Lõunaeestlase päevik. Kuidas me rahasid sebisime
Avaldatud: 29 mai, 2018
Tamula rannas. Tere jälle! Viimati kirjutasin sellest, kuidas me Võru kuulsale Pommionule Jüri Luigele Jüri tänavale õlut viisime ja mis Jüri sellest õllest arvas. Eile saime aga Võru Ränduri pubi juures kokku ühe teise väga markantse Võru inimesega, kelleks on superstaar-multitalent Rainer Gapfauf. Superstaar seepärast, et Rainer on varem edukalt „Superstaari” saates üles astunud. Tegemist on mitmekülgselt andeka Võru noormehega, kes laulab, teeb muusikat, kirjutab luuletusi ja jõuab selle kõige kõrval veel ka vabatahtlikku tööd tegeleda.
Mina sain Raineriga tuttavaks läinudaastaste kohalike valimiste ajal, kui tema kaitses Facebookis tuliselt sotse ja praegust Võru linnapead Anti Allast ning me seepärast raginal tülli läksime. Ikka nii, et sädemeid lendas. Me mõlemad temperamentsed inimesed ka. Aga temperamentsed inimesed ka lepivad kiiresti. Kui mu hea sõber, Tallinna poeet Ivar Sild eelmise aasta lõpul välja pakkus, et ta võib Võrru esinema tulla (sest no mis sa kogu aeg Tallinnas esined, eks ole, tüütab ära), siis tuli Rainer kohe kampa ja me leppisime temaga esimesel Stedingu luuleõhtul ära. Temaga lähemalt tuttavaks saades nägin, et tegu on äärmiselt toreda ja südamliku inimesega, kellele võib alati loota ja kel on aus ning puhas hing. Nii et lõpp hea, kõik hea! Rainer on samuti ühel Stedingu õhtul luulet lugenud ja seda ka Facebookis avaldanud. Ivar arvas, et ta võiks kogu välja anda, ja Rainer lubas sellele mõelda. Nüüdseks on toimunud juba seitse kordaläinud Stedingu õhtut ja lisa on tulemas. Siin kuulub suur tänu just Rainer Gapfaufile. Nii et cheers, Rainer!
Enne Eurovisiooni reisi viskasin Võru sõprade seas nalja, et kellele ma mida kaasa toon. Jüri, nagu te teate, tellis õlut. Võrus resideeruv poeet Karelus, samuti üks luuleõhtute korraldajatest, tahtis musta teed. Rainer ütles, et tema sooviks lihtsalt üht väikest kivikest. Mul püsis see palve meeles ja nii korjasingi talle Hispaania piiri ääres asuvast prantsuse linnakesest Bayonne’ist üles ühe väikese musta kivi. Eile andsin selle talle pidulikult Ränduri juures üle. Rändur on meie luuleõhtute toetaja, pakkudes meie geniaalsetele poeetidele lahkesti öömaja, nii et see oli selleks väga õige koht.
Rainer oli kivi üle väga õnnelik ja lubas selle kogunisti kodus ära raamida. Tal oli ka uudis – juunis läheb ta Ukrainasse vabatahtlikku tööd tegema.
Aga tänasest päevast! Täna vaatas Inno jälle meie arvet ja vihastas end taaskord seaks. Konnasööjate automaattankla raharöövist (siis MEIE raha röövist) oli möödunud juba kaheksa päeva, aga raha polnud ikka vabanenud. Kuna meil hakkas sellest jandist juba vaikselt mõõt täis saama, siis helistasin uuesti Swedbanki klienditeenindusse. Ja rääkisin oma mure ära. Seekord vastas telefonile väga osavõtliku häälega tütarlaps, kes kuulas mu mure ära ja lubas mõne aja pärast tagasi helistada. Kujutasin juba ette, kuidas tagasi helistades öeldakse jälle, et kahjuks meie midagi teha ei saa, võtke ühendust selle prantsuse tanklaga. Kuid üllatuste üllatus – kui minuga pangast nii umbes poole tunni pärast uuesti ühendust võeti, siis teatati, et raha on võimalik vabastada küll. Juhhei! Selgus, et see pagana tankla oli üritanud ise seda blokeeringut vabastada, aga see polnud „süsteemi vea” tõttu õnnestunud ja nii oli blokeering üles jäänud. Hmm, hmm. Väga kahtlane värk. Esiteks on jabur juba see, et see summa ligi 150 eurot arvel üldse blokeeriti, sest, nagu mulle pangast seletati, blokeerib tankla tavaliselt ühe täispaagi maksumuse, aga selle summa eest oleks saanud mitu täispaaki. Seejuures blokeeris tankla selle summa ilma, et oleksime üldse kütust saanud. Normaalne oleks olnud siis tehing tühistada. Täiesti arulage olukord, mis sai nüüd tänu Swedbanki sekkumisele lahendatud.
Kergendatult läksime kõigepealt Tamula randa, kus oli jumalik. Päike paistis ja polnudki nii kuum, kui ma kartsin, kuigi temperatuur pidi justkui 28 kraadi olema. Vesi oli soe kui supp. Meie perele meeldib, kõik koos, madalas vees sulistada ja seda me seal mõnuga tegimegi. Juulike loomulikult ka – angelmani sündroomiga lapsed armastavad nimelt pööraselt vett, vees olles hakkavad nad kohe rõõmsalt kätega vehkima. Roosi jooksis aga ringi, ehitas liiva- ja mudalosse, ronis mööda turnimisredeleid, pritsis veega, proovis madalas vees ujuda, jooksis eest ära ja oli üleannetu nagu üks kolmeaastane laps ikka.
Mingi aja pärast läks kõht tühjaks ja mõtlesime, kuhu sööma minna. Pärast lühikest arupidamist otsustasime Ränduri kasuks. Sealsed kartulilaastud ja kanatiivad isutasid ja Inno tahtis küüslauguleibu. Ränduri õuel on ülivahva laste mänguala ka, Roosi jooksis kohe sinna. Tellisimegi küüslauguleibu ja kartulilaaste, aga selgus, et kanatiibu enam ei ole. Olid hoopis krõbedad kanasnäkid, aga neid ma oma glueenitalumatuse tõttu süüa ei saa. Võtsin siis kitsejuustusalati peediga, mis oli nii hea, et mul on raske sõnu leida. Te lihtsalt peate seda proovima! Roosi sõi vürtsikat kanasuppi, mis oli ka maitsev – mitte väga terav, just selline paras. Ja teenindus oli imekiire, kümme punkti! Läheme sinna kindlasti tagasi.
Pärats ostsime veel Katariinast moonisaiu ja (Roosi nõudmisel) muffineid ning poest süüa. Roosi oli koju jõudes nii surmväsinud, et jäi kohe magama. Mina käisin veel Stedingus, et ära tuua kimp äsja kasvuhoones valminud salatit, mille üks sõber oli sinna jätnud. Nüüd siis siesta. Idüll!
Homme on Innol kuri plaan Lätti poodi minna. Nägudeni!
IRJA TÄHISMAA
Võru multitalent Rainer Gapfauf koos kingiks saadud kiviga.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
