma enne minekut küsisin temalt, et mis ma sulle toon, kas veini või õlut, ja Jüri siis ütles, et tema on ikka õlle mees. Arvata võib, ei kujuta hästi ette Pommionu mingit veinikest libistamas. Ega seda usuks tegelikult ka Ivari Padarist, kes nüüd peente veinide ja šampside maale toomisega tegeleb. Ivari on mulle alati tundunud rohkem sellise handsa mees. Või äärmisel juhul õlle mees. Aga näe, nüüd tuleb välja, et hoopis veinimees. Ma pean Ivarile soovitama, et portugali veinid on maailma parimad.
Aga Luige juurde. Luik oli kingitusega väga rahul. Või ütleme pigem nõnda, et kaalutletult rahul, ülevoolavat entusiasmi ei ilmutanud. Aga ära ta selle õlle igatahes jõi. Küsisin kommentaari. „Kuidas nüüd viisakalt öelda…” algas Luik kavala naeratusega. „Kuna te selle mulle kingituseks tõite, siis… Ütleme nii, et kui a le Coq’iga võrrelda, siis on täitsa joodav. A le Coq on täielik pask. Aga Saku Originaalile ta lähedale ei saa, siin on neil portugali õlletootjatel veel vaja umbkaudu 15 aastat tööd teha.”
Nojah, eks ta ole. Ausus on kõige tähtsam! Ja hea teada, et Eesti õlu on ikka parem kui portugali õlu.
Aeg Luige varjulises aiakeses kulus kiiresti. Rääkisime luulest, poliitikast ja muudest maailma asjadest. Keegi oli kuskilt kuulnud, et Võru sotsist linnapea Anti Allas ehitavat nüüd oma Rõuge kodu õue peale häärberit, aga polevat vallast luba saanud ja võttis selle siis pärast tagantjärele. Isegi oma kuulsa Muumimaja olevat sellepärast maha lammutanud, et selle asemele häärberit ehitada. Allasele meeldivat üldse rohkem Rõuges olla kui Võrus. Ühed räägivad, et see on seotud ühe salapärase sakslasega, kes on Allase suur sõber ja kellega Allasele meeldib koos saunas käia ja pidu panna. Too olevat aga üks väegade kahtlane sakslane. Mulle tundus naljakas, et Allas just SEDA sakslast nii väga armastab, sest ühe teise sakslase, oma nõuniku Oliver von Wolffiga, läks ta raginal tülli. „Mis von ja von,” tänitas ta siis Wolffi kallal. Aga tuleb välja, et osad sakslased on Allase jaoks okeid. Või on siis too Rõuge sakslane Allase mõne kavala nipiga konksu külge püüdnud.
Ühel hetkel hakkasid lapsed väsimuse märke ilmutama ja me jalutasime tagasi koju. Inno tegi jälle head süüa ning tundsime rõõmu kodus olemisest. Üks asi ajas ainult närvi – sääsed! Ma olin nende olemasolu juba unustada jõudnud, sest viimati nägin ma sääske seal Hispaania külakeses, aga seal oli ainult ÜKS sääsk. Eile oli neid vastikuid pinisejaid meie korteris aga päris mitu. Otsustasime, et ostame endale kiiremas korras sääsevõrgud.
Nii palju siis tänaseks. Vaatame, mis edasi 🙂 Ahjaa, Inno oli täna hommikul väga vihane. Ta vaatas nimelt jälle oma arvet ning kuigi Prantsusmaal automaattanklasse kaardi sisse pistmisest on kulunud seitse päeva, ei ole konnasööjad IKKA VEEL meie raha vabastanud. Ehk siis jätke endale meelde, et konnasööjate automaattanklad hoiavad teie raha enda käes kauem kui seitse päeva. Tõepoolest on mõttekas Prantsusmaale varukanister kaasa võtta. Võtke enne piiri Saksamaal paak pilgeni täis ja pärast kasutage varubensiini.
Nägudeni!
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
